Akadeemia kirjutab. Mis asi see on, mida nimetatakse humanitaariks?

Meelis Friedenthal. Foto: Andres Tennus/Tartu Ülikool

Postimees avaldab ajakirjas Akadeemia ilmunud Meelis Friedethali koostatud humanitaaralade teadlaste vastused küsimustele: milleks humanitaaria üldse ja millega teie uurimisvaldkond tegeleb?

Ajad muutuvad, selle käigus unustatakse mõned küsimused ja teised saavad uuesti oluliseks. 1912. aastal, veidi enne Esimest maailmasõda, kurtis juudi-saksa päritolu Ameerika pankur ja filantroop James Loeb, et humanitaaria olukord on hullem kui võib-olla kunagi varem pärast keskaega (Avaldatud 1912. aastal alguse saanud Loeb Classical Library esimeste köidete eessõnana. Nt Saint Augustine. Confessions. Volume I: Books 1–8. Tlk William Watts ja W. H. D. Rouse. New York: Macmillan, 1912). Ning Teise maailmasõja järel avaldati arvamust, et üks sõja põhjusi oligi humanitaarse teadmise nappus, vastastikune mõistmatus, teisisõnu, et suur sõda oli lihtsalt arusaamatus. Sellele tõdemusele järgnes aastakümnetepikkune humanitaaria kuldaeg Euroopa ja Ameerika ülikoolides, mis teatavas mõttes tipnes 1960. aastatel uute kultuurinähtuste esilekerkimisega. Praeguseks aga oleme paljude arvates jälle tagasi Loebi mureliku tõdemuse juures. Oli ju enne koroonapandeemiat nii Eestis kui mujal maailmas humanitaaria olukord arutuse all, küsiti, mis kasu on üldse humanitaarteadustest, ja imestati, millega need teadused tegelevad (Seda teemat analüüsib laiemalt Paul Jay. The humanities crisis then and now. — The Humanities “Crisis” and the Future of Literary Studies. Toim. Paul Jay. New York: Palgrave Macmillan US, 2014, lk 7–31; Eestis puudutab teemat Marek Tamm Vikerkaare lugemissoovitustes: Marek Tamm, Märt Väljataga ja Aro Velmet. Septembri lugemissoovitused. — Vikerkaar, september 2018 (vt www.vikerkaar.ee/archives/23630), aga rohkesti selleteemalisi artikleid ilmus ajakirjanduses ka 2019. ja 2020. aastal).

2020. aasta kevadel käis üle maailma epideemia, mis on juba nõudnud muutusi meie igapäevaelus, hoiakutes, plaanides. Iga suursündmus — sõda, terrorirünnak, pandeemia — muudab alati ühiskonda, annab arutamiseks uusi teemasid, suunab mõtlemise fookust, juhib oma massiivsusega. Niisugused sündmused periodiseerivad meie aega rohkem kui kuupäevad ja kellaosutid. Vajadus pöördelisi sündmusi kuidagi selgitada on ühiskonnale oluline, kerkivad küsimused, miks ja kuidas. Mitte nende sündmuste endi, vaid alles nende mõtestamise tagajärjel sigineb uus arusaamine ning selle kaudu uueneb ka ühiskond. Niisiis ei tohiks humanitaaria mõttekuse küsimust nüüd tegelikult üldse tekkidagi, sest vajadus mõtestamise ja mõistmise järele on praegu õhus. Teisiti sõnastades — on tekkinud mõtestamise võimalus.

Tundubki, et läbiseeditud arusaamise vajadus ei ole igal ajal ühesugune ja igatsus selle järele kerkib esile pärast midagi erakordset, mis justnagu unest raputab ja juhatab meid sisse uude maailma. Siin on võimalik näha ajaloolist järjepidevust: Justinianuse katk 6. sajandil lõpetas antiigi, musta surma epideemiad 14. sajandil panid aluse renessansile, 30-aastane sõda 1618–1648 andis võimaluse uusaja filosoofiliseks pöördeks, Lissaboni maavärin 1755. aastal vapustas ja suunas valgustusaja mõtlejaid, Esimese ja Teise maailmasõja järellainetus hävitas usu modernismi. Need sündmused on looduslikud, inimlikud, tehnoloogilised, kuid nende mõtestamine on humanitaaria pärusmaa. Arusaamine ei tule mitte looduse, tehnoloogia või poliitika kaudu, mis otseselt või kaudselt neid suursündmusi põhjustavad, vaid tagantjärele tarkusest — kui vaatame juhtunule ja püüame aru saada. Koroonapandeemia tabas meid ajal, kui möödus sada aastat Hispaania gripist või seitsekümmend viis aastat Teise maailmasõja lõpust, see haarab endasse küsimusi ajaloolisest kogemusest, kirjandusest, filosoofiast, teoloogiast.

Püüd leida ja sõnastada mõtet on humanitaaria kõige laiem eesmärk. Oluline on aga siinjuures märgata ka nüansse ning selleks on vaja põhjalikult uurida nii seda, mis olukord on praegu, kui ka seda, mis kunagi oli, suunata tähelepanu erinevatele teemadele, mis moodustavad mitmetahulise terviku. Just selleks on kujunenud humanitaaria enda sees välja aladistsipliinid. Milleks humanitaaria üldse? Millega humanitaaria distsipliinid tegelevad ja mida nende eriomaste küsimuste uurimisega taotletakse? Esitasin need küsimused kõigile Tartu ülikooli humanitaarvaldkonna professoritele 2020. aasta veebruaris ja palusin täpsustusi pärast eriolukorra lõppu maikuus.

Küsimuse mõte oli avada lühidalt ja terviklikult distsipliinidele iseomaseid jooni, saada teada, mida oma ala juhtivad teadlased mõtlevad humanitaariast üldiselt või oma erialast spetsiifiliselt, nii Eesti kui ka laiema maailma kontekstis. Need lühivastused annavad läbilõikelise ettekujutuse sellest, mida humanitaarias uuritakse nii meil Eestis kui ka maailmas ning selliselt omakorda jäädvustavad stoppkaadrina praegust aega, dokumenteerides meie aja küsimusi. Vastused on esitatud professorite perenimede tähestikulises järjekorras.

Meelis Friedenthal

Riho Altnurme, kirikuloo professor:

Kirikulugu on kristliku religiooni ajalugu. Tartu ülikoolis tähendab see kirikute, teoloogia ja vagaduse ajalugu, valdavalt Eesti kontekstis ja suhtes teiste maailmavaadetega. Kirikulugu annab ajaloolise perspektiivi kogu kristlusele, mis teatavasti kasutab ajaloolisust ühe argumendina enda tõestamisel. Seega annab kirikuloo tundmine võimaluse paremini mõista kristlust, maailma suurima järgijaskonnaga religiooni. Teiselt poolt ei saa täielikult mõista inimest ja ühiskonda, kui jätta välja religioon, mis kohalikus kontekstis on eelkõige kristlus. Kristlus on läbi ajaloo kasutanud erinevaid vorme, käinud kaasas muutustega mõtteloos,

sotsiaalsetes suhetes ja kommetes, peegeldades kogu ühiskonna muutumist. Mitmeid tänapäeva ühiskonnas olulisi teemasid, nagu sallivust, on mõistlik õppida tundma ajalooliste näidete kaudu, nagu tehakse Euroopa Komisjoni programmi Horisont 2020 projektis “Usuline sallivus ja rahu”, milles osalevad ka Tartu ülikooli

kirikuloolased ja religiooniuurijad.

Laiemas mõttes annab kirikuloo õppimine võime mõista nähtusi ja institutsioone koos nende ajalooga. Kirikuloo eripädevus on kristluse mõistmine ajaloos kujunenud dünaamilise nähtusena.

Sara Bédard-Goulet, romanistika professor (inglise keelest tõlkinud Meelis Friedenthal):

Milleks humanitaaria? Selle küsimuse esitamine võrdub küsimisega, miks peaksime proovima kirjeldada ja mõista maailma, milles elame. Nagu ka mis tahes muu uurimisvaldkonna teadused, püüavad humanitaarid arendada teadmisi meie ümbruse kohta ja juhtida tähelepanu asjadele sellisena, nagu nad on või näivad, esi-

tades samal ajal küsimuse, kuidas teadmised ilmnevad meie kokkupuutest maailmaga. Teatud nähtuste tuvastamine, olgu need juba tuntud või tundmatud, suunab meie tähelepanu, seab küsimuse

alla meie oletused nende kohta ja mõjutab meie maailmavaadet.

Lühikeses või pikas perspektiivis nihutab see meie uskumusi, mis omakorda põhjustab muudatusi tavades, nii isiklikul kui ka kogukondlikul tasandil. Nagu iga teinegi teadusvaldkond, aitab humanitaarteadus mõista tänapäeva maailmas esinevaid probleeme ja nendega silmitsi seista, võttes arvesse ka mineviku proovikivisid. Seetõttu on praegu teadlaste peamine ülesanne tegeleda meie ümber toimuva ökoloogilise ja sotsiaalse kriisiga ning sellega seonduva teatava ühiskondliku tegevusetusega. Humanitaarteadused

saavad selle ülesande lahendada, uurides inimlike ja mitteinimlike tegurite suhteid eri meediumide kaudu, et koguda teavet selle kohta, kuidas me selles kokkuvarisevas maailmas elame ja seda koos hoiame. Erinevate perspektiivide, keelte, teooriate ja tavade uurimise kaudu on võimalik saavutada vajalik mitmekülgne

teadmine nendest keerukatest teemadest ja täpsem arusaamine vähem tuntud või tundmatute elementide mõjust. Uurides inimlike ja mitteinimlike tegurite keerukaid põimumisi representatsioonide või diskursuste kaudu, avastame ka neid üksusi seostavad suhted ja nende suhete eetilised probleemid, alustades sellega üliolulist dialoogi meie kaasinimestega.

Luc van Doorslaer, tõlkeõpetuse professor (inglise keelest tõlkinud Meelis Friedenthal):

Mõnedel meie ühiskonna nähtustel on nii suur mõju igapäevaelule — nad ümbritsevad meid igal pool —, et me neid vaevalt märkame, rääkimata küsimuste esitamisest nende olemasolu kohta. Tõlkimine on üks selline näide. Ajaloolised tõendid selle kohta on peaaegu lõputud. Meie tähestikud ja keeled on sageli loodud

ja standardiseeritud, sest oli vaja tõlkida (usulisi) tekste. Teadusliku ja intellektuaalse teadmiste kogu põhiosa on meieni jõudnud ainult tõlke kaudu. Rahvuste ja riikide teabevahetus ning läbirääkimised toimuvad suulise ja kirjaliku tõlke kaudu. Meie igapäevased ülemaailmsed uudised eksisteerivad ainult seetõttu, et need

läbivad mitu tõlkefiltrit. Ja nii edasi.

Tõlkimise keskse koha üle on mõtiskletud juba aastatuhandeid. Enamikul juhtudel oli see seotud tõlkija strateegiate selgitamise või kaitsmisega. Alates romantismist ja selle idealistlikust vaatest originaalsusele ja ainulaadsusele (peamiselt kirjanduses) on tõlge suuresti seotud täpsuse ja kadudega: tõlge peaks olema

originaalitruu, kuid võib tegelikult vaid üritada saavutada originaali ideaali. Siit tuleneb väljend traduttore traditore, tõlkija kui reetur.

See romantismi ideaal on aga viimastel aastakümnetel kahtluse alla seatud. Postmodernism ja temaga sarnased mõttekäigud on kaotanud autori originaalsuse ja ainulaadsuse illusiooni. Autori illusioon tuleb kõige ilmsemalt esile tõlketeose kaanel. Kafka Protsessi lugedes ütleme, et lugesime Kafkat, kuid tegelikult pole

Kafka sellest eestikeelsest raamatust ühtegi sõna kirjutanud. Illusioon põhineb ideel, et keeled on samaväärsed struktuurid, mida nad aga pole. Iga tõlge on ümberkirjutamine, ja mitte ainult teises keeles, vaid ka teise kirjanikuga, teistsuguses kontekstis ja kultuuris, teistsugusele sihtrühmale teistsuguste ootuste ja teostustega.

Seda uut vaatenurka esindab viimase poole sajandi jooksul väljakujunenud tõlgete ja tõlkimise teadusliku uurimise valdkond nimega tõlkeuuringud. Selle tulemused näitavad meile, et tegelikkuses põhineb tõlkimine eelkõige muutustel — modaalsetel, kultuurilistel, ideoloogilistel, meediumiga seotud, sotsiaalsetel ja/või tehnoloogilistel. See tähelepanek muutub veelgi ilmsemaks 21. sajandil, kus meie kaasaegsed kultuurid paljunevad ja kohanduvad aktiivselt: raamatud muutuvad filmideks ja mängudeks, klassikateostest saavad moderniseeritud versioonid, ajakirjanduslikud tekstid kirjutatakse lokaliseeritult ümber jne. Tõlkeuuringud käsitlevad kõiki selliseid ümberkirjutamise ja teksti modifitseerimise viise, olgu need siis interlingvaalsed (üle keelepiiri), intralingvaalsed (samas keeles) või intersemiootilised (kohandamine eri meediumidele). Need kohandavad ehk translatiivsed praktikad on meie kaasaegses ühiskonnas väga olulised ja esinevad kõikjal, nende uurimine loob teadmisi 21. sajandi inimtegevuse translingvaalse, transkultuurilise ja transmediaalse olemuse kohta. Sellisena on tõlkeuuringud vältimatud.

Ljubov Kisseljova, vene kirjanduse professor:

Lõputu arutelu selle üle, milleks on vaja humanitaarteadusi, tundub mulle natuke imelik, ja kahjuks ei ole see seotud ka asja tuumaga, vaid rahastamisega: napi raha jagamise ja ümberjagamisega.

Hetkevajaduste vaatepunktist on justkui kasulikum suunata rahastus valdkondadesse, mis on suutelised saavutama kiiret tulemust, näiteks e-riigi arendamisse. Samal ajal ei suuda ükski kui tahes rikas riik toime tulla ilma fundamentaalteadusteta, mille hulka kuuluvad ka humanitaarteadused.

Humanitaarteadused on osa kultuurist. Juba nende nimetus vihjab sellele, et nad uurivad inimese intellektuaalse ja emotsionaalse loomingu produkte, tema väärtuste orientatsiooni paljude sajandite vältel. Järelikult tähendab humanitaarteadustesse investeerimine tegutsemist peale ühiskonna oleviku ka tuleviku nimel. Tuleks mõelda sellele, et inimeses areneksid humaansed tunded selle sõna laiemas tähenduses. Oleks mõttetu konstrueerida prognoose fantasy stiilis, et mis juhtuks siis, kui humanitaarteadused kaoksid. . .

Kui rääkida minu enda erialast — vene kirjandusest — ning püüda vastata küsimusele, milleks uurida vene kirjandust tänapäeva Eestis, siis eeskätt kas või seetõttu, et professor Juri Lotman tegi Tartu ülikooli ja Eesti üheks maailmas tunnustatuimaks vene kirjanduse uurimiskeskuseks.

Vene kultuuriuuringute põhjal tekkis ka Tartu semiootikakoolkond, mille üle Eesti õigustatult uhkust tunneb. Lotmani traditsiooni jätkamine on seotud vene kirjanduse ja kultuuri uuringutega. Kui minna üle laiemale tasandile, siis ütlen, et vene kirjandusel on olnud tähtis osa eesti kultuuri arengus ning tundmata süvitsi Puškini, Dostojevski, Tolstoi, Tšehhovi, vene sümbolistide loomingut ei saa lõpuni aru ka A. H. Tammsaare, Tuglase, Suitsu, Alveri, Orase ja mitme teise eesti autori proosast, draamast, luulest, esseistikast, mis moodustavad eesti kultuuri alustala. Raske on ette kujutada, et nendega seotud küsimusi analüüsitaks ainult

väljaspool Eestit. Nii nagu eesti kirjandus on ka tänapäeva vene kirjandus osa üleilmsest kultuurimaailmast, kus areng toimub riigipiiridest ning ideoloogilistest piirangutest olenemata. Kuidas

seostuvad selles suures maailmas kahe naaberriigi kultuurid, on samuti huvitav küsimus, millele peaks otsima vastuseid humanitaarteadused ja iseäranis vene filoloogiline traditsioon Tartus.

Anne Kull, süstemaatilise usuteaduse professor:

Küllap oleks palju neid, kes ütleksid, et kuna religiooni pole vaja, siis puudub vajadus ka teoloogia järele. Arvatavasti siis eriti pole vajadust süstemaatilise teoloogia järele, sest vajadust kirikuloo järele on kergem hoomata kui vajadust hakkama saada keele ja mõistetega, mis on mitmes mõttes surve all: ühelt poolt religioosse kogemusega inimesed, kes otsivad sõnu oma kogemuse väljendamiseks, s.t surve on jumala/pühaduse poolt. Teisalt on neid, kes esmast kogemust püüavad kohandada juba olemasoleva

traditsiooni ja autoriteetidega. Lühidalt: teoloogiat on vaja, sest inimestel on kogemused, mis nõuavad väljendamist, ja neil on mõtteid elu põhialuste kohta, mida tuleb lõpuni või põhjani mõtelda. Kogemused on konkreetses kohas ja ajas, ja nendega seotud mõttedki ei saa tekkida korraga mitmes peas. Seega on olemas vajadus tõlkida isiklik jagatavasse vormi.

Kuigi teoloogia on iidne, pole selle määratlemise tööl lõppu. Hesiodos arvas, et teoloogia tegeleb lugudega jumalatest ehk müütidega; Aristoteles leidis, et teoloogia on n-ö esimene filosoofia, kõige kõrgem teoreetiline teadus. Hiljem nimetati Aristotelese uurimisviis metafüüsikaks. Süstemaatiliselt teoloogialt oodatakse sidusust, loogilisust, ratsionaalsust, põhiliselt apologeetilise funktsiooni täitmist. Apologeetika on vajalik, sest kuidagi tuleb ületada kuristik kaugete ajalooliste sündmuste ja tänapäeva vahel, aga ka rangelt isikliku ja kogukondlikult jagatava vahel. Paul Tillich on öelnud: iga süsteem jääb viimselt fragmendiks ja iga fragment sisaldab endas süsteemi alget. Mõtlemisele, mis taotleb süstemaatilisust, on paratamatult omane ratsionaalsus ja loogilisus. Süstemaatilise teoloogia rolliks on osutada valdkondadevahelistele seostele nii teoloogia sisemises mitmekesisuses kui ka suhtes kõigi akadeemiliste distsipliinide ja teiste religioonidega.

Kindlasti pole kõik teoloogid loonud klassikalisi süsteeme ega ole kõik teoloogid süstemaatilised ühel viisil. Keegi ei pea Martin Lutheri teoloogiat süstemaatiliseks, aga ilmselgelt valitsevad tema teoloogiat teatud printsiibid (nt õigeksmõist usust armu läbi või nn ristiteoloogia). Neile printsiipidele võib leida piibelliku õigustuse, aga piibel ise ei õigusta midagi. Teoloog ise peab valima kõige olulisema oma isikliku kogemuse, piiblitundmise, kirikliku ja kultuurilise keskkonna pingeväljas. See tähendab, et teoloogia on alati inimlik, alati nii humanitaarne kui ka sotsiaalne. Süstemaatiline teoloogia on žanr, mida mõnikord peljatakse — sel justkui puuduvad piirid. Süstemaatiline teoloogia püüab jälgida, et ülemäära lihtsustatud või sõnasõnalised tähendused ei saaks seadusteks või normaalsuseks kirikus ega ühiskonnas.

Usuline keel on alati sümbolite ja metafooride keel, mistõttu on võimalik seda mitmeti mõista. Ja kuna pidevalt muutuval keelel on oluline roll, on teoloogia alati seotud ajaga, ta ei saa kunagi valmis ega lõpetatuks, vaid otsib alati uusi perspektiive ja kontakte sellega, mida pole veel kokku toodud. Nii näiteks teadmiste lisandudes bioloogiasse või kosmoloogiasse muutub kogu teoloogia keerulisemaks, sest uus teadmine puudutab nii inimest kui ka kogu keskkonda käsitlevaid õpetusi. Kui sünnib uus filosoofia või

kriitiline teooria, proovib teoloogia seda kohe järele. Süstemaatilise teoloogia eripära on, et muutus ühes õpetuses tingib muutuse ka teistes õpetustes. Seega ei ole teoloogias “viimast sõna”, pärast mida tuleks vaikida. Pigem vastupidi: Logos nõuab, et vaikimine katkestataks mõtestatud sõnaga.

Kalevi Kull, biosemiootika professor:

Füüsikalised teadused tegelevad universaalsete seaduspäradega, semiootilised teadused (need, kel tähendusega pistmist, humanitaaria sealhulgas) paikkondlike, ajalooliste ja omandatutega. Esimesed ei saa lahendada ühiskonna ja kultuuri probleeme, teised ei saa lahendada tehnika-alaseid ülesandeid. Selge see, et mõlemat on vaja. Vahekorra võib määrata jõu ja võimuga, aga võib ka mõistusega. Viimane eeldab vastastikust arusaamist ja tunnustamist. Mitte vastandamist, vaid terviku mõistmist ja omakspidamist.

Aga veel ka Eesti eripära nägemist. Esiteks: mida väiksem kultuur, seda suurem on selle püsimiseks tarvilik kultuuriõpetuse suhtosa. Ja teiseks: mida väiksem on kultuur, seda vähem on mõtet lootusi rajada tehnilisele iseleiutamisele. Kolmandaks: mida väiksem on kultuur, seda rohkem on mõtet panustada teoreetilisse ja praktilisse asjatundlikkusse kõigis teadusharudes, teadusesse üleni.

Eesti teaduse suurimaks nõrkuseks on laiade teooriateadmistega õpetlaste põud. Loodus- ja täppisteadlased ei tea mõhkugi kultuuriteooriast, humanitaarid ei taipa matemaatikat. Miks peaks mõtlema matemaatiliste mudelite täpsusega, imestab humanitaar. Kuidas saab viljakalt teaduslikult mõelda ilma mõisteid täpselt

määratlemata, ei saa füüsik filoloogist aru. Kui palju on neid, kes oskavad mõlemat? Selliseid inimesi, kes mõistavad, kuidas Eesti kui tervik elab ehk kuidas ökosüsteem ja kultuur selles süsteemina toimivad, on väga vähe. Nendeta ei saa ka teaduste vahekordade kujundamine olla mõistusepõhine, vaid jääb jõupõhiseks. Kui

arusaamise alusel terviku moodustamiseks pole oidu, sünnib süsteem olelusvõitluse teel (Täpsustuseks — on veel kolmas võimalus. Armastuse alusel saab ka. Kuigi käesolevas loos on teemaks teadus, olgu see siiski lisatud. Vt Armastuse põhjendus: Pühendusteos Andres Luurele, filosoofile ja

semiootikule. Toim Margus Ott ja Kalevi Kull. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019). Miks see nii juhtub, sel on muidugi tublid ajaloolised põhjused.

Kui Eesti Vabariik sündis, siis varasemat kohalikku kõrgel tasemel teooriatraditsiooni üle ei võetud. See oli ka mõistetav — esmatähtsaks tuli pidada Eesti enese tundmaõppimist ja eestikeelse teaduse ülesehitamist. Seda ka kahe sõja vahel tehti, ja päris hästi. Nõukogude ajal hakkas lisanduma teoreetilist poolt, mitmes täppis- ja loodusteaduste harus jõuti õige heale tasemele, ent humanitaarial olid peal tugevad ideoloogilised keelud. Eesti ise seisvuse taastamise ajal saadi kitsendustest lahti ning selle üheks tulemuseks ongi uskumatu koguse vaimuteadusliku maailmakirjanduse ilmumine eesti keeles. See pole aga teadusrahastuse tulemus, tugi tuli hoopis otsetoetustest ja raamatuostjailt.

Riiklik peahuvi on nüüd olnud majanduse tõstmine. Usus, et sellele aitab kaasa kohalik tehnilisele uuenduslikkusele pühendunud teadus, muud teadusvaldkonnad justkui eriti mitte. See on paraku viltune mõte. Muidugi tuleb olla tasemel uute tehniliste lahenduste tundmisel, selleks peab meil õpetav teadlaskond olema. Teha aga eelisrahastamisega panus lootusele niiviisi tekitada Eestis maailmale uusi tehnilisi lahendusi ei ole üldsegi mõistlik. Sest esiteks: peaaegu ükski senistest kohalikest ja majandusele tõesti olulistest uuendustest pole sündinud suurendatud riikliku rahastamise najalt. Teadusavastusi peaaegu ei saagi lisarahaga esile kutsuda. Teiseks: kui siin ka mõni revolutsiooniline uuendus sünnib, ei kesta selle omanikuõigus kuigi kaua Eesti kätes, sest see ostetakse üles. Küll aga on niisuguse rahastusmudeliga täiesti käest ära kultuuri tasakaal. Heaks üldiseks teadustasemeks — aga sellest johtub ka kogu kultuuri asjadest arusaamise tase — on tarvis head teooria ja empiiria vahekorda. Samuti väga head üldharidust. Rakendusteaduse nutikus sõltub väga tugevasti teoreetiliste teadmiste sügavusest, just sealt aga king pigistab.

Milleks on meil humanitaarteadusi vaja? Et oleks neid, kes mõistaksid ja õpetaksid, kuidas teha nii, et rumalad otsused (mida nagunii ette tuleb) ei hakkaks vohama. Kuidas kultuur neid ohjeldada saab vabadust piiramata. Kultuur on esmalt vaim, seepärast talle vaimuteadused.

Ja milleks biosemiootika? Et oleks, kes õpetaks, kust teadmised alguse saavad, kust vaim pärit on, kust tähendus sünnib. Ja kuidas meie ökosüsteemides kommunikatsiooniprotsessid käivad. Kuidas eriliigiline elu koos püsib ja mil määral ta õppida võib. Ilma selle asjatundmiseta oleks kurb, aga ka ohtlikum — meil oleks süvakonfliktide mõistmise ja lahendamise oskust vähem. Praegu on biosemiootikat peaaegu parasjagu, mõnda teist vaimuteadust võiks aga rohkem olla. Eeldusel, et nad ka teisi teadusi tunnevad (ja küll siis ka tunnistavad).

Tarmo Kulmar, võrdleva usuteaduse professor:

Võrdlev usuteadus akadeemilise distsipliinina, nii nagu seda on ajalooliselt viimase kahe sajandi jooksul peamiselt saksa kultuuriruumis mõistetud ja nagu seda ka Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis professor Eduard Tennmann mõistis ja arendas, tegeleb religioonide ajaloo ja nende elementide võrdleva teadusliku uurimisega, kasutades esmajoones vastavate kultuuride algkeelseid dokumente, aga ka vastavat teisest teaduskirjandust. Selle teadusala rõhuasetus on ajalooliselt kaldunud vanade kõrgkultuuride religiooni-

de uurimisele, olgu siis tegemist vana- ja keskaja väljasurnud või nüüdisaja Euroopa-väliste elavate kultuuridega.

Oluline on rõhutada, et kõnealune distsipliin, mis nõuab vältimatult vanade keelte ja ajaloo tundmist, ei tegele religiooniteooriate, -metodoloogiate ega ka religiooniantropoloogilise uurimistööga. Just see asjaolu — eriti vanade keelte tundmine — eristab võrdlevat usuteadust (vergleichende Religionsgeschichte) selges-

ti religiooniuuringutest või religiooniantropoloogiast (religioos studies). Seda asjaolu rõhutasid ikka ja taas meie hulgast lahkunud Eesti humanitaaria suurkujud Linnart Mäll ja Marju Lepajõe.

Võrdleva usuteaduse kui distsipliini vajalikkus seisneb minu arvates lühidalt järgmises:

1. Konkreetsete religioonide ajaloo võrdlev tundmaõppimine nende kultuuride ajaloo kontekstis. Mingi kultuuri ajalugu tema religiooni arvesse võtmata on mõeldamatu. Selles tähenduses on võrdlev usundilugu ajalooteaduse osa.

2. Nende religioonide struktuuride ja elementide tundmaõppimine võrdluses teiste religioonide struktuuride ja elementidega. Vastava uurimistöö käigus saadud teave on üks olulisi lähtealuseid religiooniuuringute distsipliinile.

3. Nende kultuuride religioonide kirjalike või muul moel fikseeritud dokumentide religioosse keele tundmaõppimine võrdluses teiste religioonide analoogiliste dokumentide religioossete keeltega. Saadud teave on oluline lisandus võrdlevale keeleteadusele.

4. Nende kultuuride religioonide mõju tundmaõppimine riikluse, õiguse ja teiste ühiskonnaelu formatsioonide kujunemisele ja ajaloole. Saadud teave on oluline lisandus võrdlevale poliitika-

teadusele, võrdlevale õigusteadusele ja teistele võrdlevatele ühiskonnateadustele.

5. Saadav teave täiendab väga suurel määral peale mitme teadusala rikastamise kõikidel astmetel ka antavat kooliharidust. See asjaolu kipub tänapäeval kohati lausa unustusse vajuma. Hoiatavad näited on valdav klassikaliste keelte ja religiooniõpetuse väljarookimine gümnaasiumiharidusest.

6. Üha enam tundub olevat võimalik, et humanitaarteaduste üha suurem digitaliseerumine võimaldab ülaltoodud teabe põhjal ennustada inimühiskonna erinevate eluavalduste tulevikusuundumusi, seega kokkuvõttes ajalooprotsessi arengut. “Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta” (Juhan Liiv).

Tõnu Lehtsaar, religioonipsühholoogia professor:

Minu arvates ei peaks ükski inimteadmiste valdkond enda olemasolu õigustama, vaid püüdma võimalikult hästi olemas olla. Teaduse olemuseks on tunnetada tõde, saada aru tegelikkusest, mõista sisu ja seoseid, ületada senise arusaama piire. Me ei saa öelda ühe teadusharu kohta, et see on olulisem kui teine, nii na-

gu me ei saa öelda kodus, et üks laps on armsam kui teine. Tõsi, mõnest on rohkem kasu ja teisega on muret rohkem, kuid põhimõtteliselt on kõik lapsed armsad ja kõik teadusharud tähtsad.

Psühholoogia olemus ja eesmärk on inimese hingeelu ja käitumise seletamine. Kõik see, mis mõjutab inimese tundeid, mõtteid, motiive, mälu, suhteid ja ettevõtmisi, on psühholoogia jaoks huvitav. Üheks teguriks, mis inimesi suunab, mõjutab ja kujundab, on religioon. Meie ilmalikus ühiskonnas võib religioon tunduda kaugena, kuid statistika järgi peab pisut üle 80% maakera elanikkonnast ennast mingi religiooni järgijaks.

Religioonipsühholoogia uurib religiooni seost inimese hingeelu ja käitumisega. Sealjuures mõistetakse religiooni üsna laiahaardeliselt. Ühelt poolt võib religioon tähendada pühendunud usklikkust, mida iseloomustavad kindlad seisukohad, organisatsiooniline kuuluvus ja korrapärane usuline praktika. Teisalt võib aga religioon tähendada vaimsust, mida iseloomustab usk kõrgemasse jõusse või tegelikkusesse.

Religioonipsühholoogia objektiks on inimene. Kui me mõistame seda, kuidas religioon on seotud inimese siseelu ja käitumisega, oleme inimesest, võib-olla ka iseendast paremini aru saanud. Arvan, et toimetulek algab mõistmisest. Seepärast on religioonipsühholoogia meie usu- ja kultuurikirjus maailmas üks inimese mõistmise ja iseenda ning maailmaga toimetuleku viise.

Raili Marling, anglistika professor:

Tänapäeva Eestis on inglise keel noorema põlvkonna teine keel ja paljudki neist näivad elavat enamiku aega ingliskeelses, mitte eestikeelses kultuuris. Miks seda siis veel ülikoolis õpetada või uurida? Uurima peaks seda aga just seepärast, et paljudel on illusioon, et nad teavad ingliskeelse maailma kohta kõike mis vaja,

sest saavad turismireisil hakkama ja mõistavad teleseriaale või internetimeeme.

Ülikoolideski nähakse võõrkeelsete kultuuridega tegelejaid ekslikult vaid keeleõpetajana. Keel elab aga kultuuris ja ühiskonnas ning selleks, et mõista ideid, mis tulevad meile teistest kultuuriruumidest, peame tundma nende kultuuride ajaloolist konteksti ja praegust ühiskonnakorraldust. Ilukirjandus näiteks pole oluline mitte ajaloolise reliikvia või asjana iseenesest, vaid ka meediumina, milles antakse edasi kultuuris ringlevaid ja omavahel põrkuvaid ideid, reaktsioone ühiskonna- ja kultuurimuutustele, mis ei

ole siledateks käibetõdedeks triigitud, vaid milles säilib kultuurile alati omane mitmetähenduslikkus ja vastuolulisus.

Kuna ingliskeelsest maailmast tuleb meile nii palju kultuuritekste (ilukirjandus, populaarkultuur, poliitilised sõnumid, moed jne), peame seda maailma süvitsi tundma, et osata neis sisalduvat mõista, tõlgendada ja kodustada. Ideed ei liigu kultuuride vahel nagu mingi vääramatu laserkiir ulmefilmis. Kohalikud tõlgendajad peavad ideed lahti pakkima, kohalikus kontekstis arusaadavaks ja asjakohaseks sõnastama ning ka neid kriitiliselt analüüsima või isegi vaidlustama. Pinnatasandi tähistajate äratundmisest selleks ei piisa. Briti, Ameerika Ühendriikide või Kanada kultuuri jaoks võib väljastpoolt tulev pilk jääda nähtamatuks, kuid

meile kui väikesele kultuurile on see hädavajalik. Ilma asjatundlike kultuuritundjateta jääb ideede liikumisest tulenev kultuurivälja uuendamise potentsiaal poolkeelsete ja demagoogide hooleks.

Eero Medijainen, uusima aja professor:

Uusima aja sünonüümidena kasutatakse sõnu lähi-, tänapäeva või kaasaja ajalugu. Contemporary history võib alata 18. sajandil, aga niisama hästi ka 1945. aastal või veelgi hiljem. Isegi kooliõpikutes pole jõutud üksmeelele, kunas, miks ja millega uusimat aega alustada. Eestis on uusima aja alguseks pakutud ka aega, mis algas koos iseseisvuse taastamisega. Uusima aja lõpu otsimine on veelgi keerulisem, sest visa on kaduma eelarvamus, et ajalugu kui selline eeldab mingit ajalist distantsi tänapäevaga.

Kalendrikeskse või kronoloogilise lähenemise asemel on Tartu ülikooli uusima aja osakond lähtunud seisukohast, et uusim aeg tähendab neid sündmusi ja protsesse, mille tagajärjed või areng mõjutavad nii Eestit kui ka kogu maailma tänapäevani. Keskendume sellele, kuidas poliitilist, majanduslikku, sotsiaalset või ideoloogilist (vaimset) võimu on teostatud ja avame nende ideede juured, millele inimkond on sealjuures toetunud. Eeldame, et inimene on sotsiaalne olend, kelle tegevus on mõeldamatu ilma vastastikustesse suhetesse astumata. Koos sellega kujunevad paratamatult erinevad rollid. Nii tekivad võimuga seotud suhted. Uurimise ja õpetamise objektiks on võim ja tema avaldusvormid ning tähendused nii üksikisiku, grupi ja institutsiooni, sealhulgas ka rahvuse ja riigi ning süsteemi või üldisemalt ühiskonna kesksena. Peamised valdkonnad, mida uurime ja õpetame, on seotud rahvusvaheliste suhete ajalooga. Tegeleme sõja ja rahu üldisemate, teoreetiliste probleemidega ning konkreetsete juhtudega. Paratamatult tuleb meil üldistuste kõrval tähelepanu pöörata teemadele ja küsimustele, mis tähendavad empiirilisel tasemel vastuste otsimist arhiividest, andmebaasidest ning paljudest teistest allikatest. Uusima ajaloo puhul rõhutame ühiskonna sotsiaalses korralduses, majanduses, rahvusvahelistes suhetes, ideoloogias, kultuuris ja muudes valdkondades toimunud muudatusi, mis algasid sajandite eest ning pole veel lõppenud või mõjutavad meid tänapäeval

kaudselt. Oleme paratamatult seotud temaatikaga, kus poliitika ja ajalugu põimuvad ning on sageli eristamatud. Üsna populaarseks on saanud avaliku arvamuse, propaganda, müütide, eelarvamuste ja muu sellesarnase temaatika käsitlemine. Geograafiliselt tuleb meil end piirata ja seepärast jäävad huvi keskmesse eelkõige Euroopa, USA ja Aafrika. Viimasel ajal tunneme erilist huvi Ida-Euroopa, sealhulgas Poola, Soome, Leedu, Läti ja Eesti ajaloo kokkupuutepunktide ning -alade vastu.

Bruno Mölder, vaimufilosoofia professor:

See, mis kasu millestki võib sündida, sõltub sellest, mis ta on. Vaimufilosoofia on tänapäeva filosoofia haru, mis tegeleb kõikvõimalike filosoofiliste küsimustega, mis on seotud inimese vaimu, mõistuse, meele ja teadvusega. Ta on küll välja kasvanud analüütilise filosoofia rüpest, kuid ka fenomenoloogid on omal kombel tegelenud inimvaimu mitmesuguste aspektidega. Tänapäevases vaimufilosoofias analüütiline ja fenomenoloogiline lähenemisviis tihtipeale kohtuvad ning eriti viljakaks osutub see kohtumine siis,

kui arutlust toestavad empiirilise materjaliga kognitiiv- ja neuroteadused. Peale kitsamate eriküsimuste, mis kerkivad, kui põrkuvad tavamõistuslik ning teaduslik ettekujutus vaimust, pakub vaimufilosoofia vastuseid sellistele klassikalistele küsimustele nagu: mis inimese vaim üldse on, kuidas ta on seotud ajuga, kas meil

on vaba tahe ning üldisemalt, milline on inimese koht maailmas? Siit tuleneb, et kui meid huvitavad seesugused põhjapanevad küsimused inimvaimu kohta, siis on tarvis ka vaimufilosoofiat, mis

neid küsimusi selgitab, täpsustab ning neile vastata püüab.

Võiks öelda veelgi üldisemalt. Kui soovime mõista maailma, siis tuleb seda uurida. Maailma aga ei saa mõista, mõistmata ennast selle sees, mõistmata mõistust ennast. Ning vaimufilosoofia annab kindlasti olulise panuse sellesse laiemasse ettevõtmisse, milles osalevad kõik inimmõistust uurivad teadlased: kooskõlalise pildi loomisesse inimesest, mis sobival viisil seostab uued empiirilised tulemused meie olemasolevate arusaamadega.

Marko Pajević, germanistika professor (inglise keelest tõlkinud Meelis Friedenthal):

Küsimusele saksa uuringute olulisuse kohta Eesti jaoks on lihtne vastata: esiteks pole eestlastel ilma saksa keeleta juurdepääsu oma ajaloole, sest seda on põhjalikult kujundanud saksa kultuur ja peaaegu kõik allikad Eesti ajaloo kohta kuni 19. sajandini on saksa keeles. Järelikult vajab Eesti enda tundmiseks saksa keelt.

Teiseks, pärast Brexitit kõneleb peaaegu iga neljas Euroopa Liidu kodanik saksa keelt emakeelena ja Saksamaa majandus on üks tugevamaid maailmas. Sellise olulise partneri keele ja kultuuri tundmine on Eesti rahvusvahelise positsiooni võtmeks. Kolmandaks: saksa kultuur on pikka aega olnud maailma intellektuaalne

jõud. Oluline eelis on otsene juurdepääs selle kirjandusele, kunstidele, inseneri- ja käsitööle, filosoofilistele ja teoreetilistele saavutustele. Saksa uuringud arendavad neid alasid ja võimaldavad eestlastel neist teadmistest kasu lõigata.

Ilma saksa keele oskuseta peaksid peale humanitaarteaduste, nagu ajalugu, teoloogia, lingvistika, veel ka sotsiaalteadused, nagu näiteks psühholoogia, õigusteadus, ettevõtlus või ka loodusteadused, keemia, füüsika, bioloogia, piirduma tuginemisega vaid saksa keelest tõlgitud materjalidele — ja sugugi mitte kõik neist

pole tõlgitud.

Humanitaarteadused ei tähenda aga ainult teadmisi ja juurdepääsu nendele. Keele ja kultuuri õppimine arendab ka vaimu, koolitab analüüsi-, ülekande- ja esitusoskust. Teksti õigesti lugemise oskus võrdub võimega lugeda ühiskonna tekstuuri, inimsuhteid, tegevuste struktuure.

Õigupoolest peaksid humanitaarteadused nõudlema endale “eluteaduste” nimetust, sest miski ei õpeta elu kohta rohkem kui kunstiteos. Elu ei tohiks taandada keemilistele protsessidele, elu ei peaks olema puhtbioloogiliselt määratletud, elu on teatav väljendusvorm. Ja neid vorme kajastatakse, arutatakse ja arendatakse humanitaarteadustes. Kui tahame, et õpilased õpiksid kogu eluks, ei tohiks me elu ja tööturgu segamini ajada.

Ilma tõlgendamiseta pole ühtegi fakti, meie juurdepääs maailmale on keel. Filoloogia on tegelikult tähenduse uurimine, sest nähtusi tõlgendame just keeles ja meie maailm koosneb suuresti tõlgendamisest. Me moodustame oma maailma keeles. Seega koolitavad filoloogiad meid mõistmise ja maailma loomise protseduuride mõistmiseks. Mis võiks olla inimkonnale olulisem?

Renate Pajusalu, üldkeeleteaduse professor:

Üldkeeleteaduse professuuri nimetus peaks näitama, et professuur tegeleb keele uurimisega üldiselt, väljaspool mingit konkreetset keelt. Tegelikult on see muidugi võimatu: meil pole ju empiiriliste meetoditega kusagilt seda “üldkeelt” võtta, ikka tuleb uurida konkreetset keelt või kindlaid keeli. Üldkeeleteadus peaks

siis pigem üldistama eri keelte uurimise tulemused, leidma seda, mis keeltes on ühist või erinevat.

Kui üldkeeleteaduse või ka lihtsalt keeleteaduse professuur on paljudes ülikoolides, on nende professuuride fookus mõnevõrra erinev. On neid, kus tegeldakse eelkõige keeletüpoloogiaga, s.t väga paljude keelte võrdlusega mingite kindlate tunnuste alusel, aga ka neid, kus esikohal on keeleteooria ja kus on suur ühisosa keelefilosoofiaga. Tartu ülikoolis on üldkeeleteaduse osakond tegelenud eelkõige tähendusõpetusega, uuritav keel on aga enamasti siiski eesti keel, mõnikord võrrelduna teiste keeltega.

Keeleteaduse harude ja eri keelte käsitlusi on tarvis sünteesida tervikuks. Ma pole näinud, et tänapäeval oleks keegi kirjutanud raamatu pealkirjaga “Keel” (nagu see oli moes umbes sada aastat tagasi), kuid ometi loovad eri maade keeleteaduse õppejõud sellist “teost” ülikoolide õppekavas oleva aine “Sissejuhatus keeleteadusesse” piires (või ükskõik mis nimetus sel ainel kusagil on). Sellist ainet õpetatakse ka Tartu ülikoolis kõigile keelega tegelevatele erialadele. See ongi nii üldkeeleteaduse professori kui kogu osakonna õppejõudude suurim katsumus: kuidas tutvustada tänapäeval eri suundadesse hargnenud keeleteadust nii, et üliõpilased kohe õpingute alguses suudaksid leida sealt endale vajalikku ja mõista, et õigekeelsus, mille kohta koolis mõnikord öeldakse “grammatika”, on keeleteadusega ainult kaudselt seotud.

Keeleteaduse piires mõeldakse keele all inimese suhtlus- ja tunnetusvahendit, mis on realiseerunud umbes 6000 praegu kõneldavas keeles. Kõik keeled on erinevad (see tundub olevat inimkeelele olemuslik, et konkreetsed keelelised tunnused vahelduvad väga laias ulatuses), ja kõik keeled on milleski sarnased. Keeleteadus peab näiteks aitama orienteeruda arvamustes, nagu oleks iga keelega seotud väga eriline maailmapilt. Mingis mõttes see ju nii ongi, iga keel talletab põlvkondade kogemuse oma sõnavaras ja grammatikas, kuid neid eripärasid ei tohi mõõdutundetult müstifitseerida. Samuti peaks (üld)keeleteadus aitama mõista, et mitmekeelsus on küll nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil tavaline, normaalne ja kasulik, kuid ükski keel ei püsi ei indiviidi ega ühiskonna tasemel, kui seda väga palju ja väga erinevalt ei kasutata.

Keelte paljusus loob vajaduse nii eri keelte õppimise kui ka tõlkimise järele. Seega on keeleteadusel väga lai rakendusväli keelepedagoogikas ja tõlketeaduses. Teiselt poolt areneb tänapäeval tohutu kiirusega keeletehnoloogia. Kuigi arvutimaailmas on levinud ütlemine, et kui tahad saada tulemust, siis vallanda kõik

keeleteadlased (kes ilmselt jäävad kinni “pisiasjadesse”), ei saa ka keeletehnoloogia ilma arusaamata sellest, mis keel on. Või õieti meie praeguse arusaamaga, sest päriselt ei tea me ju praegugi, kuidas keel toimib.

Siinkohal oli ruumi nimetada vaid mõnda keeleteaduslikku teemat, mis tänapäeva ühiskonnas laiemalt olulised on. Loomulikult ei saa need kõik olla ainult üldkeeleteaduse professuuri pädevuses, sest ilma teooria ja laiema mõtestuseta ei saa tänapäeva keeleteaduses keegi hakkama.

Pärtel Piirimäe, mõtteloo professor:

Mõttelugu ehk ideede ajalugu on humanitaarteaduste valdkond, mis uurib inimkonna ajaloolist mõttepärandit. Mõtteloo uurimisobjektiks on peamiselt abstraktsemat ja süstemaatilisemat laadi

ideed, millega seletatakse maailma ja inimühiskonda või põhjendatakse, õigustatakse või kritiseeritakse mingeid institutsioone, nähtusi või käitumisnorme. Laiemalt mõistetuna hõlmab mõttelugu aga ka sotsiokultuurilist ajalugu või nn mentaliteediajalugu, mis ei keskendu ainult vaimueliidi mõttetegevuse tulemustele, vaid uurib ideede levikut ja vastuvõttu ühiskonnas laiemalt. Mõttelugu on olemuselt valdkondadevaheline ning tal on ühisosa paljude naaberdistsipliinidega, nagu kultuurilugu, teaduslugu,

õigusajalugu, kirjanduslugu, usundilugu jt.

Milleks on tarvis uurida mineviku ideid? Robin G. Collingwood on kirjutanud, et “kogu ajalugu on suuresti mõttelugu”. Selle pisut provokatiivse lausega pidas ta silmas, et mõtlemine määrab inimese igasugust tegutsemist. Mitte ilmaasjata ei kasutata inimese kohta mõistet homo sapiens ehk mõtlev inimene, mis

tähendab, et just abstraktse mõtlemise võime eristab meid ülejäänud loomariigist. Inimese tegutsemine ei ole instinktiivne, vaid tegutsedes kaalume oma tegude tagajärgi ning meie valikud sõltuvad meie maailmavaatelistest seisukohtadest ja kõlbelistest hoiakutest. Seetõttu ei ole võimalik mõista ajalugu, kui me ei mõista ajalooliste tegutsejate mõttemaailma.

Mõtteloo uurimine ei paku meile siiski ainult antikvaarset huvi, vaid on oluline ka meie tänapäeva ideede, väärtussüsteemide ja identiteedi süvakihtide mõistmiseks. Kui võtta näiteks ühiskondlik-poliitilised ideed, siis mõisted, mida me ühiskonna kirjeldamisel ja hindamisel kasutame, on pärit minevikust, nt demokraatia, vabariik, inimõigused. Nende mõistete adekvaatseks kasutamiseks peaksime tundma tekkelugu ning tähendusvälja muutumist läbi ajaloo.

Lääne kultuuriruumi ülikoolides on mõttelugu (history of ideas / intellectual history) eraldi distsipliinina peaaegu sajandivanune. Milleks uurida mõttelugu Eestis, kui seda niigi mujal maailmas üsna palju viljeldakse? Kas me ei saa lihtsalt kasutada ülejäänud maailma uurimistulemusi, ilma sellesse oma panust

andmata? Me ei saa loota, et teised rahvad uurivad välja need ideevoolud ja põhimõisted, mis on kujundanud Eesti ühiskonda ja identiteeti ning on seeläbi eestikeelset kultuuri elus hoidvaks aluspinnaseks. Eesti mõttelugu on mõistagi vaja uurida laiemates seostes, pöörates tähelepanu sellele, kuidas on Eestis vastu võetud ja kohandatud mujal tekkinud ja levinud ideid. Eesti ei ole kunagi olnud isoleeritud, vaid kuulunud eeskätt euroopalikku kultuuri-, mõtte- ja väärtusruumi. Mõtteloo professuuri üheks oluliseks ülesandeks on seetõttu korraldada Eestis ka muu maailma mõtteloo õpetamist. See tähendab ka uurimistööd, sest ülikooli tasemel õppetöö saab toimuda vaid teaduspõhiselt. Õpetajate õpetamise ning avalikkusele suunatud tegevuse kaudu haritakse ühtlasi iseseisvalt mõtlevaid demokraatliku riigi kodanikke.

Janika Päll, klassikalise filoloogia professor:

Humanitaaria on tänapäeva maailmas vajalikum kui kunagi varem: inimkond (humanitas) korraldab jõuliselt maailma kulgemist iseenese hüvangut silmas pidades, konkureeritakse tehnoloogia arendamises, inimeseteadusteta ei suuda me seda tegevust suunata ja mõtestada. Hoogne spetsialiseerumine 19. ja 20. sajandil on inimeseteadused üksteisest lahutanud, nende lähenemine aitaks suunata elu nii rahulikul kui ka kataklüsmide ajal. Humaniora roll on ühendada distsipliine, mis uurivad inimest kui füüsilist, sotsiaalset ja vaimset olendit, see on liim, mis hoiab kõike koos, pakkudes ajalooteaduste vaatenurga pikka perspektiivi,

uurides keelt, meie suhtlemise alust, ning kirjandust ja kunste, mis teevad sümbolistlikul tasandil, inimese loovuse kaudu suurimad üldistused maailma kohta. Õpetab ju loodus- ja poliitikateaduste alusepanija, filosoof Aristoteleski Luulekunstis, et kunstiloomingus on enim tõde, sest see on üldistavaim.

Filoloogia tähendas algselt teadusearmastust või arutlemisarmastust, esimesed elukutselised filoloogid Aleksandria raamatukogus ja Museionis tegelesid teaduste ja üldisemalt igasuguse kirjasõna süstematiseerimisega. Üldistav, süsteemne lähenemine uurimisobjektile on filoloogia pärand kõigile teadustele. Minu eriala, klassikaline filoloogia (tollal: altclassische Philologie) sai alguse 19. sajandil, spetsialiseerumisega antiikkeelte, -kirjanduse ja -kultuuri uurimisele, kusjuures Tartu ülikooli audoktor, kauaaegne Göttingeni ülikooli professor Carl Joachim Classen on teinud kindlaks, et Tartu ülikooli klassikalise filoloogia professuur oli Euroopas üldse esimene, mis seda nimetust kandis. Selle esimene professor Karl Morgenstern oli ülimalt mitmekülgne: tema ameti täisnimetus oli kõnekunsti, klassikalise filoloogia, esteetika ja kirjanduse- ning kunstiajaloo professor, ta oli ka ülikooli raamatukogu direktor ja ülikooli kunstimuuseumi asutaja, ent enim tähelepanu pööras ta antiigile, kantuna uushumanismi vaimust ning tihedas koostöös filosoofiaprofessor Gottlob Benjamin Jäsche ja ajalooprofessor Georg Friedrich Pöschmanniga.

Tänapäeval on klassikalise filoloogia õpetamine institutsionaalselt lahutatud kunstiajaloo ja kirjanduse õpetamisest, ent säilinud on lai vaatenurk, mis ühendab keelt ja kirjandust, ajalugu, arheoloogiat, kunsti, ühiskonna- ja loodusteadusi, matemaatilisi teadusi ja usundilugu antiigist kuni reformatsioonini. Klassikali-

ne filoloogia uurib antiikaja inimest ja tema mõtlemist ning antiigitraditsiooni, lähtugu see Vitruviuse Arhitektuurist, Hippokratese, Galenose ja Celsuse arstiteaduslikest kirjutistest, Corpus iuris civilis’est või antiigi loodusteadustest. Ta suunab meid antiikkultuuri inimesekeskse, humanistliku maailmakäsituse juurde: kõigi teaduste keskmes olgu alati inimene, ent arvestades teda ümbritsevat loodust ja ühiskonda. Vanade kreeklaste ja roomlaste teoseid lugedes ning üle lugedes saab järjest selgemaks, et antiikkultuur on kristliku Euroopa alus ja lääneliku maailma arengujoonte määraja; antiigist on meieni jõudnud vaid aastatuhandete jooksul olulisimaks peetu, mis aitab inforägast leida inimesele tähtsaimat.

Anneli Saro, teatriteaduse professor:

MÄLU. Teatriajalugude kirjutamist kui kõige vanemat teatriuurimise vormi hakati harrastama selleks, et mälu ei häviks ja olnu ei kaoks, kui parafraseerida Artur Alliksaart. Nüüdisaegseid infosalvestusvõimalusi arvestades ei ole teatriuurijate suurimaks mureks mitte allikate ja info kadumine, vaid järjest suurenevas infotulvas orienteerumine ehk küsimus sellest, mida ja kuidas peaksime olevikust tulevikku kaasa võtma. Teatrimälu on vaja aga nii ideoloogilistel kaalutlustel (näiteks identiteedi ja kogukonna hoidmiseks ja loomiseks) kui ka praktilistel põhjustel. On ju kultuur valdkond, kus teadmised ei pruugi vananeda, s.t ajaga kasutuskõlbmatuks muutuda. Pigem vastupidi: kultuurimälu on teemade, stiilide ja tegevuste varasalv, kust saab vajaduse korral alati laenamas käia.

Teatriteaduses ollakse ka seisukohal, et teatri tuum pole maja, trupp ega lavastus, vaid eelkõige teatriinimeste ja publiku kohtumine teatud ajal teatud kohas ehk etendus. Kui vaatajad ning nende reaktsioonid ja tõlgendused on oluline osa teatriprotsessist, siis tuleb teatriajalugu (resp. kultuurimälu) luua, uurida ja mõtestada selle protsessiga sünkroonselt.

METAKOMMUNIKATSIOON. Teatriteadus tegeleb teatritegijate, vaatajate ja ühiskonna vahelise metakommunikatsiooniga, mille üheks vormiks on ka teatrikriitika.

DISKURSIIVNE SIDUSUS. Teatriteadlased hoiavad ja loovad nii kronoloogilist kui ka geograafilist diskursiivset sidusust, igal teatrist kõnelejal pole mõtet oma terminoloogiat leiutama hakata.

KRIITILINE ANALÜÜS. Teatriteadus on viimase kolmekümne aasta jooksul laienenud etendusuuringuteks. See on distsipliin, mis uurib kultuurinähtusi (meelelahutust, sporti, poliitikat jms) kui etendusi, küsides, kuidas ja millisel eesmärgil kasutatakse performatiivseid väljendusvahendeid publiku ja ühiskonna

mõjutamiseks.

Anti Selart, keskaja professor:

Parlamendid võtavad vastu resolutsioone ajaloo kohta. Presidendid ja teised kõrged riigimehed kõnelevad ajaloost: süüst, kohustusest, leinast, tähtsa võidu kaudu saavutatud eesõigusest. Enamasti räägitakse neil puhkudel viimasest sajast aastast. Mõttevahetused vanema ajaloo üle on harvemad, kuid sageli tõsisemad, need võivad sügavalt puudutada rahva või riigi olemasoluõigust ja enesemääratlust. Näiteks mida tähendab see, kui ühe rahva eneseks saamise loo tähtsündmuste toimumispaik asub järsku hoopis ühes teises riigis? Asjaolu, et Kosovo väli, 1389. aastal löödud suure türklastevastase lahingu paik, osutus ühel hetkel asuvat end iseseisvaks kuulutanud Kosovos, tähendab serblastele rohkem kui lihtsalt territooriumi kaotust. Kiievi vürstid on Vene ajalootraditsiooni silmis kindlasti Venemaa vürstid, Ukraina vaates pole neil Venemaaga suurt pistmist. Kas on olemas Ukraina ajalugu enne 17. sajandit? Kas Moskva on Kiievi õigusjärglane?

Kujutelmad ajaloost ei sünni iseenesest. Omal ajal olid paljud arvamused mineviku kohta, millest me nüüd teame, et nad ei pea paika, enam-vähem teaduslikud. Kunagi väitis arstiteadus, et ahvi sugunäärmete siirdamine pikendab inimese eluiga, ja paljud astronoomid kinnitasid, et Marsil on kanalid. Hiljem selgus, et tegu oli eksitustega. Arusaamad ajaloost on aga inimestele sageli nii olulised, et nad püsivad muutumatuna ka siis, kui teadlased juba ammu teisiti arvavad.

Parlamendid vist jäävadki eelistama resolutsioone ajaloo uurimisele. Uurimine võib ehk olla ohtlikki, sest selle alguses on küsimus ja lõpus vastus, mida ette ei tea. Uurimine annab aga kindluse hoiduda langemast eksituse, segaduse või sihiliku pettuse lõksu. Arenev, teaduslik käsitlus vabastab minevikku tema koormast ja

aitab minevikust üle saada, seda samal ajal tähtsusetuks muutmata.

Jüri Talvet, maailmakirjanduse professor:

Eestlaste võrsumises rahvuseks ja kultuurrahvaks on maailmakirjandus olnud peategureid. See on kujundanud meie vaimseid hoiakuid rahvuslikust ärkamisest tänapäevani. Maailmakirjanduse tõlkimise ja tõlgendamise käigus on arenenud meie emakeel.

Maailmakirjanduse õpetamine ja uurimine tähendab avaraima mõeldava konteksti loomist meie oma eesti kirjandusele ja kultuurile. Maailmakirjanduse õppekava ülikoolides peab looma võimaluse saada teadmised esteetilis-tunnetuslikest otsingutest ja teisenemisest ajaloolise ja tänapäevase kultuuriloome ühel peaväljal, ühtlasi looma eeldused ja aluse nende teadmiste edasi andmiseks, seega Eesti omakeelse maailmakirjanduse vastuvõtu jätkumiseks ja laienemiseks, ning soodustama eesti kirjanduse ja kirjandusteaduse panust maailmakirjandusse ja -kultuuri (Maailmakirjanduse tähendusest eesti kultuuris peaks vähemalt esmase ettekujutuse andma Tartu ülikooli kirjastuse väljaandel 2019. aastal ilmunud kolmeköiteline ajalooline ülevaade Maailmakirjandus muinasajast tänapäevani. See teos võimaldab ühtlasi jälgida maailmakirjanduse senise rahvusliku tõlkeloo peajooni.).

Peeter Torop, kultuurisemiootika professor:

Kultuurisemiootika lähtub põhimõttest, et kultuur korrastab maailma inimese ümber. Kui orgaanilise elu teeb võimalikuks biosfäär, siis sotsiaalse elu aluseks on sotsiaalne sfäär, mille moodustab kultuur. Kultuur kui sotsiaalne sfäär põhineb omakorda keelel. Inimene saavutab eneseteadvuse ja identiteedi keele omandamise

käigus. Emakeel on aga vaid üks paljudest kultuuris käibivatest keeltest. Kultuurisemiootika käsitleb kultuuri semiootilises mõttes paljukeelse süsteemina ning tema uurimisobjekt on nende erinevate süsteemide ehk kultuurikeelte omavaheline suhestumine. Kultuurikeeled jagunevad eri meediumide vahel ning toetavad nii

vahetut kui vahendatud suhtlemist. Kirjandus, film, teater, televisioon, veeb on kõik suured kultuurikeeled, mis nii nagu murded loomulikus keeles sisaldavad oma allkeeli. Kultuuri sidususe tagamiseks ja tema sotsiaalse sfäärina toimimise vältimatuks tingimuseks on kultuurikeelte elementaarne valdamine. Selleks tuleb kultuurikeeli õppida nagu emakeelt ja võõrkeeli. Kultuurilist keeleoskust arendades toimib kultuur haridusena. Kool on vaid osa sellest haridussüsteemist ja elukestvast õppest.

Kultuur on haridus eelkõige selles mõttes, et (kultuuri)identiteedi omandamine eeldab kultuurikeelte äraõppimist kultuurikogemuse omandamise käigus. Et kultuuri olemuseks on tõlkida samu sõnumeid erinevatesse kultuurikeeltesse, siis on kultuurikeskkonna (tehnoloogilisel) arengul suur mõjujõud tõlgitavuse ja arusaamise kujundamisel. Uute kultuurikeelte teke eeldab ka uute kultuuri kirjelduskeelte teket. Üksikisiku suhtlemine teistega sisaldab alati suhtlemist iseendaga. Kultuuris kui kollektiivses suhtluses kehtib sama põhimõte: ei ole kommunikatsiooni autokommunikatsioonita. Kultuurisemiootika on üks tagasisideteadustest, mille tööriistakasti kuuluvad vahendid nii kultuurikeelte, nendes keeltes loodud tekstide kui ka nende keelte ja tekstide tõlgendamise kvaliteedi analüüsiks. Kultuurisemiootika aitab tagada kultuuriprotsesside analüüsitavust, millest sõltub kultuuri pädev mõistmine, sidusus ja kestlikkus.

Asjaarmastajaliku arvamise ja pädeva analüüsi vahekord kultuuri mõistmisel ning mõtestamisel on kultuurikeelte arengu jastaatuse küsimus. Ühe kultuurinähtuse või kunstiteose paljudest tunnustest just mitteolemuslikest lähtumine ja olemuslike mahavaikimine tõstatab kultuuris küsimuse professionaalsusest ja kutse-eetikast mingi kultuurikeele valdamisel või tõlgendamisel. Avaramalt on see humanitaarteaduste ja -ainete õpetamise ning humanitaarse mõtlemise taseme küsimus, meie kooli ja kõrgkooli staatuse probleem. Eesti kultuur vajab rohkem kultuuri- ja hariduspoliitilist toetust, ja mitte üksnes loovuse tõstmiseks kultuuriloomes, vaid ka tõlgendamises. Tõlgendusprotsessideta, kuhu peaks kuuluma ka eksperdihinnangute tekkimine, ei saa rääkida kultuuri sidususest. Igale ühiskonnale on ohtlik liigne massikultuuristumine, nende inimeste kadumine, kes suudaksid toimida ekspertidena või selliste analüütikutena, kes oskavad teha kvalitatiivseid eristusi. Kultuurikeelte identiteedi ja dünaamika suund Eestis oleneb kultuuri- ja hariduspoliitika tahtest ning võimest toetada kultuuriidentiteeti. Kultuuriidentiteet nagu iga identiteet põhineb enese mõistmisel.

Kultuurisemiootika aitab koos teiste humanitaarteadustega tugevdada kultuuris kui sotsiaalses sfääris turvatunnet, mis tuleneb iseenda paremast tundmisest. Selle turvatundega kaasneb sallivus, suhtlemisvõime, empaatia, argumenteerimisvajadus ja kriitiline mõtlemine. Kultuur kui sotsiaalne sfäär saab vaid nii olla

suhtlemisruum, mitte lahinguväli. Suhtluskultuuri ja analüüsikultuuri arendamine rahvuskultuuris on ellujäämise küsimus.

Rahvusriik ei saa läbi kvaliteetse rahvuskultuurita, mille tagab humanitaarne võimekus. Humanitaaria vaesus aga nõrgestab rahvuskultuurilist identiteeti ja pakub perspektiivina hübriidset transkultuuri selle lihtsustatud massikultuurises versioonis.

Ülo Valk, eesti ja võrdleva rahvaluule professor:

Folkloristika ehk rahvaluuleteadus uurib ja mõtestab seda osa kultuurist, mis ei kuulu otseselt kellelegi ega allu autoriõiguse seadustele. See eriala põhineb arusaamisel, et kultuur algab argielust, mäletamisest, teadmistest ja oskustest, mida ei kontrolli riiklikud asutused, professionaalsed ühendused ega muud institutsioonid. Suur osa pärimuslikust loomingust ringleb inimeste seas märkamatult, kuni keegi seda tähele paneb, tunneb selles ära folkloori ehk rahvaluule ja hakkab seda üles kirjutama, koguma ning uurima. Kui folkloor jõuab trükistena või muus vormis inimeste kätte tagasi, algab järjekordne ring selle levimise ja ümberkujunemise

protsessis.

Paljudes Euroopa maades, sealhulgas Eestis, sai folkloristika alguse 19. sajandi teisel poolel. Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool sündis koos rahvusülikooliga 1919. aastal, Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA) asutati 1927. aastal Tartus ja on nüüd Eesti Kirjandusmuuseumi osa. ERAs on hoiul ühed maail

ma suurimad ja üha kasvavad rahvaluulekogud, mille läbitöötamine ja mõtestamine seob mitme põlvkonna uurijaid. Nende töö viljana koostatakse digitaalseid andmebaase ja antakse välja teaduslike köidete kommenteeritud sarja “Monumenta Estoniae antiquae”, mis koondab endas rahvalaule, muinasjutte, muistendeid, vanasõnu, mõistatusi, loitse ja teisi rahvaluule žanre. ERA kogusid võivad kasutada kõik huvilised, mitte ainult professionaalsed teadlased.

Mineviku folkloori saame mõtestada kultuuripärandina, mida uurides on võimalik mõista enne meid elanud inimeste elu ja maailmapilti. Näiteks regilaulus avaldub sajandite eest elanud eesti talurahva mõtte-, tunde- ja kujutluste ilm. Muidugi huvitab folkloriste ka vahetu kaasaja pärimus, mille alla kuuluvad mälestused, naljad, stereotüübid, kujundkõne, mitmesugused jutud, uskumused, tavad, kombed ja internetis ringlev aines. Ammendavat loendit folkloori vormidest on võimatu anda, sest elavas suhtlemises ja taasloomises muutub see pidevalt ning avaldub uuel kujul, näiteks internetimeemides, uue vaimsuse õpetustes ja vandenõuteooriates. Viimaste kohta pole oluline, kas need meile meeldivad või mitte. Ka “ebausku” ja “libauudiseid” eitades ning naeruvääristades oleme osalised folklooriprotsessis.

Rahvaluule ületab kergesti keelepiire ja levib sageli ajas ning ruumis kaugele. Nii on ka eesti folkloristika tihedalt läbi põimunud rahvusvahelise teadusega. Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna juures on peale eesti tudengite sel sajandil õppinud üliõpilasi, kes esindavad rohkem kui kolmekümmet rahvast ja

rahvusrühma Euroopast, Ameerikast ja Aasiast. Nende hulgas on väikerahvaste liikmeid, kelle jaoks folkloor on tänapäevalgi põhiline varu omakultuuri ülesehitamiseks, nagu see oli 19. sajandi Eestis, kui professionaalne autorkond oli meil alles kujunemas.

Niisiis on folkloristikat vaja ühtviisi Eestile, Euroopale ja maailmale. Ilma selleta jääks uurimata, mõtestamata ja väärtustamata suur osa kultuurist, mida on loonud, kandnud ja jaganud kõik põlvkonnad, sealhulgas loendamatud inimesed, kelle nime me ei leia ühestki trükisest ega ajaloolisest uurimusest. Folklooriprotsess ei lõpe kunagi, isegi siis mitte, kui professionaalse kultuuri järjepidevus peaks mingil põhjusel katkema.

Artikli koostaja MEELIS FRIEDENTHAL (1973) on lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna bakalaureuseõppe 1996, teoloogiamagister 2001, teoloogiadoktor 2008. TÜ raamatukogu vanemteadur 2008–

2017, Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo vanemteadur a-st 2017; TÜ usuteaduskonna lepinguline lektor 2002–2008, süstemaatilise usuteaduse erakorraline teadur 2006–2007, humanitaarteaduste ja kunstide

valdkonna filosoofia ja semiootika instituudi filosoofia ajaloo õppetooli mõtteloo vanemteadur 2020; Georg-August-Universität’i LichtenbergKolleg’i teadur Göttingenis (2014–2015) ja Uppsala Ülikooli Swedish

Collegium for Advanced Study teadur 2015–2017.