Akadeemia kirjutab. Kaks raamatututvustust

Saksa filosoof Wilhelm Dilthey (1833–1911) Foto: Alchetron

Akadeemia tutvustab kaht uut raamatut. 

Karl Ernst von Baer. Reden, gehalten in wissenschaftlichen Versammlungen, und kleinere Aufsätze vermischten Inhalts. 2. Teil: Studien aus dem Gebiete der Naturwissenschaften, 3. Teil: Historische Fragen mit Hülfe der Naturwissenschaften beantwortet. St. Petersburg, 1873/1876.*

Wilhelm Dilthey

Tõlkinud Andrus Tool

1876

Karl Ernst von Baer, üks Euroopa väljapaistvamaid loodusuurijaid, Venemaa Humboldt,1*) geniaalseim kõigist uurijaist organismide arenguloo vallas, on kõrges eas avaldanud rea kirjatöid, mis seovad loodusteadusi käesolevat ajastut erutavate tähtsaimate ajalooliste ja filosoofiliste küsimustega. Tema kogumiku Uurimusi loodusteaduste vallast esimene osa, mis ilmus nüüd juba kümme aastat tagasi,2*) sisaldab biograafilisi kirjutisi koos mõne kõige üldisema küsimuse uurimisega — kaua kaalutud mõtted klassikalises vormis. Samal aastal üllatas ta — ajendatuna lähenevast viiekümneaastasest doktorijuubelist — publikut autobiograafiaga, mis valgustas tema teadusharu saatust tihedas seoses tema enda elusaatusega.3*) Tema uurimuste äsja ilmunud kogumikest käsitleb üks loodusteaduste seoseid filosoofiliste küsimustega, teine nende seoseid ajalooliste küsimustega.

Filosoofilised kirjatööd sisaldavad kõigepealt uurimust välise looduse mõjust üksikute rahvaste sotsiaalsetele suhetele ja inimajaloole tervikuna. — Seesama tung, mis juhib loomi, kannustab inimesi kõigepealt oma loomalike vajaduste momentsele rahuldamisele, ent seejärel püüab inimene, loomadest kõrgemana, kindlustada seda rahuldamist tulevikus. Kui enesealalhoiu eest on muretsetud, siis püüdleb ta rikkuse poole, et luua naudinguid sellest vajadusest kõrgemal, religioossete vajaduste rahuldamise poole, kunsti ja teaduse vaimsete algete poole. Inimese loomulikesse algetesse on kätketud ajendid, mis viivad inimkoosluste moodustamiseni ja seejärel sotsiaalsete olude edasise arenguni ning hoiavad ühtaegu neid olusid pidevas liikumises.

Ja see looduse mõju inimesele ilmneb kõigepealt nimelt toitumisoludes. Inimene toitub üksnes orgaanilistest ainetest ja kaugeltki mitte kõigist. Ta on võimeline aga külvama nisu seal, kus loodus enda hoolde jäetuna kasvatab üksnes tammesid, või nuumama tammetõrudega loomi, et endale toidust hankida. Ta on niisiis võimeline asendama algse loomuliku ainevahetuse enda eksistentsi jaoks kasuliku ainevahetusega. Küll sõltuvad loodussaadused ja niisiis ka inimese toitained eelkõige soojuse ja vee jaotumisest. Nende tegurite vastastikuse vahekorra võtab Baer kokku järgmiselt: “Rahvaste ja kogu inimkonna saatus on justkui ette määratud nende elupaikade füüsiliste omadustega. See saatus areneb välja aga mõistagi üksnes  inimestele kaasasündinud tungide ja võimete kaudu.”

Sellest tuleneb looduse silmapaistev mõju inimsoo saatusele. Kui maakera telje kalle kindlaks kujunes, kui maismaa veest kerkis, kui mäetipud tasandusid ja paikkonnad omandasid piirjooned, siis oli sellega inimsoo saatus üldjoontes paika pandud ja suur maailmaajalugu on üksnes selle saatuse täideminek.

Veel suuremat huvi hakkab äratama teine uurimus eesmärgist looduslikes protsessides.

See artikkel käsitleb kuulsa embrüoloogi pikaajalisi uurimusi. Juba kolmkümmend kolm aastat tagasi on ta käesoleva artikli peamise mõtte väljendanud järgmisel viisil, mille kogu käsitus meenutab nii siinkohal kui ka muidu päris sageli Herderi Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast 4*): “Niisiis on maakera lihtsalt inimese vaimse pärandi kasvulava ja looduse ajalugu üksnes selle ajalugu, kuidas vaim saab üha enam mateeria üle võitu. See ongi loomise põhiidee, mille meeleheaks, ei, milleni jõudmiseks ta laseb isenditel ja sigimisridadel kaduda, et mõõtmatu mineviku tellingutel üles ehitada olevik.”5*)

Friedrich Albert Lange Materialismi ajalugu 6*) ja Ernst Haeckeli Üldine morfoloogia 7*) viisid Baeri tagasi selle mõtterea juurde. See artikkel leiab loomupärase ja tervemõistusliku käsitlusviisi kaitsmisena Haeckeli kirgliku poleemika vastu kindlasti palju sõpru. Just loodusuurijate ringkonnas on üha enam rünnakuid Haeckeli filosofeemide vastu — äsja, varsti peale käesoleva artikli ilmumist on oma vana teadusliku kaasvõitleja eest välja astunud Wilhelm His, Leipzigi anatoom, kes on Baeri embrüoloogia probleemi edasi arendanud; 8*) sellega saab otsus Haeckeli uue natuurfilosoofia üle Saksamaal küllap otsustatud.

Kaemus, mida Baer siin Haeckeli vastu põhjendab, on seesama, mida mõned väljapaistvad filosoofid, nagu Rudolf Hermann Lotze, on Leibnizi eeskujul selle keerulise probleemi lahendusena arendanud: paratamatus loodusfaktide seostamises ei ole vastuolus nende faktide teleoloogilise tähendusega; iga uus lüli selles seostamises — selline uus lüli oleks Darwini teooria, kui see oleks päriselt tõestatud — selgitab üksnes lähemalt seda põhjuslikku seost, ent ei riiva nende faktide teleoloogilist tähendust. Niisugusel käsitlusel pole tõesti ohtu sattuda vastuollu loodusuurimisega, üksnes Kanti Otsustusjõu kriitikaga 9*) ja selles arendatud põrmustava kriitikaga traditsiooniliste teleoloogiliste ettekujutuste kohta tuleb sel vahekordi selgitada.

Ajaloolised küsimused äratavad iseäranis kõigi nende huvi, kes tegelevad antiikajaga, sest need artiklid kuuluvad sellesse valdkonda. Aga nende klassikaline vorm paelub küllap ka laiemaid ringkondi nagu oskuslikkuski, millega loodusteaduslikke vaateid ajalooprobleemide lahendamisel rakendatakse. — Esimene artikkel käsitleb kuulsat lugu luikede laulust, mis läbib kogu antiikaega; Baeri järgi laheneb see vaidlusküsimus nii, et ükski luigeliik ei laula moduleerivalt, küll aga toovad laululuiged kuuldavale üksikuid valjusid helisid, mis luigeparves kujunevad mõjusaks kontserdiks

Teine artikkel käsitleb Odysseuse eksirännakute tegevuskohta. Tutvumine Musta merega mitmes kohas, paikkonna võrdlemine Homerose kirjeldustega on viinud väljapaistva loodusuurija vaatekohale, et Homerose kirjeldatud kimmerlasi 10*)  tuleks otsida just sealt, kus me hiljem kimmerlased kaheldamatult leiame; laistrügoonide 11*) lahe arvab ta olevat Balaklava 12*) lahe; sellega oleks kummutatud väide, et vanad kreeklased ei tundud Pontos Euxeinose 13*) põhjakaldaid. Kerkib küsimus, kumb kannab kindlamalt, kas looduseuurija silm või filoloogi tõlgenduskunst. Veel laiahaardelisem on kolmas artikkel kuningas Saalomoni Ofirist, 14*) mis jõuab Vana Maailma kaubandussidemete kaudu täiesti uute tulemusteni. — Kuid me ei soovi lugejast ette rutata ega röövida talt täit rõõmu, jälgida nende probleemide põnevat esitust kuni lahendusteni.

1899

Remigius Stölzle. Karl Ernst von Baer und seine Weltanschauung. Regensburg, 1897.**

Karl Ernst von Baer oli vaid 17 aastat noorem kui Schelling. Ta kuulus meeste hulka, kes Saksamaal objektiivse idealismi filosoofilise universaalsuse, selle filosoofiavoolu poolt uuendatud mõtted loodusterviku ühtsusest ja arengust ühendasid täpse loodusuurimise vaimuga, mida iseäranis Prantsusmaalt siia kandus. Vanim neist oli 1769 sündinud Alexander von Humboldt, vanem veel kui Schelling. Humboldt oli oma nooruses olnud lähedases teaduslikus suhtes natuurfilosoof Ritteriga. 15*) Mõte looduse ühtsusest võtis tema kombineerivas, kirjeldamisele, võrdlemisele, seostamisele suunitletud vaimus uue kuju. Baerist noorem oli 1801. aastal sündinud Gustav Theodor Fechner.16*) Ja veel 1801. aastal sündinud Johannes Mülleri esimestest kirjutistest paistab välja seos Goethe ja temast mõjutatud meeleelu natuurfilosoofilise käsitlusviisiga.

Baer, kes oli sündinud ühes Eestimaa mõisas 1792. aastal, sakslane päritolult ning varakult Tallinnas ja hiljem meditsiinitudengina Tartus saksa kirjandusega tutvunud, külastas 1814–1817 Saksamaad ja peale põgusat peatumist Viinis saabus 1815. aastal Würzburgi. Seal leidis ta Döllingeris endale teadusliku juhendaja ja võrdlevas anatoomias oma elutöö peateema.

1803. aastal oli Würzburgi tulnud Schelling. Nagu kõikjal, kutsus ta ka siin esile kirglikku vihkamist ja armastust. Nõnda nagu ta tookord sõlmis eluaegse sõpruse Martin Wagneriga, 17*) nagu tal kujunes sügav läbikäimine Joseph Windischmanniga, nii tekkis tal tookord ka suhe võrdleva anatoomi Döllingeriga. Sest viimase teos Inimorganismi loodusõpetuse põhijooned (1805) 18*) kuulub Schellingi natuurfilosoofia juurde. Aga juba Döllingeri töös leiab aset meetodi muutumine, mida seejärel järgib ka Baer. Baer jutustab, kuidas Döllinger oma kriitilise aru ja reeglipärase fantaasiaga jõudis peatselt äratundmisele, et füsioloogiliste nähtuste seosele tuleb läheneda üksikasjalike vaatlustega, mitte alustades printsiipidega kõige keerulisemate ja üldisemate probleemide kohta. Selles, et Döllinger pürgis üksikute nähtuste vaatluselt eksperimendi ja võrdluse abil loodusseose tunnetamisele, vaimustavas veendumuses, et seda pürgimust on võimalik rahuldada, oli kätketud sütitav jõud, tänu millele ta rajas võrdleva anatoomia koolkonna.

Juba tookord hakkas Baerile koitma, “et loodus järgib oma moodustistes teatud üldisi teemasid ja et ta neid teemasid üksikutes liikides varieerib” — Baeri poolt hiljem teoks tehtud tüüpideõpetuse tuum. Ja juba juhib Döllingeri kaua endas kantud plaan kirjeldada tibu esmast arenemist munas, Baeri enda osavõtt selle plaani teostamisest sellega, et ta kutsub oma kaasmaalase ja sõbra Panderi 19*) Würzburgi Döllingeriga koostööle, nüüdsest Baeri arengulooliste tööde suunda jätkama, millel oli määratud saada tema elu põhisisuks.

Veel üks teine natuurfilosoof mõjutas tookord Baeri isiklikult — botaanik Nees von Esenbeck. Baer imetles teda kui “loodusuurijat selle sõna tõelises tähenduses”. Lisaks kuulas Baer natuurfilosoofilist loengut J. J. Wagnerilt, kelle Schelling oli oma mõttekaaslasena Würzburgi kaasa toonud. Ent talle hakkas vastu tühi skematism, millega Wagner läks Schellingist endast hoopis kaugemale.

Pärast lühiajalist peatumist Berliinis talvel 1816/1817 algab tema ülimalt viljakas Königsbergi aeg. Veel kord katsub ta sel ajal natuurfilosoofias selgusele jõuda. Sel eluperioodil on ta mõjutatud kahest teosest — Lorenz Okeni Natuurfilosoofiast 20*) ja Steffensi teosest Kaastööd Maa sisemise loodusloo kohta. 21*)

Kuidas sellel alusel sündisid Baeri loodusteaduslikud avastused, jääb siinkohal arutamata, kuid see loodusuurija tegeles kogu elu aina filosoofilise süsteemi otsimisega oma loodusteaduslikele vaadetele, ja Stölzle raamat, mis seob Baeri laialipillatud mõttearendused tervikuks, on vaatamata mitmetele puudustele

siiski ülimalt kasulik ja õpetlik seetõttu, et Baerile endale ei olnud määratud oma hõlmava filosoofilise teose plaani teoks teha. 1863. aastal kirjutas ta ühele sõbrale: “Mul oli küll kunagi soov ja lootus teha katset pakkuda seostatud käsitluste kaudu pilt sellest, kuidas loodusloolisest alusest lähtudes ja loodusloolisest materjalist ülesehitatult peaks maailm meis olema kujunenud. Et seda järjepidevalt või vähemasti soodsatel hetkedel teoks teha, läksin ma Akadeemiast erru ja tahtsin Tartusse või välismaale siirduda. Aga ma kardan, et olen hiljaks jäänud. Sõber hiis ja madam vaimunõtrus raputavad liialt tõsiselt mu elumasinat.” Tema süsteem oli iseäranis rajatud “sihikindluse” mõistele, ja kes tema ideede noorusliku tulisusega arendamist omal ajal kuulas, peab rõõmustama, et need ideed on nüüd Stölzle raamatus, ehkki ebatäiuslikult, kokku koondatud.

*Kõned, mis on peetud teaduslikel koosolekutel, ning mitmesuguse sisuga väiksemad artiklid. 2. osa: Uurimused loodusteaduste alalt, 3. osa: Ajaloolised küsimused vastatuna loodusteaduste abil.

1*) Alexander von Humboldt (1769–1859) — Saksa loodusteadlane. Siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui pole märgitud teisiti.

2*) K. E. von Baer. Reden, gehalten in wissenschaftlichen Versammlungen, und kleinere Aufsätze vermischten Inhalts. 1. Teil: Reden. St. Petersburg, 1864. Toim.

3*) Nachrichten über Leben und Schriften des Herrn Geheimraths Dr. Karl Ernst von Baer, mitgetheilt von ihm selbst. Privatdruck, 1864; St. Petersburg, 1866. Toim.

4*) Johann Gottfried Herder. Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast. Tlk Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019. Toim.

5*) Vt K. E. von Baer. Looduse arengu üldisim seadus. — Akadeemia, 2018, nr 4, lk 604; tlk Anti Lääts. (Tõlget on siin mõnevõrra muudetud.)

6*) F. A. Lange. Geschichte des Materialismus und Kritik seiner Bedeutung in der Gegenwart. Iserlohn, 1873. Toim.

7*) E. Haeckel. Generelle Morphologie der Organismen. 2 Bde. Berlin, 1866. Toim.

8*) Arvatavasti on silmas peetud Wilhelm Hisi (1831–1904) kirjutist “Meie kehavorm ja selle tekkimise füsioloogiline probleem” (“Unsere Körperform und das physiologische Problem ihrer Entstehung”, 1874), milles autor seab kahtluse alla selle viisi teadusliku tõsiseltvõetavuse, kuidas Haeckel raamatus Looduslik loomislugu (Natürliche Schöpfungsgeschichte, 1868) põhjendab oma teesi biogeneetilise seaduse kohta.

9*) Immanuel Kant, Kritik der Urteilskraft (1790).

10*) Kimmerlased ehk kimmerid, 8.–7. sajandil eKr Musta mere põhjakaldal elanud rändhõim. Kimmerlastest on juttu Homerose Odüsseia üheteistkümnendas laulus.

11*) Laistrügoonid — inimsööjatest hiiglased, kellest jutustatakse Homerose Odüsseia kümnendas laulus.

12*) Balaklava — varasemal ajal iseseisev linn Krimmi poolsaarel, tänapäeval osa Sevastoopolist.

13*) Must meri.

14*) Ofir — rikkuse poolest kuulus sadam või regioon, mida mainitakse Piiblis, eelkõige Vanas Testamendis. Kuningas Saalomonile saadeti sealt kulda, hõbedat, kalliskive ja muud kallihinnalist.

**Karl Ernst von Baer ja tema maailmavaade.

15*) Johann Wilhelm Ritter (1776–1810) — Saksa natuurfilosoof ja füüsik.

16*) Gustav Theodor Fechner (1801–1887) — Saksa loodusteadlane, psühholoog ja filosoof.

17*) Johann Martin von Wagner (1777–1858) — Saksa skulptor ja maalikunstnik.

18*) Ignaz Döllinger. Grundriss der Naturlehre des menschlichen Organismus: Zum Gebrauche bei seinen Vorlesungen. Bamberg und Würzburg, 1805. Toim.

19*) Christian Heinrich Pander (1794–1865) — baltisaksa zooloog, embrüoloog ja paleontoloog. Toim.

20*) L. Oken. Lehrbuch der Naturphilosophie. Jena, 1809–1811. Toim. 21Henrik Steffens. Beiträge zur inneren Naturgeschichte der Erde. Craz, 1801. Toim.

WILHELM DILTHEY (1833–1911) oli Saksa filosoof. Akadeemias on varem ilmunud tema “Hermeneutika tekkimine” (1991, nr 5, lk 1036–1069; tlk ja järelsõna A. Tool) ja “Teiste isikute ja nende eluavalduste mõistmine” (2006, nr 8, lk 1779–1796; tlk A.