Räägime Kalju Lepiku loo veel kord

Asta Lepik ja Kalju Lepik 1991. aasta suvel Hiiumaal Luidja lepikut tähistava kivi juures. Foto: Arne Mikk

Äsja tähistas oma sajandat sünnipäeva luuletaja Kalju Lepik. Paarkümmend aastat tagasi oleksime ta kohta öelnud «välis-Eesti luuletaja», kuid aeg on teinud siin minu meelest korrektiivid ning Kalju Lepik on saanud osaks ühtsest Eesti kultuuriloost, ta on jõudnud alatiseks koju – mis on parim, mis võib juhtuda paguluses kodumaad igatsenud loomeinimesega.

Minu jaoks on Kalju Lepik vaieldamatu suurkuju, samas kaalukategoorias Ain Kaalepi või Hando Runneliga. Mu ellu tuli ta kolmkümmend aastat tagasi siis, kui välis- ja kodueesti loomelõimet aitas üheks põimida kadunud kirjandusprofessor Karl Muru, kes andis tunde meie kirjandusklassile Elva 2. Keskkoolis. Tema sidemed ei jätnud meid üksnes teoreetikuteks, vaid tänu tema kutsele nägime lihast ja luust suurkujusid, nagu Ivar Ivask – ja Kalju Lepik, kes koos abikaasaga 1990. aastal Elva kooli külastas.