/nginx/o/2020/10/09/13402286t1h66e8.jpg)
Juba sel pühapäeval saab hoo sisse kino Sõprus Halloweeni-eri. Alates 11. oktoobrist igal pühapäeval tuuakse Sõpruse ekraanile neli õudusklassikasse kuuluvat filmi. Avalöögi annab «The Evil Dead». Sellele järgneb 1958. aasta «Dracula» ning seejärel «Elm Streeti luupainaja» ja «Vaimude väljaajaja».
Halloweeni-eri avafilm, Sam Raimi debüütfilm «Õelad surnud», on tõeline kultusfilm ja iseseisva kinokunsti etalon, mille suurelt ekraanilt nägemine peaks kuuluma iga filmitudengi/kinofiili kohustusliku vaatamise hulka. H.P. Lovecraftist ja «Surnute raamatust» inspireeritud filmi tegemiseks pidid Raimi ja tema peaosalist kehastav lapsepõlvesõber Bruce Campbell raha lähedastelt inimestelt kokku kerjama. Võtteperioodi iseloomustasid meeskonna kogenematusest tingitud eksimused ja katsetused, mille tulemusena näitlejad pidid pidevalt oma tervist ohtu seadma samal ajal kui lavastaja aina omapärasemaid ja võikamaid misanstseene välja mõtles.
Tulemuseks oli iga filmitegija unistus: maailma esilinastus Cannes’i filmifestivalil; kassatulu, mis ületas eelarve rohkem kui kümnekordselt ja jala saamine Hollywoodi suurstuudiote ukse vahele. Lisaks veel õudusjuttude isafiguuri Stephen Kingi ülistavad sõnad filmi originaalsuse ja innovatiivsuse kohta.
1958. aasta «Dracula» on üks paljudest Bram Stokeri raamatu ekraniseeringutest. See on ka üks mitmest filmist, kus Dracula on Sir Christopher Lee, legendaarne gooti kurjus näitleja kehas. Aga võib öelda, et just Terence Fisheri poolt tehtud versioon on andnud aristokraatlikule vereimejale sensuaalse ja võika hoiaku, mille järgi seda tegelast tänini peamiselt tuntakse. Film on tehtud kuulsas briti filmistuudios Hammer Film Productions, mis tõi 50ndatel rahvusvahelisse kinolevisse lisaks Draculale ka tuntud versioonid Frankensteinist või Muumiast.
«Elm Streeti luupainaja» lavastaja Wes Craven on sotsiaalselt tundliku ja igasuguse status quo-vastase õudusfilmižanri teerajajatest. Baptistlikust kogukonnast pärit endine akadeemiline õppejõud Craven alustas filmitegijana pornofilmitööstuses enne kui jõudis uurivast dokumentalistikast inspireeritud ja inimlikke väärtusi kahtluse alla seadvate läbimurdetöödeni «Viimane maja vasakul» (1972) ja «Mägedel on silmad» (1977). «Elm Streeti luupainaja» on tema vaieldamatult tähtsaim panus maailma filmiajalukku.
«Vaimude väljaajaja» on üks läbi aegade edukamaid õudusfilme. William Friedkini klassikaline «Vaimude väljaajaja» oli omast ajast nii ees, et film pakub siiani väga hirmutavat kogemust. 1973. aastal teatati, et mitmed inimesed minestasid, oksendasid ja lausa põgenesid kinosaalist.