Akadeemia augustikuunumbri tutvustus

Maailmakuulus loodus- ja arstiteadlane Karl Ernst von Baer. Foto: Vikipeedia

Andrus Tool käsitleb Akadeemia 8. numbris kahte teemat — Wilhelm Dilthey loodusfilosoofilisi vaateid ja nende seoseid mõne Eestist pärit loodusteadlase mõttemaailmaga.

Dilthey on filosoofia ajaloos tuntud eelkõige humanitaarteaduste filosoofina: tema olulisemad teoreetilised tööd on pühendatud just sellele, et põhjendada nende teaduste autonoomiat loodusteaduste suhtes. Tema enda silmis oli see töö aga üksnes esimeseks sammuks teel üldise, kõiki teadmisvaldkondi hõlmava teadusfilosoofia poole. Kuigi see kava jäi teostamata, võib tema pärandist leida viiteid loodusfilosoofiale. Neid leiab ka loodusteadusliku kirjanduse tutvustustes, mida ta kogu oma loometee vältel avaldas.

Üheks Dilthey tähelepanu köitnud loodusteadlaseks oli Karl Ernst von Baer, kelle kirjatöid ja vastukajasid nendele ta haritud avalikkusele tutvustas. Võttes läbinisti tunnustava seisukoha Baeri eluteaduse käsituse suhtes, valis Dilthey ka poole ägedates maailmavaatelistes vaidlustes, mida alates 1850. aastatest eluteaduste üle peeti ja mida on nimetatud materialismi- ja darvinismitüliks. Kaitstes Baeri maailmavaatelist hoiakut, seostab ta selle saksa mõtteloo süvatraditsioonidega. Ka Dilthey enda loodusfilosoofiliste mõttearenduste lähtekohad paistavad olevat Baerist inspireeritud ning võimaldavad tuvastada ühiseid jooni teiste Baerist mõjutatud eluteaduslike mõttesuundadega, nagu Jakob von Uexkülli omailmaõpetus ja samuti kaasaegne biosemiootika, mille üheks keskuseks on tänapäeval Tartu ülikooli semiootika osakond.

Seejärel avaldame Wilhelm Dilthey (1833–1911) lühiülevaated (tlk Andrus Tool) Eestis sündinud loodus- ja arstiteadlase, võrdleva embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baeri (1792–1876) kolmeosalise kogumiku Kõned, mis on peetud teaduslikel koosolekutel, ning mitmesuguse sisuga väiksemad artiklid 2. osast „Uurimused loodusteaduste alalt“ (1873) ja 3. osast „Ajaloolised küsimused vastatuna loodusteaduste abil“ (1876). Veel tutvustab Dilthey põgusalt Remigius Stölzle kirjutatud teost Karl Ernst von Baer ja tema maailmavaade (1897), mis muu hulgas annab ammendava ülevaate Baeri mõjutanud mõtlejatest.

Laurits Leedjärv tutvustab tähevaatlustega kaasnenud probleeme. Kui 1990. aasta aprillis sai Hubble’i kosmoseteleskoop (HST) lõpuks orbiidile viidud, selgus, et teleskoobi hüperboolse kujuga peapeegel on valesti lihvitud. See töödeldi liiga lamedaks, mistõttu pildid jäid uduseks. Tehti kindlaks, et üks pisike element oli paigutatud õigest asukohast 1,3 millimeetrit tahapoole. Viga õnnestus parandada esimese teeninduslennuga 1993. aasta detsembris.

Euroopa Lõunaobservatooriumi (ESO) väga edukaks kujunenud ajalooski on mõned tumedad laigud, näiteks riigipööre ja sõjaväehunta võimuletulek Tšiilis 1973. aastal ning samuti liiga lamedaks lihvitud 3,5-meetrise teleskoobi peegel. Kõige suuremad raskused on olnud Väga Suure Teleskoobi (VLT) ehitusega Paranali mäele Atacama kõrbes. Selle käigus ilmus välja väidetava maaomaniku pärija, kes nõudis mäge tagasi või kompensatsiooni. Siiski õnnestus diplomaatilise kõrgpilotaažiga kõik klaarida ning praegu särab neljast 8,2-meetrisest peeglist koosnev VLT Paranalil tõelise kõrgtehnoloogilise kalliskivina.

Nüüd kavatsevad ameeriklased paigutada põhjapoolkera taeva uurimiseks 30-meetrise hiigelteleskoobi (TMT) Hawaii saarele Mauna Kea tippu, aga see on esile kutsunud Hawaii põliselanike vastuseisu, mis praegu näib ületamatuna. Kuigi Mauna Keal on juba tosinkond teleskoopi, ei taheta, et sinna üks eriti suur veel juurde tuleks. 2015. ja 2019. aastal tehti katset TMT ehitusega Mauna Keal alustada, kuid põlisrahvast protestijad nurjasid need mõlemal korral. 2020. aastal on olukord ummikseisus. Alternatiivina on saadud esialgne kokkulepe TMT ehitamiseks La Palma saarele Kanaari saarestikus, kuid ka seal on keskkonnaaktivistid juba vastuseisu ilmutanud.

2020. aasta kirjandivõistluse „Kommunistliku režiimi mõju minu suguvõsale ja läbi selle minule“ auhinnatud töödest avaldame kaks lugu: Terke Krami „Ma ju tegelikult ei mõista kommunistlikku režiimi nii nagu nemad“ ja Aurelia Elenora Kristjohanni „Millise loo jutustavad pildid minu suguvõsa albumis?“.

Anu Põldsam arvustab Kalle Kasemaa tõlkeid: Moše de Leoni Püha seekel ja Josef Gikatilla Kiri pühadusest. Mehe vahekord naisega.

Ilukirjanduse ossa on Kullo Vende tõlkinud James Joyce’i Ulixese 8. peatüki „Laistrügoonid“ ja Toomas Kiho kirjutanud luuletuse „Mollusk ja madonna“.

Tušijoonistuste valikuga mälestame Mare Vinti (1942–2020).

Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961.

Koostanud Indrek Ude