/nginx/o/2018/10/30/11536178t1h6eba.jpg)
/nginx/o/2020/09/17/13352670t1h98e8.jpg)
Ühiskondlik väärtuskonflikt avaldub sageli kõige teravamalt järeltulevaid põlvi puudutavas. Ikka ja jälle kõlab nii ühelt- kui teiseltpoolt, ühiskonna liberaalsemalt kui konservatiivsemalt servalt, et punane joon tõmmatakse oma laste juurde. Kui määratult raskem on jäikade seisukohtade võtmise asemel ise eeskujuks olla, elus õigeid otsuseid langetada, mitte üksnes sõnadest, vaid tegudest lähtuda, näitab mitme põlvkonna suhete najal värskelt kinodesse jõudnud draama «Rain».
Vaatamata pealkirjale on «Rain» suuresti 12-aastase Atsi lugu. Poiss elab range isa ja alalhoidliku emaga väikeses mereäärses linnakeses ning teeb kõiki neid asju, mida 12-aastased ikka enamasti teevad – avastab maailma, sõpru, vaikselt ka esimest armastust. Murdepunkti toob hetk, mil koju naaseb vanem vend, nimitegelane Rain, keda jälitavad nii minevikust pärit pinged vanematega kui ka suunatus tuleviku osas.
Lavastaja Janno Jürgensile on tegemist täispika mängufilmi debüüdiga. Filmiringkondades pole 35-aastase Jürgensi näol siiski tegemist tundmatu nimega, sest andekat lavastajakätt on ta näidanud juba mitmete lühifilmide, viimati 2016. aasta «Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat» juures. «Rainiga» seovad viimast mitmed ühised motiivid: elu väljaspool tõmbekeskusi, üleskasvamine, pere- ja põlvkondlikud suhted, ütlemata jäänud sõnad, looduse lähedus ja ilm tegelaste siseelu pideva metafoorse väljendusena.
Juba enne loo endani jõudmist püüab tähelepanu Jürgensi tugev vormitunnetus. Alustades kaunite veepiiril filmitud avakaadritega on «Rain» pilkupüüdva pildikeelega. Kui Eesti film on tõusnud milleski järjepidevale maailmatasemele, on selleks kahtlemata operaatoritöö, vaadatagu neil nädalail ükskõik millist kolmest linastuvast uuest kodumaisest filmist, lisaks Jürgensi tööle veel ka dokumentaali «Prazdnik» või kohesaabuvat Veiko Õunpuu «Viimaseid». «Raini» ilme eest vastutab äsja «Skandinaavia vaikusega» Eesti Filmi- ja Teleauhindadel parima operaatori preemia (kahasse Sten-Johan Lillega) pälvinud Erik Põllumaa. Tundlik ja põhjalikult läbimõeldud visuaalne keel kinnistab Põllumaa kohta Eesti parimate kaamerataguste jõudude seas.
/nginx/o/2020/09/17/13352671t1h22c5.jpg)
Tugevat tööd on teinud kogu tehniline meeskond. Suuresti Sillamäel üles võetud «Rain» loob eheda üheksakümnendatest tõukuva aegruumi. Kiitust väärivad filmi kunstnik Matis Mäesalu, kes töötanud varem näiteks «Novembri» ja «Põrgu Jaani» juures, ning kostüümikunstnik Liis Plato, kelle panus aitas anda eripärase ilme suurepärasele mullusele lühifilmile «Virago».
Lopsakale pildikeelele vastupidiselt areneb sündmustik üsna vaikselt ja vaoshoitult. Lavastajana on Jürgens võtnud endale üsna suure väljakutse – jutustada lugu peamiselt läbi pildi, vähese taustainfo ja napi dialoogiga. Vaikimine ja võimetus oma tundeid sõnadesse panna on ka keskseteks teemadeks. Õnneks on vaatamata kohatistele minoorsetele toonidele tegemist võrdlemisi helge ja lootusrikka looga. Kujundlikku ängi mererannas suurt pole, ehkki mererand on ja äng on.
Vaataja kaasa haaramise mõttes õnnestub napp väljenduslaad mõnevõrra kahetiselt. «Rain» harutab korraga lahti nii Atsi, Raini kui ka nende teineteisest lahku kasvavate vanemate elusaatusi, lisandub veel hulk kõrvaltegelasi, kellega nelik eneseotsingutel kohtub. Kõige puudutavam on kahtlemata vendade lugu, mille taustal kõik kõrvalliinid päris võrdselt tööle ei hakka. Tekib laialipihustatuse tunne, tahtmine ühest ja teisest tegelasest, põhjusest või otsusest rohkem teada saada.
Väljakutseks on sissepoole pööratud tegelased kahtlemata ka näitlejaile, kelle tööd on seejuures valdavalt esmaklassilised. Debütant Marcus Borkmann Atsina on nimekamate osatäitjate seas kui kala vees – tõeline leid, kelle kohalolu kaamera ees reedab tohutult talenti. Suurepärane on ka kinolinal seni üsna põgusaid etteasteid teinud Indrek Ojari vanema venna Rainina, kes on filmis isalt pärinud ennekõike kombe tundeid mitte välja näidata, sõnu endale hoida ning sissepoole põleda. Ühes Rein Oja ja Laine Mägiga vanematena ning kõrvalosadega Magdalena Poplawskalt ning Meelis Rämmeldilt moodustub ühtlaselt kõrgel tasemel näitlejaansambel.
Tegelastest ja pildikeelest valjemaltki räägib «Rainis» mitmeti vaikus, mida vaatajal on võimalik oma mõtete, kogemuste ja mälestustega täita. Eks ole lavastaja jaoks alati tegemist keerulise žongleerimisega, kui palju sündmusi vaataja jaoks avada, kui palju igaühe enda aimata jätta. Seetõttu oleneb ka filmi emotsionaalne mõju palju vaatajast endast – kerge on ette kujutada, et nii mõnegi jaoks mõjub «Rain» liiga ebamääraselt ja laialivalguvalt, teistele jälle pakub ühe kõige liigutavama kogemuse üle pika aja.
Mängufilm «Rain»
Eesti, 2020
Režissöör Janno Jürgens
Osades Indrek Ojari, Marcus Borkmann, Rein Oja, Laine Mägi, Meelis Rämmeld, Ivo Uukkivi jt
Linastub alates 18. septembrist, kestus 1 tund ja 38 minutit