Suurgildi hoones avatakse näitus vabamüürlusest Eestis

IV/V kraadi Püha Andrease õpilase-kavaleri kaeluslindi märk, Rootsi riitus, 18. saj lõpp/19. saj algus. Foto: Eesti Ajaloomuuseum

Suurgildi hoones on alates 24. oktoobrist avatud näitus «Vabad müürlased. 250 aastat vabamüürlust Eestis», mis tutvustab maailma ühe vanima ja suurima liikmete arvuga ilmaliku organisatsiooni ajalugu, tänapäevaseid eesmärke ning vennaskonnaliikmete osa Eesti kultuuriloos. Näitus jääb avatuks kuni tuleva aasta 9. maini.

Peagi algav 2021. aasta on Eesti vabamüürlasliikumise 250 juubeliaasta. Vanima ja suurima siinse looži Isis protokolliraamatu esimeselt lehelt võib lugeda, et 1771. aasta sügisel otsustasid viis Tallinna kodanikku, kes varem Saksamaal vennaskonda vastu olid võetud, et asutavad uue looži, ning esitasid selleks palvekirja juba tegutsevale loožile Peterburis.

See ümmargune tähtpäev annab Eesti Ajaloomuuseumile võimaluse eksponeerida üht oma kummalist ja teistmoodi kollektsiooni, mis seni vaatajate eest varjule on jäänud. Tänu karmile keelamisele ja hirmule (vabamüürluse keelamine erinevatel perioodidel) kuulub täna Eesti Ajaloomuuseumi kogudesse aga unikaalne kogu esemeid. Sellised esemed on riikides, kus liikumine on kogu aeg vabalt tegutseda saanud, organisatsioonide oma arhiivides, on ajaga lihtsalt «ära kantud», vahel koguni kaduma läinud. Muuseumi kollektsiooni kuuluvad haruldased, paarisaja aasta vanused õppevahendid, põlled ja loožijuveelid, protokolliraamatud ja liikmetõendid, pitsatid, pitserid ja trükised. Suurt osa vabamüürlaste materjalidest ei ole siiani avalikult näidatud, sest temaatiliselt on neid olnud keerukas siduda muuseumi teiste kogudega.

Šoti- ja Inglismaa ehitusmeistrite vennaskondadest 18. sajandi alguseks välja kujunenud vaimse ehitustööga tegelev vabamüürlus ehk massoonlus on tänapäeval üks maailma vanimatest järjepidevalt tegutsenud ilmalikest organisatsioonidest. Eestisse jõudsid vabamüürluse ideed Saksmaalt sisse rännanud haritlaste ning seal õppinud baltisaksa tudengite kaudu juba 18. sajandi keskpaigas, kuid ametlike müürlasühingute ehk loožide asutamiseni jõuti alles 1770. aastatel. Isiku- ja mõttevabadusideedest kantud loožide tegevus jäi Vene impeeriumi, mille koosseisu Eesti alad tollal kuulusid, despootliku ja ebakindla keisrivõimu tõttu paraku lühikeseks. Aleksander I käsuga keelati loožide tegevus juba 1820. aastal ja repressioonide kartuses vabamüürlaste kooskäimised lõppesid. Taas hakati koos käima alles 172 aastat hiljem, kui tegevust alustas rahvuslik loož «Fööniks».

Tänapäeval on ühendusel umbes neli ja pool miljonit liiget üle maailma, neist ligi 800 on eestlased.

Näitus tutvustab vabamüürlaste pikkade traditsioonidega organisatsiooni põnevat vaimset ja esemelist maailma. Mõtlemapanevas võtmes ülesehitatud ekspositsioonis võib näha nii müürlaste paarisaja aasta vanuseid kui ka tänapäeval kasutusel olevaid ametivorme, rituaalseid esemeid ja dokumente ning kuulata vabamüürlaste hulka kuulunud tuntud heliloojate muusikat. Müürlaslooži motiividel loodud intrigeeriva kujunduse-, graafika- ja helitaustaga näitus avab külastajale pooleks aastaks ukse, mis tavaliselt on lahti vennaskonna liikmetele.

Näitust saadab ka põhjalik kataloog-trükis, mis annab ülevaate vabamüürlasorganisatsiooni ajaloost, keerukast ülesehitusest ja sümboolikast ning loožidesse kuulunud tuntud persoonidest. Illustreeriva materjalina on kasutatud 18. sajandi lõpust ja 19. sajandi algusest pärinevaid vabamüürlaste rituaalesemeid, ametijuveele ja -põllesid ning unikaalseid arhiividokumente Eesti Ajaloomuuseumi kogudest. Raamat on heaks täienduseks näitusele ja käsiraamatuks neile, keda kõnetab vabamüürlaste allegooriate- ja müstikaküllane maailmapilt.