Naisevõtt lavastusena ja mõistena on ajatu, puudutades suuremal või vähemal määral igat inimest. Kõik soovivad leida endale selle ainsa ja õige partneri, kellega olla õnnelikult koos, kuni surm lahutab. Aga kust me ta leiame ja kuidas tunneme ära selle õige? Kas selle valiku teeb meie eest ära kosjamoor või Tinder? Kas õige otsuse saaks meie eest ära teha sõber või peaksime kuulama ikka ja ainult oma südame häält? Ja kui ikka ei ole enda otsuses kindel, kas meil on julgust öelda «Ei!», või allume ühiskonna, sõprade ja sugulaste survestavale tahtele?
Need on peamised küsimused, millele Margus Prangel lavastajana vastust otsib. «Inimestena oleme me kõik tugevad teoreetikud, aga kui asi puudutab armastust ja kaaslase valikut, siis kellel meist ei oleks kentsakaid, piinlikke, koomilisi, hulluksajavaid, pööraseid ja kindlasti ka õnnelikke seikasid, mida jagada? Gogol näitab oma komöödias, kui keeruliseks võib inimene ise ajada asjad, mis peaksid olema lihtsad ja loomulikud ning tulema ausalt ja südamest,» rääkis Prangel ning lisas, et igale näitlejale on selles loos ja rollis oma väljakutse olemas. «Õnnestunud kokkumängu puhul peaks see andma meile tragikoomilise farsi, mis on nauditav nii näitlejale mängida kui ka publikul vaadata.» Gogoli «Naisevõtt» on Nõmmel tegutseva Von Glehni Teatri näitetrupi esimene katsetus klassikalise materjaliga. «Lähtusime ajastutruust olustikust – kostüümid, rekvisiidid, heli- ja lavakujundus on võimalikult ajastutruud. Püüame tabada aegumatut mõõdet, mis kõnetas vaatajat 19. sajandi algul ja kõnetab ka täna. See teebki klassikast klassika,» selgitas Prangel.