Suve auk. Halli värvi saladus

Jevgeni Zolotko ja Uwe Schloen, «Hier Nicht», 2020 FOTO: Paul Kuimet Foto: Paul Kuimet

Selle suve üks põhikunstnik Eestis tundub olevat Jevgeni Zolotko. Suve esimeses pooles oli tal Eesti Kaasaegse Kunsti muuseumis Uwe Schloe­niga ühisnäitus «Hier Night» (saksa keeles «Mitte siin»); 27. septembrini on Tartu kunstimuuseumis avatud ja kahte korrust hõlmav «Vaikiv», mis kaevub ühte (või ka mitmesse) vaikimisse.

Väljend «suve põhikunstnik» (teate, ei meeldi mulle see eriti) vajaks küll põgusat kriitilist läbivaatust, sest 1) Zolotko kunst ei tundu olevat midagi sellist, mis tahaks kuigivõrd selliseid esiletõsteid, võib-olla on ta selleks liiga hea, 2) Zolotko kunst ei tundu ka eriti suvine kunst, ei kujuta hästi ette, et Instagrami-staarid ja muud elustiilnikud käiksid seal selliseid «käisin näitusel ja oli lahe»-pilte tegemas.

Zolotko kunsti värv on valdavalt hall ja jätkem teda pisut ka sinna. EKKMi näituse lähtepunkt oli tema 2011. aastal Köler Prize’i võitnud ja küllaltki arusaadavalt halli värvi installatsioon «Üks päev riigiarhiivi töötaja elus». Mõlemad näitused räägivad mingisugusest keeldumisest, püüdest öelda ei.