Draakoni galeriis avatakse Gudrun Koppeli graafikanäitus

Töö Gudrun Koppeli näituselt «Ta lootis, et Inglid näevad ja mõistavad – Ta lootis, et keegi näeb ja mõistab». Foto: Repro

Esmaspäeval, 3. augustil kell 18 avab Gudrun Koppel Draakoni galeriis isiknäituse «Ta lootis, et Inglid näevad ja mõistavad – Ta lootis, et keegi näeb ja mõistab», mis jääb avatuks 29. augustini.

Nii nagu end sabast õgiv müütiline madu jätkab oma saba söömist totaalse lõputu igavikulise ringina, nii on kõik sama ja juhtunud juba kord siin päikese all. Tagantjärele luuakse meelevaldseid üldistusi, mille kohta ei ole täielikku tõde, sest narratiivid on tõlgendatud peegelduvana peeglitaguses maailmas. Inglite kujutamise viis, nii nagu meie neid lääne kristlikus maailmas mõistame, pärineb Pärsiast, vanimast monoteistlikust usundist Zoroastrismist.

Antirhodose saar vajus mere põhja 4. sajandil maavärina põhjustatud tsunami tõttu. Erinevate allikate põhjal taandus meri sadamast 21. augustil 365. aastal – laevad vajusid külili, liiv täitus õhku ahmivate kaladega, inimesed ekslesid sihitult mööda tühje tänavaid. Seejärel tungis linna veemassiiv, paisates vett ja laevu üle majade – katastroof tappis ainuüksi Aleksandrias 50 000 inimest. Ta lootis, et inglid näevad ja mõistavad. Ajalooallikates kirjeldatu põhjal leiti linnavaremed 1996. aastal Aleksandria sadamas 6-meetri sügavusest puutumatuna.

Samas linnas tegutses teadaolevalt üks esimesi naismatemaatikuid. Astronoom ja filosoof Hypatia (355–415) elas ja õpetas sel tormilisel ajal Alexandrias. Märtsis 415. aastal ründas teda kristlaste rühmitus, kes juhindus tollasest patriarhist. Hypatial rebiti seljast riided, lõigati välja silmad – ta kisti tükkideks, jäsemeid veeti kaarikul läbi linna ja pandi viimaks põlema. Ta lootis, et keegi näeb ja mõistab. Seda sündmust nähakse tolleaegse impeeriumi haridus-ja kultuurikeskuse Aleksandria lõpu algusena.

Püha suurmärter Katariina (287–305) Aleksandria linnast ei tahtnud usust loobuda ning karistuseks nuheldi teda paganliku võimu poolt nii julmalt ja kaua, et kogu ta keha oli kaetud haavadega, millest jugadena verd välja purskas. Vangistuse ajal salvisid inglid ta haavu, teda toitis taevane tuvi. Kui piinamisratas, mis oli mõeldud ta elu lõpetama, purunes, võeti tal viimaks maha pea. Ta teadis, et inglid näevad ja mõistavad. Pärimuse järgi viisid inglid Katariina ihu Siinai mäele, kus veel tänasel päeval tegutseb püha Katariina klooster.

Ja kui väike Estike oli oma kassile rotimürgi piimaga sisse jootnud ning astus, surnud kass haardes, kindlal sammul Weinkheimi lossi varemetesse, et ise seda sama teha, tundis ta rahu enda sees ning nentis naeratades, kuidas asjad on omavahel seotud; ta tundis, et enam ei seondu need sündmused omavahel sattumisi ja juhuslikult, vaid üle nendevahelise tühjuse kaardub sillana sõnukirjeldamatult ilus tähendus… Ta teadis hästi, et inglid on juba tema poole teel. (László Krasznahorkai «Satantango», Siiri Kolka tõlge)

Graafilistel kompositsioonidel kujutatu on arbitraarne osutamine kummastustele (kunstis kasutatav võte, läbi mille toimub objekti väljatoomine tajumise rutiinist. Asjad rebitakse lahti harjumuspärastest seostest. Tagajärjeks on objekti eriline tajumine, mitte äratundmine), mis aega hüljates, kannavad endas õhustikku, millele saab sisu juurde pookida. Ja kõigele saab tähenduse anda, sest taust on ajalooline ent lähenemine meelevaldne. Visuaalselt üleküllastunud maailmas kasutatud graafilsed ready-made’id (vanad anatoomilised joonised, fotod) on end sabast õgivad maod. Igavene alateadlik jutustus millegi tabamisest on tekitanud obskuurse narratiivi. Lähenemine, mis on efemeerne ja kaduv ja igavesti korduv: Ta lootis, et Inglid näevad ja mõistavad, ta lootis, et keegi näeb ja mõistab.

Gudrun Koppel on visuaalkunstnik, kes kasutab oma töödes enamasti graafika ja foto vahendeid. Tema loomingut saab iseloomustada poeetilise ja narratiivse lähenemisega. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna magistriõppe 2013. aastal. Kunstnik on ofset litograafia töökoja «Ubu Noir» liige.