Ülitundlik ja sügavaid hingekeeli puudutav muusika

Mikk Üleoja juhatamisel esitas Eesti Rahvusmeeskoor Veljo Tormise koorioopust ««Kalevala» seitsmeteistkümnes runo» ja Tõnu Kõrvitsa uudisteost «Kuu triptühhon». Foto: Eesti Kontsert/ Gunnar Laak

Arvestades, mis praegu maailmas toimub, tunduvad eestlased äravalitud rahvus olevat. Maskide kandmine on meil siiani vaid soovituslik, mitte kohustuslik; kontserdid ja teatrietendused on inimestest tulvil ning päris palju on neid hetki, kui läheb lausa meelest maailma vallanud apokalüptiline olukord.

Pärast sundpausi möödunud kevadel on muusikamaailmas kõige haavatavamas olukorras just suured kollektiivid, kel puudus mitu kuud võimalus koos musitseerimist harjutada. Esimesed võimalused end pärast karantiiniaega näidata on saanud juba ERSO, TKO jt, eelmisel nädalal esines Eesti suuremates kontserdisaalides publiku ees RAM.

Aasta tagasi andisid rahvusmeeskoori lauljad koori 75 aasta juubeli puhul erakordselt head ja mõjuvad kontserdid, mis sellest osa saanud kuulajatele kindlasti kauaks meelde jäid. Kuid milline on olukord praegu, 2020. aasta sügisel?

RAMi peadirigent Mikk Üleoja on väga hea muusik, nõudlik nii enda kui kaasmuusikute suhtes. Ja tuleb välja, et ka väga julge, et mitte öelda hulljulge. Kontserdi teist poolt täitnud Veljo Tormise ««Kalevala» seitsmeteistkümnes runo» on kolmveerand tundi kestev väga raske teos. «Kooriga mõtlesime, mis me nüüd sellega teeme. Kuidas me laulame, kaua meie vokaal vastu peab? Ka nüüdse aja sümfooniad kestavad vaid 15 minutit. Aga täita vokaaliga 42 minutit, see on üüratu.