Sõjasõltlase tants VAT Teatri laval

Sulev Keeduse «Sõjasõltlases» mängib sõjaoperaatorit Kristo Viiding, kes valitseb esmaklassiliselt oma füüsist ja lavakõnet. 

FOTO: Siim Vahur

Võib-olla Keedus seda lavastaski, kuidas sõna aitab ellu jääda.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

VAT Teatri rahvusraamatukogu tornisaalis 3. oktoobril esietendunud «Sõjasõltlase» lõpuminutitel tantsib pöörast tantsu sõjaoperaatorit kehastav Kristo Viiding. Tants on võimas. Selles kulmineerub kaks tundi katkematut mängu. Kui huvitav oleks sellele kõrvale panna Einari Koppeli tantsitud seersant Musgrave’i tants... Mikk Mikiver lavastas näidendi Eesti Draamateatris 1974. aastal.

18-aastaselt Saksa sõjaväe lennuväe abiteenistusse värvatud ja ka Soomes Punaarmee vastu sõdinud Einari Koppel sai oma tantsu panna vahetu isikliku sõjakogemuse. Ma ei arva, et Kristo Viiding oleks pidanud rolli loomise eel sõjas käima. Südamest loodan, et ta ei pea kunagi sõtta minema ega seda vahetult kogema. Hea näitleja laseb rollil endast suuremaks kasvada ja seda Viiding oma tegelaskujule võimaldas.

Sulev Keedus on lavastuse alustekstiks valinud Jon Steele’i 2002. aastal ilmunud raamatu «Sõjasõltlane». See on teleuudiste operaatori 1993.–1994. aastal sõjakolletes kogetu valus kirjeldus. Lavastaja, kogenud filmimees Keedus toob lavale kaameramehe kirjelduse heitlikust teekonnast elu, surma ja hulluksminemise piiridel.

Steele on ellujäämise nimel, hulluksminemise äärel oma liikuvad pildid ja piltide hankimise loo sõnadesse tõlkinud, Keedus nende hulgast oma valiku teinud. Meie vaatajana tõlgime sõnad, vähemalt osaliselt, piltideks tagasi.

«Ma leidsin Moskvast ühe psühhiaatri ja hakkasin rääkima. Ma võtsin veidi paberit ja hakkasin kirjutama. Ja mida rohkem ma rääkisin ja mida rohkem ma kirjutasin, seda rohkem ma leppisin oma eluga peeglitagusel maal. Ma hakkasin tundma neid pilte, mis läbi objektiivi sisse tulid. Ja see päästis mu elu.»

Tagasi üles
Back