Siberi eestlaste nukratest lauludest kajab vastu elusaatus

  • Esimestest eestlastest Siberis on teateid juba XVIII sajandist.
  • Suurem väljarändamine sai alguse XIX sajandi teisel poolel.
  • Mida need eestlased mõtlesid ja tundsid, talletasid nad lauludesse.
  • Ansambli Tintura ja Arno Tamme album põhineb nendel lauludel.

Arno Tamm (vasakul) külalisena ja Tintura ehk Lauri Täht, Karoliina Kreintaal ja Taavet Niller andsid välja albumi kaugete rahvuskaaslaste saatusest. FOTO: Maris Savik  

FOTO: Marko Saarm

Esimestest eestlastest Siberis on teateid juba XVIII sajandist. Alates XIX sajandi esimesest poolest hakati Siberisse saatma järjest enam karistusaluseid ja sunnitöölisi, suurem väljarändamine saigi alguse selle sajandi teisel poolel. Kes haris põldu ja kasvatas karja, kes töötas söe- või kullakaevandustes. Maa oli viljakas ja loomad sigisid, kuid elada tuli täiesti võõras keskkonnas. Kerge pole see kellelegi. Mida nad mõtlesid, mida tundsid? 

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Laul oli see, kuhu sai oma tundeid panna. Ja nii kandusid need edasi põlvest põlve. Ansambli Tintura ja Arno Tamme esimene ühisalbum «Kaugel üksi võõra rahva hulgas» põhineb Siberis elanud eestlaste rahvalauludel.

Need on laulud, mis on ühest põlvest teise edasi antud, uues keskkonnas elanud ja arenenud ning tänu Eesti Rahvaluule Arhiivi ekspeditsioonidele 1990. ja 2000. aastatel talletatud ja kodumaale tagasi toodud. Albumile on jõudnud üheksa lugu, mis põhinevad 2005. aastal välja antud antoloogias «Siberi eestlaste laulud» (koostaja ja toimetaja Anu Korb) avaldatud ekspeditsioonimaterjalidel. Ansamblit Tintura ehk Karoliina Kreintaali ja Lauri Tähte ning Arno Tamme puudutasid need igal juhul üsna tugevalt.

Siberis te ise ei käinud?

Arno Tamm: Ei käinud ja tegelikult ei ole ka väga lootust sinna minna ning midagi eestikeelset leida. Need eestlased, kes olid seal veel 1990ndatel ja 2000ndatel ning kellelt need laulud pärinevad, olid juba siis üpris kõrges eas. Oli näha, et eestlaste hulk seal järjest väheneb ja väheneb.

Karoliina Kreintaal: Siberis küll pole käinud, aga olen pärimusmuusika tudengina ja hiljemgi ennast kaasa kaubelnud välitöödele soome-ugri rahvaste hulka Venemaal. Tunnen, et see kogemus andis mulle eelise selle materjaliga tegeledes, sest tean, milline olukord välja näeb. See oli hästi suur inspiratsioon.

Siberi eestlaste lugu on üsna nukker.

Lauri Täht: Ühtepidi on nukker, aga teistpidi on see olnud neile ajaloolises mõistes suureks boonuseks. Kui tsaariajal maad jagati ja Eestis hakkas see otsa saama, siis mindi helgema tuleviku ootuses Venemaale. Kindlasti said paljud pered seal kasvamiseks parema pinnase.

Muidugi on see kurb, kui mõtleme selle peale praegu. Aga kui panna ennast aega sada aastat tagasi... Kui sul on perekond seitsme lapsega ja sa tead, et sul pole siin talukohta, kuid tuhandeid kilomeetreid kaugemal on sul võimalik oma unistuste elu elada, siis on see ikkagi väga positiivne. Nendes lauludes, mis kajastuvad meie albumil, on päris palju kurba, aga näiteks «Sõitsin-sõitsin Lillekülla» on päris mõnus ja rõõmus peolugu.

Karoliina Kreintaal: Neil oli seal väga tugev kogukond. See kajastub ka meie plaadil. Sealt kumab vastu rahulolu sellest, et sul on oma naabruskond ja saad olla nendega koos. Need laulud saavad sellega koos väga erilise tähenduse. Kooslaulmine andis neile jõu ja energia. Laulmine ei ole lihtsalt meelelahutus, kokku tulemisest ja koos laulmisest oli neil toimetulemisel palju tuge.

Kodueestlased Siberi eestlastest just ülemäära palju ei tea. Tean peret, kus hoitakse alles tükikest kulda, mis on pärit ajast, mil vaarisa Siberi kullakaevanduses töötas. Nii et seal oli võimalik olla põnevates ametites.

Lauri Täht: Äärmiselt põnev ongi see, et nende eestlaste taust on väga kirju. Esimesed eestlased seal olid paari sajandi eest küll väljasaadetud ja mitte soovitud isikud, aga mingil hetkel kolisid sinna noored pered, sest nad said sealt soodsalt maad. XX sajandil sunniti eestlasi sinna kolima... Nii et taust on äärmiselt kirju.

Kui võrrelda seda aladega, kuhu eestlased on migreerunud Teise maailmasõja hakul või selle ajal ja kus on tekkinud selgepiiriline kogukond, nagu näiteks Põhja-Ameerikas, kus eestlasi on tänaseni palju ja kus sellised kultuurilised kogukonnad toimetavad, siis seal on üks väga selge identiteet ja ajastu, kust nad pärit on. Siberi eestlaste puhul me ei saa täpselt defineerida. On nad sinna ise kolinud või välja saadetud, läinud sinna vabast tahtest või vangilaagrist? Taust on kirju ja see annab hästi laia pinnase. Pärimus ja mälestused, millega nad sinna läksid, on samuti väga erinevad.

Tagasi üles
Back