Sõltumatu Tantsu Lava uuslavastuses kohtuvad kehad ja tehnoloogia

Külli Roosna ja Kenneth Flaki kontsert-tantsulavastus «Two Body Orchestra». Foto: Kris Moor

7. oktoobril esietendub Sõltumatu Tantsu Laval Külli Roosna ja Kenneth Flaki kontsert-tantsulavastus «Two Body Orchestra». Järgmised etendused toimuvad 8., 23. ja 24. oktoobril Sõltumatu Tantsu Laval ning 10. oktoobril Valguse festivalil Nõo kultuurimajas.

«Two Body Orchestra» on hübriidne kontsert-tantsulavastus, mille keskmes on kehad kui organitest, impulssidest, tehnoloogiatest ja väljamõeldistest koosnevad võrgustikud – orkestrid iseenesest. Lavastuses viiakse kehade ja tehnoloogiate vahelised erisused piirini, kus vaevu hoomatavad liigutused, nagu hingamine, väike kehaasendi muutus, hakkavad mõjutama ja looma heliruumi. Balansseeritakse maagia ja teaduse piirimail, jättes ruumi nii intensiivsusele, haavatavusele kui ka imekspanule.

Külli Roosna ja Kenneth Flaki uus lavastus ei otsi tüvitekste ega lugusid, ei tõstata sotsiaal-poliitilisi vaatenurki, ei kaeva inimhinge sügavamates soppides ega esita ebameeldivaid küsimusi. «Two Body Orchestra» toob publikuni keha tema paljususes ja võimekuses luua igale saalisolijale ainult oma keha ja ihuga tajutav tähendusruum, milles turgutatakse vaataja reaktsioone ja emotsioone. Külli ja Kennethi jaoks on tantsiv keha oma intiimsuse, intensiivsuse, haavatavuse või imekspanu võimega piisav, et edastada tunnet, mida me sõnades ei suuda väljendada, kuid jätkuvalt otsime, et olla dialoogis nii iseenda kui meid ümbritsevaga.

Külli Roosna: «Lavastuse inspiratsioon tuli paljususeks olemise kogemisest. Mõtleme inimkogemusest kui orkestrist, milles kohtuvad ühtaegu mitu asja: sensatsioonid, tajud, tunded, mõtted, mälestused, keskkond. Väga erinevad, ent kattuvad süsteemid, mis hakkavad kokku kõlama.»

Kenneth Flak: «Tehnoloogiast võiks mõelda palju laiemalt. Üks mu esimesi suuri lugemiskogemusi oli Michel Foucault’ «Seksuaalsuse ajalugu», milles ta kirjutab enesekavandamisest ning toob näiteks pihtimise kirikus, kus inimene hakkab rääkima endast, oma ihadest ja seeläbi neid reaalsusesse looma. Foucault kirjutab teadusest kui looduse ja inimloomuse kategoriseerimise programmist, mis kombineerib ja kinnistab omavahel ilmtingimata mitte kokku kuuluvaid tahke, millest kujunebki näiteks seksuaalne identiteet. Samuti võib mõelda näiteks meditatsioonist kui enesetehnoloogiast.»

Sõltumatu Tantsu Lava keskendub sel hooajal liikumist, keha ja tehnoloogiat sünteesivatele lavastustele. Eesti/norra koreograafide duo Külli Roosna ja Kenneth Flaki loomingu keskmes on jätkuvalt tantsiva keha võimalused ja piirangud dialoogis digitaalse tehnoloogiaga.

Nii oma lavastuste puhul kui teiste koreograafide töödes osaledes on nad huvitatud lugudest ja tehnoloogiatest, mis kasvavad välja keha liikumisest ja selle asetumisest mingisse keskkonda. Roosna ja Flaki koreograafiline looming rikastab oluliselt Eesti nüüdistantsu välja ning lähtudes oma töödes keha liikumisest ja selle tehniliselt kõrgetasemelisest sooritusest, on nad saanud ka vastavalt tunnustatud – Eesti Teatriliit valis nende lavastuse «Prime Mover» 2018. aasta teatriauhindade tantsuauhinna nominendiks, tuues lavastust esile kui professionaalset ja tehniliselt kõrgetasemeline lavastust, mis on ühtaegu täpne, voolav, pingevaba. 2014. aastal oli nomineeritud nende lavastus «Blood Music», mida tunnustati kui eksperimenti helide ja soolotantsija füüsilise tegevuse omavaheliste seoste uurimiseks eksistentsiaalsete ideede kaudu.