Endlas esietendub Richard Brautigani lugu raamatutest ja armastusest

Jane Napp ja Nils Mattias Steinberg Endla lavastuses «Abort». Foto: Priit Loog

Endla Teatri sünnipäeval, 23. oktoobril esietendub Endla Küünis lugu raamatutest ja armastusest, või siis hoopis millestki muust … «Abort», mille lavastaja on Kaili Viidas. Veidras asutuses, millest keegi eriti midagi ei tea, töötab üksildane, pisut naljaka olemisega mees. Ta pole ammu väljas käinud ega õieti kellegagi suhelnud. Aga siis, ühel vihmasel hilisõhtul, tuleb üks naine – nii ebamaiselt ilus, et tema olemasolu pole usutav…

Lavastuses mängivad Jane Napp, Nils Mattias Steinberg, Ago Anderson, Sten Karpov ja Carmen Mikiver. Teksti tõlkis Juhan Habicht ja dramatiseeris Ott Kilusk, lavastuse kunstnik on Arthur Arula, valguskunstnik Margus Vaigur, helikujundaja Lauri Kaldoja ja videokujundaja Argo Valdmaa. Järgmised etendused toimuvad 24., 29. ja 30. oktoobril, 4., 5., 18. ja 19. novembril ning 3. ja 4. detsembril Endla Küünis.

Richard Brautigani «Abort» on kummaline, võiks koguni öelda, nõiduslik lugu: mida rohkem me sellest räägime, seda kaugemale nihkume mõttest, mida tegelikult öelda tahame. Me ihkame olla vabad, kuid takerdume kaitsvatesse ruumidesse ja kohmakatesse kehadesse. Maailm meie ümber on suur ja valmis ning kipub meid kodustama, lahterdama. Kuidas leida oma väike õnn ja kui suur on loobumise hind, kui soovime, et asjad jääksid igavesti nii, nagu nad just parasjagu on?

«Sõnal «abort» on veidi laiem tähendusväli, kui oleme harjunud: abort kui ükskõik millise tegevuse katkestamine nii, et see enam kunagi ei jätku. Kõik lavastuse tegelased puutuvad kokku kas isikliku, sotsiaalse või kultuurilise abordiga,» selgitab lavastaja Kaili Viidas. «Nad peavad tegema valikuid, mis kisuvad neid välja nende mugavustsoonist ja on sunnitud seni kogetu ümber hindama, puhta lehena alustama. Enamasti arvatakse, et taolised katkestused tulevad väljaspoolt ja on vägivaldsed, kuid vahel on see katkestus ka teadlik – ise esile kutsutud. Kõrvaltvaatajatele põhjendamatu, kuid katkestaja enda jaoks ainus viis jääda iseendaks. Vastutustundetu on mõista hukka sügavalt isiklikke otsuseid, kui isegi väliselt tundub, et seda tõelist põhjust justkui ei ole. Isiklikkus ja isikupuutumatus on need teemad, mis ilmselt mind ka pärast esietendust veel pikalt kummitama jäävad.»