Mütoloogiline mürgel vanas masinatehases

Copy
«Sõsara sõrmeluud» Krulli masinatehases. Vägeva lumma võtmeks on tugev struktuur.
«Sõsara sõrmeluud» Krulli masinatehases. Vägeva lumma võtmeks on tugev struktuur. Foto: Siim Vahur

Suvelõpu viljade küpsemise aja videvikus tuli Krulli masinatehases lavale teatriühendus Misanzeni uuslavastus «Sõsara sõrmeluud», mis põhineb eesti muinasjuttudel, kus kandev roll on naise päralt. Olgu etteruttavalt öeldud, et lavastus on täiesti pöörane ja seda lihtsalt peab nägema.

Eesti naine on ikka äge ja iseseisev olnud, kuigi periooditi kipub kogu see tarkus ja tugevus meelest minema. Meie muinasjuttudes on juba kõige varasemate, 19. sajandi alguses kirja pandud lugude peategelaseks enamasti naine. See viitab naise tähtsale rollile ühiskonnas, mis pole selle ajajärgu Euroopas sugugi enesestmõistetav.

Nende lugude naised pole ka üldse mingid printsessid herneteral, vaid vapralt oma elu ja õnne eest väljas. Pääsu pole mõistagi sellest, et naise õnn käib peamiselt mehe kaudu ning tema suurimaks eneseteostuseks on edukas abielu ja laste saamine. Õnne kõrval tähendab mees aga sageli ka õnnetust, mistõttu on kaaslase valik elu suurim ja määravaim otsus.

Helen Rekkori uuslavastus kõneleb just neid lugusid, milles naine ühel või teisel moel eluohjad enda kätte võtab ja tegutsema asub. Mütoloogiline aines on pidevas dialoogis tänapäevasega, püstitades päevakohaseid küsimusi, nagu kas naise armastus ikka suudab päästa mehe mõnuainete küüsist või kuidas lahkuda vägivaldsest suhtest.

Tagasi üles