«Raini» arvustus: vennaarm ei roosteta

Mängufilmi «Rain» tuumik vasakult: Magdalena Poplawska, Rein Oja, Marcus Borkmann, Laine Mägi ja Indrek Ojari.

FOTO: Siim Vahur

Ühiskondlik väärtuskonflikt avaldub sageli kõige teravamalt järeltulevaid põlvi puudutavas. Ikka ja jälle kõlab nii ühelt- kui teiseltpoolt, ühiskonna liberaalsemalt kui konservatiivsemalt servalt, et punane joon tõmmatakse oma laste juurde. Kui määratult raskem on jäikade seisukohtade võtmise asemel ise eeskujuks olla, elus õigeid otsuseid langetada, mitte üksnes sõnadest, vaid tegudest lähtuda, näitab mitme põlvkonna suhete najal värskelt kinodesse jõudnud draama «Rain».

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui Eesti film on tõusnud milleski järjepidevale maailmatasemele, on selleks kahtlemata operaatoritöö, vaadatagu neil nädalail ükskõik millist kolmest linastuvast uuest kodumaisest filmist, lisaks Jürgensi tööle veel ka dokumentaali «Prazdnik» või kohesaabuvat Veiko Õunpuu «Viimaseid».

Tagasi üles
Back