Akadeemia kirjutab. Vabadus hambuni relvis seisab

Andre Breton

FOTO: akg-images / Paul Almasy/akg-images/Scanpix

Ajakirja Akadeemia uues numbris on Siim Lill ette võtnud André Bretoni «Sürrealismi manifestid». Postimees avaldab Akadeemias ilmunud arvustuse.

ARVUSTUS

André Breton. Sürrealismi manifestid. Tõlkinud Kristjan Haljak. (Bibliotheca Artis Poeticae.) Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2019. 215 lk.

André Bretoni „Sürrealismi manifestid“.

FOTO: Raamat

“Täitsa sürr, ma ei saanud neljandast levelist edasi!” hõikab väike poiss kaaslasele, kes tõstab pilgu pisikeselt ekraanilt ja mõmiseb midagi vastu. Mugavus, pisike kapitalistlik tööriist peaaegu kõigi meie taskutes,

ja ma tunnen häbi, et kirjutan neid ridu siin oma metallkorpusega rüperaali, kuigi üha enam tõsiasju viitab sellele, et ekraan hakib tähelepanuvõimet, surub känguva kujutlusvõime monokultuursetesse raamidesse. Mida teha, kust leida eeskujusid või kas või lohutust, kust saada praktilist nõu, mille lugemisel ei tule mõni võimuorgani esindaja õlale koputama?

Üks säärane tekstikogu, soliidse TLÜ kirjastuse egiidi alt ilmunud, Kristjan Haljaku suurepärases tõlkes ja toimetaja Kaia Sisaski erudeeritud joonealustega, on nüüd omakeeli saadaval: sürrealistide paavsti André Bretoni (1896–1966) sulest tilkunud manifestid oma täies hiilguses. Neist esimene, 1924. aastal ilmunu, on juba mõnda aega eesti keeles saadaval olnud,1 ent nagu kirjutab raamatu tagakaanel Katre Talviste: “Ükshaaval lugedes võivad manifestid hõlpsasti jätta mulje, et tunnetuslikul ja poeetilisel võitlusel on mingi kindel siht: tee peab viima millegi poole, kuhu on võimalik kohale jõuda. Tervikuna rõhutab raamat aga seda, mida Breton tegelikult nõudleb: tee peab alati viima edasi ja kõige vihasemat võitlust tuleb pidada kohalejõudmiskonformismiga iseendas.”

Esmalt tuleb paika panna see, et Bretoni kuju hõljub küll automaatselt sürrealismi mõiste taga, ent nagu ütleb ka Kristjan Haljak suurepärases, kompaktses, bretonilikult täiuseni lihvitud järelsõnas, on Bretoni sürrealism ikkagi üks sürrealismi variantidest. Tsiteerides üht sõja järel Bretoni ümber koondunud sürrealistide suurkuju José Pierre’i (1927–1999): “Kui keegi küsiks minult, mis on sürrealismi liikumine praeguseks [---],  astaksin, et see on individuaalsete ja isegi vasturääkivate sürrealistlike tegevuste kogusumma, mis maailmas ühel või

teisel viisil ilmnevad” (tsit. Lepetit 2014: 4). Breton varjutab sageli sürrealistide mitmetahulisuse, varjutab selle, et sürrealism, dadaism, futurism ja muud ismid segunesid sageli lahutamatul moel üksikisikutes.

Breton on halastamatu, ta jääb oma printsiipidele, millel kohe peatume, kindlaks elu lõpuni ja pillutab oma “sekti” liikmeid sageli hetketujude järgi.2

KUJUTLUSVÕIME JA VABADUS

Bretoni esmane lähtepunkt paikneb kujutlusvõimes, mis ei tunneta ühtegi piiri. Kohe algusest peale on tema mõtteviis seotud maagilise elutunnetusega, milles kujutlusvõimel on teadupoolest oluline tähtsus.3 1924. aastal, esimese manifesti ajal oli Breton 28-aastane, mis vabandab vahest välja manifesti kohatise naiivsuse, ent kohe algusest peale on paigas printsiibid, millest ta kunagi ei loobu: “Keset kõiki nurjatusi, mille me pärinud oleme, tuleb tunnistada, et meile on jäetud kõige suurem vaimne vabadus. Meie asi on sellega õigesti ümber käia. Orjastada kujutlusvõime, kas või selle nimel, mida kutsutakse labaselt õnneks, tähendab reeta kogu meie sisemuses leiduv ülim õiglus. Üksnes kujutlusvõime abil saan ma aimu sellest, mis võib olla” (lk 14–15). Paistab, nagu poleks me kusagile liikunud, 20. sajandi alguse modernse maailma sünnivalud on praegusel post’ide ajastul needsamad: nii kunstides kui ka akadeemilises maailmas kurdetakse üha enam kujutlusvõime ning sellega koos empaatia ja mitmekesisuse kadumist.4 Sürrealismi flirt kujutlusvõimega, mis on tihedasti seotud inspiratsiooniga, on teatav jätk dadaismile, millest Breton ennast enne manifeste lahti rebis. Tristan Tzara (1896–1963) ja Bretoni suhteid on palju lahatud.5 Kui dadaism oli sarnane traditsiooniliste Ida kunstiliste ja religioossete praktikatega, siis sürrealism sukeldub — Bretoni sõnadega — suhtelise spontaansuse asemel meis voolavasse teadvustamatusse kanalisse, kanaldab selle voo sõnadesse (Breton on eelkõige sõnakunstnik), püüdmata seda kuidagi suunata või mõjutada. See on pealtnäha võimatu missioon — suunata teadvustamatu voogu, millest tõuseb ka inspiratsioon: “Ta [sürrealism] pingutab nüüd ja edaspidi ainuüksi selle nimel, et taasluua kunstlike vahenditega see ideaalne hetk, kui mõne erilise emotsiooni kütkeis inimest haarab ühtäkki see miski, “mis on temast tugevam” ja mis heidab ta vastu tema enda tahtmist surematusse” (lk 130). Vahendid selle kõige saavutamiseks on pealtnäha lihtsad:  automaatkirjutus ja unenägude ülestähendused.6

OKULTISM, LAPSED, HULLUD JA PRIMITIIVID

Mõlemad toimimisviisid, nii automaatkirjutus kui unenägude ülestähendused, on tihedasti seotud okultismi ajalooga. “Okultne” viitab lühidalt öeldes millelegi salajasele ja varjatule ning okultismi võib siin kontekstis vaadata kui eri okultseid mõtteviise pooldavate ja vastavaid kombetalitusi viljelevate indiviidide ja rühmade katseid tulla toime eriomaselt modernse maailma sünniga — luua antiigist tänapäevani kulgenud okultsetele printsiipidele uus taustraamistik. Sürrealism riivab seda esmapilgul religiooniuuringute valda kuuluvat ala otseselt. Too automaatkirjutamine saab alguse kahest üksteisega segunevast joonest.

Esmalt Franz Anton Mesmeri (1734–1815) jt eriti Prantsuse psühhiaatrite kaudu 20. sajandi alguse psühhoanalüüsi jõudnud flirdist hüpnoosi ja “alateadvusega” (vt nt Crabtree 1994). Ja teisalt 1848. aastal New Yorgi lähistelt alguse saanud spiritismist, mis kandus kulutulena üle maailma: polnud kohta, kus meediumid ei oleks tegelnud teispoolsusest sõnumite toomisega.7 Kohe hakkas neid “uusi” nähtusi uurima teadlaste koorekiht. Tollane peadtõstev ere täht psühholoogia tegeles jõudsalt praegu parapsühholoogiaks nimetatavaga: Wilhelm Wundt, William James, Sigmund Freud, Carl Gustav Jung jne.8 On huvitav mainida, et nii Freud kui ka Jung distantseerisid end sürrealismist ja dadaismist, ehkki olid ise just nendele vooludele tööriistakastid kätte andnud.9 Samalaadset joont võib näha näiteks varajases abstraktses kunstis, kus nt Hilma af Klintile ja Vassili Kandinskyle eeskujuks olnud antroposoofia rajaja Rudolf Steiner distantseerus jõuliselt uuest kunstist (vt nt Helme 2014).

Tessel Bauduin, kes on sürrealismi, eriomaselt Bretoni oma, ja okultismi tihedaid seoseid vahest kõige põhjalikumalt uurinud, visandab sürrealismi okultatsioonist säärase pildi (Bauduin 2014). Kui esmalt võeti

üle automaatkirjutamine ja unenägudega tegelemine, spiritistide meediumlik toimimine, siis 1930. aastatel hakati üha süvenenumalt tegelema müütide ja nn primitiivse maailmaga (kultuurilisele aproprieerimisele viitab Haljak ka oma järelsõnas). 1940.–1950. aastatel pöördus Breton juba täiel rinnal okultismi poole ning alguse sai idee, et sürrealist on maag ja alkeemik, kes jõuab vastandite ühendamise kaudu alkeemilise abieluni. Muidugi on siin hegellikku dialektikat ja dialektilist marksismi, ent põhirõhk on juba mujal: “Niipea kui tabatakse ära selle erakordse sädemetevõrgustiku tekkeviis ja saadakse teadlikuks tema lõpututest ressurssidest, aitab see luua vaimul veidi selgema ettekujutuse maailmast ja iseendast. Sel moel tõestab vaim, kahjuks küll fragmentaarselt, ent vähemasti läbi iseenda, et “see, mis on ülal, on samasugune nagu see, mis on all” ja et see, mis on sees, on samasugune nagu see, mis on väljas” (lk 193). See on vana hermetistlik ütlus, mis jõuab Emanuel Swedenborgi (1688–1772) kaudu Baudelaire’i luulesse ning on nõnda kohe algusest peale modernistliku kirjanduse sünni juures: “Loodus on tempel, mille elusad sambad / Lasevad mõnikord kõlada segastel sõnadel; / Inimlaps kõnnib seal läbi sümbolimetsade, / Kus puud teda jälgivad mitmel tuttaval pilgul” (Baudelaire 2000: 27).

Kunstlik kujutlusvõime taltsutamine ei ole aga ainuke võimalus. Sürrealiste on alati paelunud nende meetodite tulemuste spontaansed ilmnemised, nad on leidnud paralleele lastest, n-ö primitiividest ja hulludest. Sellel on väga tugevad paralleelid tollase psühholoogia huviobjektidega (oh imet!). Et sel teemal on palju kirjutatud, toon siinkohal iga märksõna kohta ära kõigest mõned fragmendid.

Bretoni suhtumine lastesse on kui Jeesuse oma: “Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!” (Mt 18:3). Inimene mandub ja kaotab oma lapsemeelsuse: “Kujutlusvõimel, mis ei tunnistanud ennist ühtegi piiri, lubatakse nüüd tegutseda vaid juhuslikku kasu silmas pidades; selle madala rolliga ta aga kaua ei lepi ja umbes kahekümnenda eluaasta paiku otsustab ta jätta inimese tema pimeda saatuse hooleks” (lk 14). Kellel endal lapsi ei ole, jääb kahjuks selle spontaansuse vaatlemisest ilma — lasteaedade juures töllerdavad sürrealistid viiakse tõenäoliselt kusagile ära. Ent arvestades seda, kui varakult satuvad lapsed eri virtuaalsust loovate masinate kütkesse, ei olegi enam lootust neist seda puhtust leida (vt nt Carr 2010).

20. sajandi algul tõstis taas pead loodusrahvaste ihalus, millega läks kaasa ka sürrealism, lootes leida säält puutumatust ja esteetikat. Haljak kirjeldab seda lähenemisviisi nõnda: “[E]semed, millel oli esialgu ühes kogukonnas kindel, kontekstiga seotud riituslik funktsioon, asetatakse läänelikule kunstiväljale. [---] Peamine probleem näib seisnevat eksotiseerivas suhtumises võõrasse, kus võõrast tähistajast saab kurioosum, millel pole muud väärtust peale esteetilise” (lk 204).10

On huvitav täheldada, et Bretonist endast saab samasugune kurioosum. Annie Le Brun, sürrealismi n-ö ametliku laine viimase faasi esindaja, Bretoni sõber, kirjeldab õudusega, kuidas 2000. aastal renoveeritud Pompidou Keskuses taasloodi Bretoni stuudio tolle kurioosumite seinaga, mida troonisid eri maailma otsadest pärit artefaktid, mille Breton oli valinud kaasaegsete intellektuaalsete väärtuste ja kunstimaitsete

vastukaaluks. Nõnda publiku ette paikapanduna kaotavad nad aga kogu mõtte ja eesmärgi, millega Breton need esemed täitis. (Le Brun 2008: 16–22.) Ja isegi kui me tahaksime Bretoni jälgedes käia, siis on viimased loodusrahvad kahjuks kadumas (vt nt Anderson 2016).

Kes meile siis veel jääb? Ainult hullud, kelle kohta Breton ütleb: “Ma olen valmis veetma terve elu, et võita hullude usaldust” (lk 16).

3. REVOLUTSIOON

20. sajandi alguse hea kombe kohaselt on sürrealism revolutsiooniline. Breton üritab tõsiselt läheneda kommunistidele, peab vestlusi Trotskiga. Aga nagu Marinetti ja futurismi katsetegi puhul selgub, et poliitilist revolutsiooni ja uut maailma ihalevad liikumised ei oska ega julge kunstivoole endaga lõimida ning igatsevad ikka vana ja igavat. Bretoni revolutsiooniiha süveneb manifestidega. I manifestis näitab Breton nagu Tzara, kes väitis, et “dada pole modernne”, et sürrealism pole pelk noorte mäss, vaid tugineb mainekale sugupuule, peamiselt kirjanike omale. (Vt Polizzotti 2009: 182–213.) II manifest on palju konkreetsem, ennist kiidetud satuvad kriitika alla: “Olemisviisil, mida me nimetame sürrealistlikuks ja mis, nagu näha, tegeleb vaid iseendaga, ei paista olevat vaja otsida oma eelkäijaid, ja mis minusse puutub, siis ei vaidle ma vastu, kui kohtu- või muud kroonikud seda spetsiifiliselt modernseks peavad” (lk 86–87). Ainukene, kes jääb alati puhta lehena puutumata, on Lautréamont (1846–1870). Vaimustav on ka Bretoni rünnak sürrealismist eemaldunute vastu — siit võiks õppida nii mõnigi oma põlgusobjekte eri kehaõõnsustesse saatev praegune kirjanduslik mässaja.

“Kui sürrealism võimaldab meil heita vähimagi kõhkluseta kõrvale idee, et asjad “on olemas” ainuvõimalikul moel, ja kui me kinnitame, et järgides “olemasolevat” teerada, mille me võime inimestele kätte näidata ja aidata neil seda mööda käia, võib jõuda selleni, mida väidetavasti “pole olemas”, ja kui meil ei jätku küllalt sõnu, et siunata läänelikku madalat mõtteviisi, ja kui me ei karda tõsta mässu loogika vastu, kui me ei nõustu vanduma, et unes tehtu on tühisem teost, mis saadeti korda ärkvel olles, kui me pole isegi kindlad, et ühel päeval ei tehta lõppu ajale, tollele vanale pahaendelisele farsile, rongile, mis pidevalt rööbastelt maha sõidab, hullumeelsele tukslemisele, kärvavate ja kärvanud elajate puntrale, siis kuidas võidakse tahta, et me ilmutaksime mingitki õrnust või vähemalt sallivust ühiskondliku korra säilitamise aparatuuri vastu, ükskõik milline see ka poleks?” (lk 88–89).

Ei mingit komformismi, ei mingit järeleandmist. Väikekodanlik õud tuleb hävitada. Breton kirjutab massidele, aga sürrealistlikult vastu olulisel kombel tahab ta jääda elitaarseks ning tunneb õudu, kui tollane

meedia liikumist liiga laialdaselt reklaamib: “Ennekõike tuleb hoiduda publiku heakskiidust” (lk 149).

Juba hilisemas eas liigub Breton loogilise jätkuna inimlikest narrustest ja antropomorfsest enesekesksusest eemale ning ütleb: “See intuitsioon, mille sürrealism viimaks ahelatest vabastas, mitte üksnes ei hõlma kõiki teadaolevaid vorme, vaid loob söakalt ka uusi — olles nõnda valmis haarama kõiki manifesteerunud või manifesteerumata maailma struktuure” (lk 195). On aeg luua uus müüt, mille keskmes ei oleks pelgalt inimene. Kummalisel kombel otsib Breton siinkohal aga abi René Guénonilt, kes ei olnud kunagi huvitatud poliitikast, ent paigutub oma mõttemaailmalt pigem parempoolsele küljele.

PROLEGOMENA TULEVIKU SÜRREALISMILE

“Ma väidan, et sürrealism on alles ettevalmistusfaasis, ja tõttan lisama, et on väga võimalik, et see faas kestab sama kaua kui mina [---]. Tõsi on, et laias laastus puudutavad need ettevalmistused kunstisfääri. Näen siiski ette, et need jõuavad lõpule ja et peadpööritavad ideed, mida sürrealism endas kannab, murravad end üüratu kärinaga lahti ja hakkavad vabalt vohama” (lk 148). Nii kirjutab Breton, kelle surma järel 1969. aastal sürrealistid ametlikult laiali lähevad. Ent sürrealismi noot ja meetodid hakkavad elama oma elu.11 Raivo Kelomees ütleb raamatu tagaseljal, et sürrealism “on sulanud fotograafia, nüüdiskunsti ja digikunsti eri vormidesse”. Siinkohal kerkib küsimus: kas nood vormid suudavad kanda sürrealistlikku impulssi? Sellele on nii mõnigi n-ö viimase põlvkonna sürrealist vastanud eitavalt. Haljak kirjeldab sürrealismi oma järelsõnas dekadentsina, mis “ütleb lahti poliitilistest ja korporatiivsetest valedest, usust, et asjad on kõige paremas korras, sest nad on nii, nagu nad on, mis seab kahtluse alla selle, mida ideoloogia pakkepaberisse mähituna müüakse hingehinnaga masendusest, diasepaamist, kanepist ja viinast uimastatud, naiivsele, ent siiski lootusrikkale rahvale kui õnnelikku elu” (lk 215).

Siin paistabki olevat sürrealismi võti ning ohtlikkus ja elujõud, mis pole kusagile kadunud. Kui tahta päriselt Bretoni jälgedes käia, ei jää tollest taas vaikselt ligi hiilinud keskpärasusest, kodanlikust ja antropomorfsest mugavusest miskit järele — revolutsioon on kogu aeg siinsamas, meie teadvustamatutes voogudes olemas. 20. sajandi alguses üritasid erinevad suurkujud seda siduda vasak- või parempoolsete  revolutsioonidega, mis ennast tasapisi maha mängisid. Sürrealismi manifestid on võti, mida lukuaugus logistades võime sattuda rajale, mis võib viia hullumeelsusesse või siis hoopis lunastusse. Aga lunastuseks on alati vaja mõõka! Mõõka, mille tera katsudes läheb sõrm verele, neljanda leveli digimõõk meid ei aita.

Annie Le Brun kirjutab 2000. aasta Le Monde’is: “Viimastel aastatel leian elamise olevat üha raskema. Ajavaim on muutunud mulle talumatuks. Kas ainult seetõttu, et ma vananen? Ent mina pole ainuke, kes nõnda leiab. Kriitilised relvad (marksism, situatsionism), mis kunagi meie käsutuses olid, ei ole enam abiks, seletamaks rahulolematust tsivilisatsiooniga. On ääretult põnevat ja täppi tabavat kriitikat uue [Prantsuse] Rahvusraamatukogu, hullulehmatõve jne kohta, ent nende asjade omavahelist seotust ei näidata kunagi. Üleilmselt püütakse meie tunnetust varjatult vormida. Brasiilia ja Saksamaa metsade hävitamisele leidub vaste kultuurisfääris. Kui on hea põhjus tunda ärevust solgitud toidu pärast, on meil samavõrra põhjust umbusaldada meile serveeritud kultuuritoitu — mis ei ole väärt enamat krabiimitatsioonist. Võimu haaramisega tunnetuslikus kultuurisfääris käib kaasas järkjärguline kasvav tundetus, mis kahjustab meie suhteid olendite ja asjadega. Me kogeme maailmaga suhestumise dematerialiseerumist, mida mõned püüavad

asendada fiktiivse materiaalsusega” (Le Brun 2008: xiii–xiv).

Siim Lill

1 Breton 1998. Bretoni luuletusi on Hasso Krulli tõlkes ilmunud Vikerkaares (Breton 1989). Anti Saare tõlkes on ilmunud Bretoni Nadja (Breton 2013).

2 Üks kummalisemaid pillutamisi pärineb 1943. aastast, pagendusperioodist, mil sürrealistid kogunesid New Yorgis. Breton põrkus talle Ameerika Ühendriikidesse viisa muretseda aidanud kunstniku Kurt Seligmanniga (1900–1962). Seligmanni sõber Meyer Schapiro kirjeldab seda nõnda: “Seligmann ja Breton läksid omavahel tülli. Breton juhtis sürrealistide ringi, mis kogunes regulaarselt aruteludeks ning Bretoni valitud teemadel tehtud ettekannete kuulamiseks. Ühel kokkutulekul esitles Breton juhendit grupi järgmiseks projektiks:

hakata tegelema maagia temaatikaga. Ta tahtis, et nad katsetaksid ja looksid uue, 20. sajandi tarokaardipaki, mis sümboliseeriks moraalseid ja praktilisi seisundeid, sotsiaalseid kombeid ja poliitikat. Seligmann, kes teadis maagiast paljuja kirjutas selle kohta hiljem erudeeritud raamatu, parandas Bretoni, kes seletas oma plaani neile, kes tarost midagi ei teadnud. Sellepärast pani Breton Seligmanni põlu alla ja tal keelati edasistel kohtumistel osaleda.” Tsit. Rabinovitch 2016: 7.

3 Vt nt Doel, Hanegraaff 2006. Kujutlusvõime religioossetel tahkudel on ehk kõige põhjalikumalt peatunud Henry Corbin, kelle tekstivalimik ilmub lähiajal “Avatud Eesti raamatu” sarjas Mirjam Lepikulti tõlkes (eriti oluline on siinkohal tekst “Mundus imaginalis ou l’imaginaire et l’imaginal” (1964, “Mundus imaginalis ehk imaginaarne ja imaginaalne”).

4 Siinkirjutaja meelest on üks parimaid seda poleemikat kokkuvõttev kogumik Voss, Wilson 2017.

5 Siinkohal võib esile tõsta nt Tzara lähikondlase ja Itaalia ühe huvitavaima dadaisti Julius Evola hinnangu: “Dadaismile järgnes peagi sürrealism, mis minu arvates andis tunnistust taandarengust” (Evola 2009: 22).

6 20. sajandi üks huvitavamaid automaatkirjutamise tagajärjel sündinud teoseid ei pärine mitte sürrealistide, vaid hoopis William Butler Yeatsi sulest, kes pani kirja oma meediumist naise sõnu ja lõi nõnda teose A Vision. Vt Yeats 2008.7 Eesti kontekstis vt nt Abiline 2013.

8 Vt nt Saksamaal selle aja teadlaskonna ja kunstiringkondade poleemikat okultismiga Corinna Treiteli teedrajavast raamatust A Science for the Soul (Treitel 2004). Freudi ja Jungi okultistlikud huvid on kirjanduses viimse detailini läbi uuritud. Freud ütles, et kui ta saaks oma elu uuesti elada, ehitaks ta karjääri üles parapsühholoogiale, mida Jung tegigi: tema doktoritöö Zur Psychologie und Pathologie sogenannter occulter Phänomene: Eine psychiatrische Studie (1902) ehitus üles spiritismiseansside eritlusele.

9 Freudi kohta vt raamatu joonealust märkust nr 17 (lk 37), Jungi kohta vt Shamdasani 2009.

10 Tugevat kriitikat säärasele käsitlusele on teinud nt Ananda K. Coomaraswamy. Vt kirjutisi kogumikust Coomaraswamy 2016.

11 Automatistlike tehnikate kasutamise kohta vt nt Kelomees 2008.

Kirjandus

A b i l i n e, Toomas 2013. Uue vaimsuse eelkäijad: Antroposoofia, teosoofia, vabamüürlus ja parapsühholoogia Eestis 1918–1940. — Mitut usku Eesti III: Valik usundiloolisi uurimusi. Toim. M. Uibo. Tartu: TÜ Kirjastus, lk 37–78

A n d e r s o n, Jon Lee 2016. An Isolated Tribe Emerges from the Rain Forest. — The New Yorker, August 8 & 15

B a u d e l a i r e, Charles 2000. Kurja õied. Tlk Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

B a u d u i n, Tessel M. 2014. Surrealism and the Occult: Occultism and Western Esotericism in the Work and Movement of André Breton. Amsterdam: Amsterdam University Press

B r e t o n, André 1989. Luulet. Tlk Hasso Krull. — Vikerkaar, nr 3, lk 10–15

B r e t o n, André 1998. Sürrealismi manifest. Tlk Inga Saare, Andres Raudsepp. — Akadeemia, nr 7, lk 1371–1410

B r e t o n, André 2013. Nadja. Tlk Anti Saar. (Loomingu Raamatukogu, nr 9–10.) Tallinn: Kultuurileht

C a r r, Nicholas 2010. The Shallows: How the Internet Is Changing the Way We Think, Read and Remember. New York & London: W. W. Norton & Co.

C o o m a r a s w a m y, Ananda K. 2016 [1943]. Christian and Oriental Philosophy of Art. Brooklyn, NY: Angelico Press

C r a b t r e e, Adam 1994. From Mesmer to Freud: Magnetic Sleep and the Roots of Psychological Healing. New Haven & London: Yale University Press

D o e l, Marieke J. E. van den, Wouter J. H a n e g r a a f f 2006. Imagination. — W. J. Hanegraaff et al. (eds.). Dictionary of Gnosis and Western Esotericism. Leiden & Boston: Brill, pp. 606–616

E v o l a, Julius 2009. The Path of Cinnabar: An Intellectual Autobiography of Julius Evola. Tr. S. Knipe. London: Arktos [originaal: Il cammino del cinabro, 1963]

H e l m e, Sirje 2014. Theosophy and the Impact of Oriental Teaching on the Development of Abstract Art. — Baltic Journal of Art History, Vol. 7, pp. 81–109

K e l o m e e s, Raivo 2008. Sürrealismi automatism ja selle kaasaegsed tuletised. — Sirp, 12. XII

L e B r u n, Annie 2008. The Reality Overload: The Modern World’s Assault on the Imaginal Realm. Tr. J. E. Graham. Rochester & Toronto: Inner Traditions [originaal: Du trop de réalité, 2006]

L e p e t i t, Patrick 2014. The Esoteric Secrets of Surrealism: Origins, Magic, and Secret Societies. Tr. J. E. Graham. Rochester & Toronto: Inner Traditions [originaal: Le surrealisme. Parcours souterrain, 2012]

P o l i z z o t t i, Mark 2009. Revolution of the Mind: The Life of André Breton. 2nd ed. Boston: Black Widow Press

R a b i n o v i t c h, Celia 2016. The Artist’s Experience: Kurt Seligmann and the Spiritual in Art. — The Winged Boat: Lectures and Lecteurs, a zine featuring Kurt Seligmann’s 1940’s lectures for the New School of Social Research, “Artist Canvas Reality” with other selected authors. New York: Seligmann Center for the Arts, pp. 6–11

S h a m d a s a n i, Sonu 2009. Liber Novus: The “Red Book” of C. G. Jung. — Carl G. Jung. The Red Book = Liber novus: A Reader’s Edition. Ed. by S. Shamdasani. New York: W. W. Norton & Co., pp. 1–96

T r e i t e l, Corinna 2004. A Science for the Soul: Occultism and the Genesis of the German Modern. Baltimore & London: The Johns Hopkins University Press

Vo s s, Angela, Simon W i l s o n (eds.) 2017. Re-Enchanting the Academy. Auckland & Seattle: Rubedo Press

Y e a t s, William Butler 2008. A Vision: The Original 1925 Version. (The Collected Works of W. B. Yeats, Vol. 13.) Ed. by C. E. Paul, M. M. Harper. New York: Scribner

SIIM LILL (1987) lõpetas 2013 Tartu Ülikooli usuteaduskonna, magistrikraad sealsamas 2020, seejärel samas doktorant. Bukinist raamatupoes Utoopia; Kiviõli I Keskkooli õpetaja. Akadeemias varem avaldanud tõlke: Kocku von Stuckrad, “Lääne esoterism: Integreeriva tõlgendusmudeli poole” (2012, nr 11, lk 1936–1973).

Tagasi üles
Back