Poisikesena käis Märt Avandi Raplas jõel koos sõber Villuga kala püüdmas, kätte saadi särge ja ahvenat, isegi paar haugi. Ent sel suvel oli ühel Eesti tuntumal näitlejal eesmärk sellest peenest kunstist rohkem teada saada, ta tahtis lendõnge õigesti käes hoida – ikka selleks, et septembris esietendunud Endla teatri lavastuses «Jõgi» mängida veenvalt, iseend ületades, et teatrisaalis kaoks aeg ja ruum ja tema dirigeerimisel sünniks ime.

«Sõna otseses mõttes räägib see lavastus ka kalapüüdmisest, aga see tekst on poeetiline ja kujundeid täis. Kahtlemata on see eelkõige armastuse lugu,» ütleb Märt Avandi selgituseks. Taago Tubina lavastatud «Jões» on Märt Avandil peaosa, ta on pea kogu etenduse laval ja seda rolli peab ta oluliseks. Kokku mängib Avandi Endlas sel sügishooajal kuues lavastuses, kusjuures septembris oli ta neist viiega laval, lisaks teeb ta rolli ka Tartu Uue Teatri tükis «Anne lahkub Annelinnast». Mängida aga Avandile meeldib, mis siis et kõik lavastused pole nii hingelähedased. «See ei saakski teistmoodi olla, aga «Jõgi» on küll hinge pugenud, loodan sellele pikka iga,» tunnistab Avandi.

Märt Avandiga on tehtud kümneid, kui mitte sadu intervjuusid, kuid väga harva on usutluste keskmes tema mõtted näitlemisest ja teatrist. Kuid suvesoojal sügispäeval Endlas me just teatritööst räägime.

Mis teeb ühe lavastuse selliseks, mis näitlejale hinge poeb?

Prooviprotsess peaks olema äge, mis omakorda viitab sellele, et trupp peab olema äge, seal ei tohi olla ühtegi jonnipunni. «Jõe» trupp on äge, mu ümber on nii kihvtid naised.

Kommentaarid (1)
Copy