«Antarktika 200» pakkus elamust hakitult

Jazzkaare lõpukontserdil «Antarktika 200» kõlas Raun Juurika samanimeline teos. Foto: Siiri Padar

Kindlasti võib mitmekülgse džässmuusiku Raun Juurika heliteost «Antarktika 200» Coca-Cola iSense’i kinosaalis pidada Jazzkaare üheks oodatumaks etteasteks.

Juurika soov oli luua teos pühendusega maailma ühele erilisemale paigale, mida silmas 200 aastat tagasi Saaremaalt pärit admiral F. G. von Bellingshausen. Loomingus kasutab džässmuusik polaaruurija Timo Palo salvestatud loodushelisid tänavuselt retkelt Antarktikasse. Lisaks on teose valmimisele ja esitamisele kaasa aidanud Norra trompetist-vokalist ja helilooja Arve Henriksen, Šveitsi löökpillimängija Brian Quinn ning kammerkoor Veronika Portsmuthi juhatusel. Kontserdi visuaali lõi purjelaev Admiral Bellingshauseni meeskonna videograaf CJ Kask.

Ei saa salata, et ka minus tekitas elevust kontserdi kirjeldus, mis lubas pakkuda antarktilist visuaal-akustilist elamust ruumis, mille eesmärk on võimendada linateose iga pisematki efekti. Kujutasin niisiis vaimusilmas, kuidas istun hämaras kinosaalis, sinakas valgus ümberringi hõljumas, ning sulandun ekraanilt peegelduva pildiga ühte. Teisisõnu, astun kinosaalist külma Antarktikasse ja kogen seal avanevat looduspilti igast küljest.

Tunnipikkune rännak algas publikule ekraanil lainetel õõtsumisega, mis võis lisaks minule panna südame läikima nii mõnelgi teisel vaatajal-kuulajal. Kui olime tükk aega niiviisi seilanud, astusid kinolina ette muusikud ning püsisid pikalt oma kohtadel. Ühel hetkel vaikis kaadrite taustaks kõlanud filmiheli järsult ja kostma hakkasid inimhääled. Algul oli tunne, justkui oleks heliga midagi valesti, sest kogu üleminek tundus ebaloomulik ning inimhuilged kõlasid kaugete ja vaiksetena. Heli valjenedes võis mõista, et tegu oli hoopis külje pealt sisse jalutavate koorilauljatega.