Esietendub Endla Teatri selle suve uuslavastus «Nagu süldikeeduvesi»

Endla Teatri lavastus «Nagu süldikeeduvesi» Foto: RUUDU RAHUMARU

Laupäeval, 1. augustil Endla Teatri suures saalis esietenduv kulinaarne düstoopia «Nagu süldikeeduvesi» on sooja huumori ja lummava muusikaga algupärand, mille kirjutas eriolukorra ajal Ott Kilusk ja lavastab Kaili Viidas. Laulude autorid on Feliks Kütt, Ott Kilusk ja Jaanus Mehikas, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, kunstnik Liina Unt ning valguskunstnik Margus Vaigur.

Ott Kiluski verivärske näidendi esmalavastuses mängivad Peeter Tammearu, Sten Karpov, Tambet Seling, Karin Tammaru, Fatme Helge Leevald, Ireen Kennik, Kleer Maibaum, Ott Raidmets, Nils Mattias Steinberg ja Sander Rebane. Järgmised etendused toimuvad 1., 5., 6., 7., 12., 13., 14. ja 19. augustil, 3. septembril ja 1. oktoobril Endla Teatri suures saalis. Külalisetendus toimub 26. oktoobril Haapsalu kultuurikeskuses.

«Kui omavahel põimuvad tragikomöödia, säästuesoteerika, ulmeromantika, kööginaturalism, kodune operett ja jumal-teab-mis, siis saab kokku sellise mahlase lavastuse, kus enam ei saagi täpset žanrit määratleda. Tundub, et see lavastus võiks meeldida nii nalja armastajatele kui ka neile, kes tahavad asjade sügavama olemuse üle mõtiskleda; kindlasti sellistele vaatajatele, kellele läheb korda psühholoogiline inimesekäsitlus. Ja oi kuidas ta räägib armastusest, selle erinevatest vormidest ja tasanditest. Paras gemüüse kõigest, mis tundub inimhingele söödav ja huvitav,» selgitab lavastaja Kaili Viidas.

Humoorika teksti varjus esitatakse palju küsimusi selle kohta, kuidas see inimeseks olemine siis ikkagi käib. Maailma piiritu olemus on pisikesele inimesele üksinda mõistmiseks hoomamatult suur ja tundmatu. Õnn on see, kui on olemas oma väike kogukondlik kindlus, kuhu saab selle kõige eest varjuda. Omavahelised reeglid on lihtsad: armastada, hoida, märgata, olla toeks, austada. Kuidas hinnata igaühe väärikust, tugevusi ja hoida silm peal teineteise helladel kohtadel, hoolimata sellest, milline on parasjagu maailm teisel pool plankaeda või tapeedi taga – see on suur oskus ja kunst.

Lavastus on pilguheit ühe väikese kogukonna tegemistele, mis ei sõltu «parema elu» illusoorsete reklaamloosungitega hiigelkorporatsioonide hävitavast rahaihalusest. Nendel inimestel lihtsalt ei ole raha. Need inimesed ei oma vajadust olla ilmtingimata osa enneolematutest überinnovaatilistest megakultuuriprojektidest. Nad laulavad ise. Neil ei ole tehnikamaailma viimaseid nanotehnoloogilisi multi-kulti-x-vidinaid. Neil pole isegi panni. Aga neil on plastiliini, pooleliitrine purk ja vasktoru. Nad ei söö metroseksuaalsete hipsterite roherestoranides viimse detailini taldrikule triibutatud toortoitu. Peotäiest jahust saab ka söönuks. Ei ole moodsat nutiküüru, gluteenitalumatust ega poreksiat. Aga nad teavad täisväärtusliku elu retsepti.

«Nad on kummalised inimesed, kes on jäänud ühe koha peale tammuma, kes otsivad armastust ja leppimist, võibolla elu mõtet, nad on armsad ja naljakad, suure südame ja egoga. Nad elavad tahumatusest sündinud kummalises vaikelus, mis hingab oma vaikset argist elu. Selle taustal keerlevad aga suured sündmused, mis jäävad sageli lihtsalt märkamatuks,» räägib lavastaja.