N, 8.12.2022

Akadeemia 10. nr tutvustus

Indrek Ude
, Akadeemia tegevtoimetaja
Akadeemia 10. nr tutvustus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Akadeemia
Akadeemia Foto: Ajakiri

Ilmunud on ajakirja Akadeemia oktoobrikuu number. Siin on ajakirja tutvustus.

Oma satelliit on praegu kosmoses rohkem kui sajal riigil, kuid kosmoseriikide sekka arvatakse vaid need, kes on võimelised oma kanderaketiga satelliidi ka orbiidile viima. Kosmose üliriikideks nimetatakse USAd, Venemaad ja Hiinat, kes on korraldanud mehitatud kosmoselende. Aga 2018. aastal hämmastas Hiina kõiki sellega, et saatis aasta jooksul kosmosesse rohkem rakette kui ükski teine riik. Hiina raketiarenduse ja kosmonautikaga seotud projektidest, organisatsioonidest ning inimesetest annab põhjaliku ülevaate Uno Veismann. Esimene satelliit Dong Fang Hong saadeti kosmosesse 1970. aastal ja peatselt hakkas Hiina teistele riikidele osutama satelliitide orbiidile viimise teenust. Ehitati välja kosmodroomid Jiuquan, Xichang, Taiyuan ja Wenchang. 15. oktoobril 2003 viis kanderakett CZ-2F kosmosesse esimese Hiina taikonaudi Yang Liwei. Järgnesid aina pikemad lennud, väljumised avakosmosesse, kosmoselaboratooriumid nimega Tiangong, esimene Hiina naine (Liu Yang) kosmoses (2012). Praegusteks kosmosetööstuse katusorganisatsioonideks on 1999. aastal moodustatud Hiina aerokosmose teaduslik-tehniline korporatsioon CASC, mille tegevusvaldkond hõlmab kosmoserakettide ja orbitaalkomplekside väljatöötamist, ning 1956. aastal rakettrelvastuse tootmiseks loodud umbes 8000 töötajaga Hiina aerokosmose teaduslik-tööstuslik korporatsioon CASIC. Hiina panustab jätkuvalt kosmose relvastamisele ja raketitõrjesüsteemidele, milleks on konstrueeritud hargnevate tuumalaengutega mandritevahelised raketid ja aerokosmilised tiibraketid. Kokkuvõtteks saab öelda, et Hiina on uuel sajandil jõudnud raketi- ja kosmosetehnoloogias USA kannule ning mööda läinud Venemaast — eesmärk on saada aastaks 2045 maailma liidriks kosmose hõlvamises.

Aga viimasel  ajal keerleb kogu fantaasia kosmose koloniseerimisest planeet Marsi ümber. Riho Nõmmik selgitab, millised „mugavused“ seal ees ootavad. Probleem on selles, et inimese võimalust viibida kosmoses piiravad kaks radiatsioonivälja, mille tekitavad galaktilised kosmilised kiired ja Päikese energiaosakesed. Galaktilised kosmilised kiired põhjustavad möödapääsmatult tee surmava kiirgusannuseni. Selle tee pikkuse määrab Päikese aktiivsus — tõenäosuslik risk, mis tuleneb Päikese energiaosakeste (PEO) põhjustatud kiirgusdoosist. Nn PEO sündmustega seotud risk puudub ajal, mil Päikese aktiivsus on miinimumis. Muul ajal on võimalik riskist hoiduda varjestuse abil, mille paksus näiteks alumiiniumi puhul on vähemalt 15 g/cm2. Autor on veendunud, et Marsi ekspeditsiooniga kaasneb paratamatult hädaohtlik kiirgusdoos ja riskantne vahepeatus Kuul. Inimese pikemaajaline viibimine Marsil on võimalik ainult mitmekümne meetri paksuse pinnasekihi all. Seega pole inimesel tapva kiirgusohu tõttu vähimatki põhjust ega mingit mõtet väljuda Maad kaitsva atmosfääri ja magnetvälja taha. Selleks et rahuldada oma uudishimu ja jälgida Maad kosmosest, on küllaldane keerelda maalähedasel orbiidil Maa magnetvälja kaitse all.

Nn islamiäärmusluse uuringute põhjal Euroopas on teada, et muslimite hulgas on negatiivne meelsus Lääne suhtes tavalisem kui lääne inimeste negatiivne hoiak muslimite suhtes. Taipamaks, miks see eriti muret tekitab, on tarvis mõista islamistlikku maailmapilti. Maria Pakkala (tlk Margit Sepp) selgitab, et hoolimata islami poliitilisest mõõtmest ajaloo vältel tuleks eristada islamit kui usku ja islamismi kui poliitilist ideoloogiat. Islamism politiseerib islamiusu, võtab endale ainuõiguse tõlgendada religioosseid allikaid ning omastab islamiriigi ideaali ja peab seda enda omaks. Selline poliitiline ideoloogia tõusis esile 20. sajandi algul vastusena — vähemalt osalt — islami ühiskondade kokkupuutele teaduslikult, majanduslikult ja sõjaliselt võimekama läänemaailmaga ning kaasnevate ohtudega, mida modernsus islami identiteedile kujutas. Miks tabas muslimeid tagasilangus, sellal kui teised rahvad liikusid edasi? See on küsimus, mille esitasid endale päris paljud muslimid 19. sajandi lõpu poole, kui Euroopa mõju neis riikides kanda kinnitas. Islamistid väitsid, et Lääs tahtis üle võtta islamimaailma selle kõrge moraali hävitamise, läänelikustamise ja ristiusustamise kaudu. Tegemist oli märkimisväärse sammuga polariseerumise ning teadvustatud konflikti poole islami ja Lääne vahel, mis pani hiljem teoreetilise ja teoloogilise aluse vägivalla kasutamisele läänemaailma vastu. Islamismi juhtfiguurid on sisendanud, et Lääne tsivilisatsioon on kõlbeliselt laostunud ja seega islami ühiskonnaga võrreldes madalamal positsioonil. Üks kõige levinum ja edukam islamistide vandenõuteooria loob pildi, nagu sooritaks Lääs islamimaailma vastu kultuurilist või intellektuaalset invasiooni, mille eesmärgiks on võtta neilt ära islami identiteet ning asendada see lääne omaga. Tänapäeva araabia-muslimi mõttemaailmas võetakse seda teooriat tõe pähe. Näib, et islamistlikud vaated on valitsevamad, kui varem arvati. Sama põlgus Lääne suhtes, mida leidus varaste islamistide, nagu al-Bannā ja Quṭbi töödes, on leidnud tee nn põhivoolu muslimite mõttelaadi. Selliste islamistlike vaadete viljelemisel on oht muutuda radikaliseerumise hüppelauaks ja nende tõttu on islamistidel kerge noori muslimeid värvata. Viimastele ei ole vaja enam tutvustada Lääne-vastaseid hoiakuid, sest need on juba normiks kujunenud.

Kuidas hallata kultuuripärandit, mis on kokkuleppeline konstrukt ja mille kokkuleppimisel osaleb vaid osa ühiskonnast? Milline on riigihalduse osa nimetatud protsessis, valgustab Siim Raie. Sel puhul on oluline mõista, et pärand ei kujuta endast üksnes füüsilist materjali, vaid seda tuleb mõista ka kui protsessi, kogemust, mälu kandjat ja identiteedi osa. Mateeria ja selle praeguse tõese seisukorra säilitamise kõrval on tänapäevase muinsuskaitse osaks saanud ka tähenduste säilitamine — pärandi kommunikatiivne roll —, selle edasikandmine, millest esemed meile kõnelevad. Kultuuripärandi puhul tulevad kultuuriväärtuse olemasolu ja säilimispotentsiaali kõrval esile ka selle praeguse kasutusega seotud poliitika- ja majandusküsimused, mängus on nii avalikud kui erahuvid ja järjest enam kõlab kogukondade hääl. Enamik neist vaatenurkadest on tunnetuslikud ega ole objektiivselt mõõdetavad. Nende subjektiivsus (subjektist lähtumine) ei ole aga nõrkus, vaid võimalik tugevus, mis annab võimaluse ning kohustab kaaluma ja valima. Kuid uue muinsuskaitseseaduse kooskõlastusringi ja ka Riigikogu-menetluse kajastamise käigus kõlas korduvalt väide, et muinsuskaitseametnikele on jäetud liiga suur kaalutlusõigus. Aga kui jätta lubatavuse üle otsustamine vaid (arendus)huvidest lähtuvalt omanike või erialaste teadmisteta isikute või kogukondade hooleks, ei tagaks see kultuuriväärtuste säilitamist ja edasikandumist ning muinsuskaitse korraldamisel ega isegi laiemalt, riikliku kaitse rakendamisel poleks mingit mõtet. Väärtuspõhine otsustamine eeldab laiapõhist arusaama väärtustest, mitte ainult isiklikest väärtustest ja huvidest lähtumist. Seega esitab pärandi ja muinsuskaitse muutuv käsitus uued nõudmised ka muinsuskaitseametnikele. Autor rõhutab, et ennekõike on muinsuskaitsja edukas läbirääkija, empaatiline inimene, kes oskab välja selgitada inimeste huvid ja väärtused ning soovitud tulemuse ja seejärel osaleda lahenduste leidmisel.

Jüri Lipping toob esile mõned ühilduvused Carl Schmitti (1888–1985) ja Ernesto Laclau (1935–2014) arusaamade vahel, mis puudutavad (1) poliitiliste entiteetide ülesehitamist, (2) kogukondliku ruumi ühisust, ning (3) poliitilise subjektiivsuse loomust. Mõlemad mõtlejad väidavad, et igasugune poliitiline vorm (teisisõnu, igasugune kollektiivsete identiteetide kujundamine) hõlmab kahe vastandliku printsiibi või loogika vastasmängu, milleks on samaväärsus- ja erinevusloogika Laclau puhul ning identsus- ja esindusprintsiip Schmitti puhul. Samuti näevad mõlemad poliitilist ühtsust rajanevana selle osaliste antagonistliku erinevuse tunnustamisel („Üks jaguneb Kaheks“), mille puhul kogukondliku sideme või hegemoonilise seose olemasolu kätkeb eneselõhestuse reaalset võimalikkust, mida peegeldab ambivalentne stasis’e mõiste. Enamgi, mõlemad keskenduvad otsustavale küsimusele rahva moodustamisest samastamisprotseduuride või samaväärsuslike praktikate kaudu ning mõlemad rõhutavad seda seesmist negatiivsust ja juhitamatut liiasust („valitsematust“), mida demos’e mõiste kaasaegse sotsiaal-poliitilise positiivsuse vallas kätkeb.

Ilukirjanduse osas on Johann Wolfgang Goethe lüürikat eestindanud Maarja Kangro ja Jaan Undusk (luulekogust Lääne-Ida diivan) ning Ivo Volt (nn Veneetsia epigrammide tsüklist). Ilse Tālberga tõlgitud „Kompromisside inimene“ pärineb Andris Zeibotsi õudusjuttude kogumikust Kile.

Arvustuste rubriigis vaatleb Siim Lill André Bretoni Sürrealismi manifeste.

Valiku varifotograafia tehnikas pilte pakub Jaak Kikas.

Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961.

Koostanud Indrek Ude

Märksõnad
Tagasi üles