Imemagus film räägib tõsisest probleemist

Susan Sarandon, Sam Neill, Lindsay Duncan, Rainn Wilson, Mia Wasikowska, Bex Taylor-Klaus ja Anson Boon filmis «Musträstas».

FOTO: Filmikaader

Melodraama «Musträstas» arvustust pean alustama süngevõitu tõdemusega, et kui on üldse miski, millest keegi ei pääse, siis on selleks surm. Kuigi enamasti püüame ükskord saabuvale lõpule mitte mõelda ja tunda rõõmu elust, peame alateadlikult sellele paratamatusele ikka ja jälle otsa vaatama.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Seda kurvastavam on arvestada, et maailmas leidub inimesi, kes kannatavad sedavõrd raske vaimse või füüsilise haiguse käes, et surm ei tundu mitte viimase, vaid parima võimalusena. Otsuse siit ilmast omal volil lahkuda on vastu võtnud ka «Musträsta» amüotroofset lateraalskleroosi (ALS) põdev peategelane, Susan Sarandoni mängitud Lily, kes plaanib laiaulatusliku halvatuse kartuses võtta sisse suure koguse pentobarbitaali ning oma pereliikmete seltsis rahulikult teispoolsusse suubuda.

Pentobarbitaaliga täidetud kurjakuulutav pakk on selles draamas Tšehhovi relv, mis peab lõpus pauku tegema, aga enne traagilist finaali loodab Lily veeta paar õdusat viimast päeva oma arstist abikaasa Pauli (Sam Neill) ning laste seltsis. «Musträsta» lugu läheb käima sellest, et Lily ja Pauli kaunisse suurde majja saabuvad külla nende täiskasvanud tütred Anna (Mia Wasikowska) ning Jennifer (Kate Winslet) ja omakorda nende lähedased, et korra hooajaväliselt jõule tähistada, sest kõik teavad, et ema plaanib surra.

Maja, kus terve filmi tegevus toimub, on nii hõredalt dekoreeritud ja tontlikult valge, et samahästi võiksid tegelased juba üheskoos teispoolsuses kallistada, kuid napp sisustus mõjub publikule ka lõõgastavalt, nagu doos morfiini. Kuna siin draamas toimub perekonna viimane terviklik kokkusaamine, ei kõnele lugu ainult assisteeritud enesetapust, mis iseenesest vääribki tänapäeval diskussiooni, vaid ka katkisest perekonnast, kus liikmete elutee on olnud nii erinev, et tütred põrkuvad teineteisega kohemaid, olgugi et jällenägemise põhjuseks on ema kavatsus surra.

Vaimse tervise probleemide käes vaevlev Anna on assisteeritud enesetapu ideele jõuliselt vastu ning tahab hoolikalt paika pandud sündmust takistada, sest ei oska emal minna lasta, ning kahtlemata peegeldub naise vastumeelsuses ka tema enda surmahirm. Omapärasel kombel on selle isekavõitu seltskonna kõige rahulikumaks ja tasakaalukamaks tegelaseks piiratud liikumisvõimega Lily, kes keset õhtusööki tüürib eksistentsiaalsesse mõtisklusse ning tõdeb, et kui tema suremise kuupäev kindlalt paika pandud sai, ei pidanud ta enam kartma suremise pärast ja sai keskenduda elamisele.

Tagasi üles
Back