Vaiko Eplik: Eesti autoritel on saamata jäänud 30 miljonit eurot

Vaiko Eplik astub üle 20 aasta oma bändiga lavale kultuurifestivalil Võnge. Foto: Sander Ilvest

Eesti Autorite Ühingu (EAÜ) juulis valitud juhatuse esimees Vaiko Eplik räägib nii organisatsiooni tulevikuplaanidest kui ka muusikainimeste käekäigust maailmas, mida on muutnud nii digipööre kui ka koroonakriis.

Autorite ühing on juba aastaid olnud asutus, mille kohta ei leia häid sõnu eriti keegi. Mis siis nüüd paremaks läheb?

See on muidugi kellegi hinnang, eks ole. Tegelikult on väga hea, et meil on autorite ühing. Eelmisel aastal sai rõõmustada kõigi aegade suurima kogutud tasude summa üle, mis on üle viie miljoni euro. Arvestades sellega, mis on viimase viie aasta jooksul muusikatööstuses toimunud, on see omaette vägilastegu.

Küsimus on võib-olla pigem selles, kust selline mainekahju on tulnud. EAÜ saab järgmisel suvel 30 ja selle aja jooksul ei ole majas kunagi olnud ühtegi kommunikatsioonieksperti. Tegelikult on EAÜ väga ontlik ühing ja väga läbipaistev. Võib-olla on siin lihtsalt ka probleem selles, et liikmed on kõik boheemlased ja ühingu enda büroo koosneb ju tegelikult raamatupidajatest ja juristidest. Siin on ka kommunikatsioonihälve organisatsiooni sisse kodeeritud.

Kindlasti on üks asi veel see, et kuna EAÜ on tegelikult oma põhiülesandes nii efektiivne, on see paljuski tinginud mingis mõttes ka administratiivse stagnatsiooni. Aga paraku on viimase viie aasta jooksul toimunud muutused muusikatarbimises ja muusikas kui sellises tinginud olukorra, kus muutused ­EAÜs on möödapääsmatud. Me loodame olla nii-öelda värsked hobused ennekõike ja teha järgmise kolme aasta jooksul rohkem head kui halba. Ja kui see juba õnnestub, siis ma arvan, et ma olen need kolm aastat hästi kulutanud.

Aga mainitud viis miljonit, kuidas see jaguneb? Kas tavapärasel moel, et 20 protsenti saavad 80 protsenti ja 20 protsenti jääb ülejäänud kaheksakümnele protsendile?

See sõltub, sest mingis mõttes on paratamatu, et kõik ei hakka kunagi saama suuri autoritasusid. Ja ka need, kes saavad, ei saa neid iga kuu. Üleüldse on väga ebatavaline, et Eestis makstakse autoritasusid iga kuu. Läänemaailmas on ajalooliselt kõik sellised avaliku esindamise organisatsioonid kirjastajate, mitte autorite käes. Me oleme mõnes mõttes unikaalses situatsioonis, kus autorid ongi ise asutanud oma esindusorganisatsiooni, mis teostab nende varalisi õigusi, korjab neile tasusid ja jagab neid siis laiali vastavalt aruandlusele, vastavalt sellele, kui palju kellegi teoseid on kusagil kasutatud. Lisaks on teatud hulk tasusid, millega ei kaasne aruandlust, mis võimaldaks seda liikmete vahel adekvaatselt jagada. EAÜ on selle lahendanud nii, et kuna tegu on mittetulundusühinguga, ei tohi tulu kätte jääda ja suur osa nendest tasudest jagatakse oma liikmete vahel.

Mis üle jääb, see jagatakse toetusteks. See on küsimuse koht, kui palju ja kellele peaks toetusi jagama. Siin on oma mehhanismid, millega on olnud aastate jooksul segadust, palju kriitikat sel teemal, et ka näiteks juhatuse liikmed on osalenud taotlusvoorudes ja saanud toetusi. Aga iseenesest ei ole need lahendamatud probleemid. Siin on pigem küsimus selles, kuidas kirjutada võimalikult täpselt statuudid ja tekitada olukord, kus juhatus ei jagaks mitte ühtegi senti. Selle jaoks oleks eraldi kogu, et huvide konflikte vältida.