K, 18.05.2022

Alan Proosa: «Ma olen alati tundnud, et teen Eesti ühiskonda paremaks.»

Juhan Raud
, toimetaja
Alan Proosa: «Ma olen alati tundnud, et teen Eesti ühiskonda paremaks.»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Fotograaf, kunstnik, muusik ja tantsija Alan Proosa Vabaduse väljakul.
Fotograaf, kunstnik, muusik ja tantsija Alan Proosa Vabaduse väljakul. Foto: Tairo Lutter

Alan Proosa on fotograaf, muusik, performance-kunstnik ja tantsija, keda ei saa kokkuvõtlikult ja lihtsalt mingisse ühte kategooriasse paigutada. Muutlikkus ja liikuvus on ikka vabadele inimestele oluline olnud. Viimased viis-kuus aastat on Proosa liikunud ka Eesti ja Taimaa vahet, kus ta pildistas arvukalt sealseid transsoolisi naisi. Nüüdseks on sellest valminud fotonäitus «Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood», mida võib jaanuari lõpuni näha Tartu Kunstimuuseumis.

Kuna teietamine tundus Proosale liiga formaalne, otsustasime üksteist sinatada.

Kuidas see fotonäitus sündis? Miks just Taimaa?

Eelmisel suvel võttis minuga ühendust Tartu Kunstimuuseumi praegune direktor Joanna Hoffmann ja pakkus varianti, et teha sügisel mahukas näitus minu Kagu-Aasia materjalide põhjal. Kunstimuuseumi inimestele oli jäänud siit-sealt silma ja kõrva, et mul on huvi ja kirg transsoolisuse teema suhtes, ja nad teadsid, et ma mõnevõrra tegelen sellega ka Kagu-Aasias olles – mind huvitab see subkultuur ja eks nad olid näinud mu fotosid. Mul oli hea meel, et mulle pakuti niisugust võimalust nii suure ja austatud institutsiooni poolt. See oli minu jaoks erakordne ja loomlikult olin ma kohe nõus.

Üks peamisi põhjuseid, miks ma tahtsin omal ajal Tai kultuuri ja ühiskonda kogeda, oli see, et ma tahtsin näha ja tunda sellist ühiskonda, kus transsoolised inimesed on aktsepteeritud ja nähtavad. Nad ei ole kusagil põranda all, vaid igapäevases linnapildis ja osa ühiskonnast. Mulle tundus see väga ihaldusväärne, ma tahtsin seda kogeda ja näha. Kuna mind on trans-teema alati kõnetanud, siis olin huvitatud selle kogukonnaga tutvumisest, sinna sisse minemisest ja selle kultuuri seestpoolt nägemisest. See tuli siirast imetlusest nende vastu.

Praeguseks olen sellesse Tai mentaliteeti ikka üsna ära armunud, kuigi poliitiliselt on nende valitsus üsna aegunud ja diktaatorlik. Hetkel käivad seal ka need pro-democracy protestid ja meeleavaldused. Lisaks mind väga motiveeris ka portreede tegemine.

Foto näituselt «Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood».
Foto näituselt «Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood». Foto: Alan Proosa

Kus sa muidu ennast paremini või kodusemalt tunned, kas Eestis või Tais?

Ideaalis mulle ikkagi meeldib vaheldada erinevaid kultuure ja viibimisi. Tavaliselt, kui ma olen pikalt Tais ära olnud, siis juba nagu tahaks Eestisse naasta, aga pahatihti juhtub ikkagi nii, et kui siia tagasi jõuan, olen alguses umbes kaks nädalat mustas augus. Kohanemine võtab aega. Tahad küll tagasi tulla, aga alguses on alati šokk. Mentaliteet, keskkond, kliima… See kõik mõjutab.

Aastal 2017 ütlesid Piret Karrole antud intervjuus, et Eesti on muutunud palju avatumaks ja liberaalsemaks. Vahepeal on olukord vist üsna drastiliselt muutunud…?

(Naerab). Ütlesin tõesti või? See tundub täiesti jabur praeguseks. Siis tundus tõesti, et kõik läheb justkui paremaks, inimesed muutuvad avatumaks ja liberaalsemaks, mõistvamaks endast erinevate suhtes – aga nüüd on päris karm 180-kraadine pööre toimunud. See praegune olukord Eesti ühiskonnas… varem ma mõtlesin, et see on naeruväärne, aga enam ei saa isegi nii öelda.

Mulle tundub, et see on lihtsalt väga kurb ja piinlik, mis meil praegu toimub. Mulle tundub, et praeguse valitsuse ministrite ja nende juhtpoliitikute tõttu on mingid arenemisvõimetud koolikiusajad ruupori juurde saanud ja neil on nüüd justkui legitiimne õigus oma piiratud maailmavaadet kogu ühiskonnale peale suruda. See on kohutav. Mölakaid on alati igal pool, igal ajal, aga nüüd oleks neil otsekui toetus kogu seda vimma ja sappi ja oma kitsarinnalisust eksponeerida ja selle üle uhked olla. Varem ei olnud niimoodi.

Mulle tundub, et praeguse valitsuse ministrite ja nende juhtpoliitikute tõttu on mingid arenemisvõimetud koolikiusajad ruupori juurde saanud.

Kuidas seda olukorda parandada?

Klassikaliselt öeldakse, et viha vastu saab armastusega. Aga vahel mulle tundub ka, et isegi sellest ei piisa. Ja ma olen ka tundnud – kuna ma tegelikult olen üsna introvertne inimene –, et mõnikord tahaks eemale astuda kõikidest nendest poliitilistest intriigidest ja sellest olukorrast, mis praegu valitseb. Aga tegelikult see ei ole õige, sest liiga vähesed julgevad avalikult kritiseerida seda rumalust, mis praegu lokkab. Ma arvan, et on oluline sellele vastu seista ja avalikult ikka inimlikkuse poolt olla.

Ja kuigi ma just mainisin, et olen üsna introvertne inimene, olen siiski aeg-ajalt ka olnud vilksamisi eesti meedias oma loomingu ja isikuga ning ma olen alati seejuures tundnud, et teen Eesti ühiskonda sedasi paremaks. Ma tean küll, et paljud inimesed tõenäoliselt põlgavad mind, aga ma olen alati tundnud, et annan hääle või võimaluse ka näiteks queer-kogukonnale. Võimaluse mitte karta või olla nemad ise ja väljendada ennast samuti.

Foto näituselt «Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood».
Foto näituselt «Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood». Foto: Alan Proosa

Sul on pungiskeene taust. Kuidas queer-maailm ja punk üksteisega suhestuvad?

Minu jaoks nad ei vastandu mitte kuidagi. Nad on alati ühe katuse all olnud, sest punk-kultuur on alati võtnud vastu need heidikud, kes kuhugi mujale ei sobi: kodutud, queer’id – kõik on teretulnud olnud. Sest punk ongi see, et sa julged olla sina ise ja julged olla teistest erinev. Sa ei pea seda põdema, vaid sul on oma väärikus ja uhkus ning sa kannad selle välja. Sa oled pigem uhke selle üle.

Samas tundub, et paljud vanad punkarid on praegu justkui paremkonservatiivsete populistide mõju all. Johnny Rotten kannab Donald Trumpi särki, Kojamehest ärme üldse räägigi...

Jah, et paljud pungid vananedes hakkavad parempoolsust jutlustama, minu meelest on see täielik nali. Ma ei saa sellest üldse aru. Johnny Rotten ilmselt tahab lihtsalt Trumpi toetamisega teisi šokeerida – sellest ma saan mõningal määral aru. Trump on täielik lõhkuja ja kui mõelda, et punk on ka protest ja provotseerimine, siis mingil määral muutub see Rotteni positsioon arusaadavaks. See on poos. Ma tean, et on inimesi, kes ütlevad, et punk on parempoolne – hell no! Ma ei tahaks tegelikult pooli valida, aga kui peaks valima, siis on punk tegelikult oma lätetelt alati vasakpoolne olnud.

Kui see subkultuur alles tekkis, siis Londonis said kohe pungiskeenel tuge kõik need, keda ühiskonnast välja tõrjuti… Nemad leidsid oma kuuluvuse ja perekonna just selles punkkultuuris. Minul on samamoodi. Ma olen seda mõistnud, see on minu hinges ja see on terveks eluks minu relv. Ja kilp samuti. Punk on midagi, millele ma saan toetuda ja mis ei vea mind alt.

Praegu näib Eestis valitsevat olukord, kus äärmuskonservatiivid teeksid hea meelega põhiseaduse ümber nii, et see kajastaks putinlikku väärtussüsteemi. Samas on veebipetitsioon sätestada abielu perekonnaseaduses kahe täiskasvanud inimese vahelise liiduna sõltumata nende soost kogunud praeguseks üle 34 000 allkirja. Mis tundeid see sinus tekitab?

Üha rohkem inimesi julgeb olla vastu sellele äärmuskonservatiivsele agendale. Mulle tundus vahepeal, et väga vähesed julgesid seda kritiseerida, pigem hoiti mokk maas. Ja kuidagi vaikimisi eeldati, et kui valitsus midagi ütleb, siis see on õige. Mulle meeldib, et üha rohkem on näha seda, et inimesed pooldavad ikkagi inimlikkust ja mõistmist teiste suhtes.

Punkkultuur on alati võtnud vastu need heidikud, kes kuhugi mujale ei sobi: kodutud, queer’id – kõik on teretulnud olnud.

Mida ütleksid noorematele eesti queer’idele, kes praegu tuleviku pärast muretsevad?

See kõlab võib-olla liiga lihtsalt või klišeelikult, aga… ole see, kes oled, ja hoia pea püsti!

Fotograaf, kunstnik, muusik ja tantsija Alan Proosa traditsioonilises Tai tantsupoosis.
Fotograaf, kunstnik, muusik ja tantsija Alan Proosa traditsioonilises Tai tantsupoosis. Foto: Tairo Lutter

Kuidas sa ennast ise praegu määratled?

Oh, sellele võiks olla ju lihtne ja konkreetne vastus, aga mul on see aja jooksul muutunud. Mul oli varem lihtne öelda, et ma olen genderqueer (inimene, kes ei kirjuta alla harjumuspäraselt kehtivatele soolistele eristustele ning samastab end kas ei kummagi, mõlema või siis teatava kombinatsiooniga mees- ja naissoost – toim), aga üha enam ma tean ja tunnen, et olen tegelikult transsooline.

Ehk siis teisisõnu, nooremas eas mulle tundus ja meeldis, et «I can do both genders» («saan hakkama nii mehe kui naisena»). Ent nüüd, mida enam aeg edasi läheb, seda enam ma tunnen, et tahan sellel «naiselik-mehelik»-skaalal olla naise poolel. See on õige minu jaoks.

Keda sa loed oma kaasteelisteks Eestis?

Eesti transgender-kogukond on väga tillukene: mul on mõned sõbrannad nende seas, kellega ma olen hakanud rohkem suhtlema. Aga paradoksaalsel kombel tuleb mulle ka meelde, et kui olin noorem ja otsisin kontakte sellel skeenel, siis väga tihti nad ei võtnud mind omaks – sest nii mõnedki neist arvasid, et ma teen endast lihtsalt kunsti. Ma mäletan, et olin isegi haavunud sellest.

Praeguseks, aastaid hiljem, olen nii mõnegagi neist sõbraks saanud ja me suhtleme. Aga transgender-inimesi on Eestis üsna vähe. Pigem, Euroopa mastaabis, ma tunnen, et mind on näiteks Londonis kohe omaks võetud. Samuti olen Brasiilia või Portugali trans-kogukonnaga pisut kokku puutunud – seal võeti mind ka kohe omaks. Tais samuti. Aga Eestis oli kuidagi keeruline alguses.

Ingliskeeles maailmas eristatakse sageli n-ö bioloogilist sugu (sex) ja sotsiaalset sugu (gender), eesti keeles on neid mõnevõrra raskem eristada, vahel eristatakse sugu ja soolisust. Mil määral on sinu jaoks sugu ühiskondlik, mil määral bioloogiline?

Ma arvan, et see koosneb kõigist nendest asjadest, mida sa mainisid. Võib-olla oli klassikaliselt sugu (sex) eelkõige bioloogiline, aga ma arvan, et aja jooksul on üha enam aru saadud, et sugu (gender) moodustub nende bioloogiliste, sotsiaalsete ja ühiskondlike aspektide koosluses.

Kas siin ei teki teatavat paradoksi, et mingeid väljakujunenud soorolle on ikkagi vaja selleks, et nendega mängida? Osa transinimesi tajub soolist düsfooriat või ebamugavustunnet, teised jälle leiavad, et kõik, mis soolisust puudutab, on vabalt voolavate märkide mäng. Kuidas sulle tundub?

Mulle tundub, et selline loosung nagu «Sugu on minevik» on natukene liiga uljas. See on selline provotseeriv. Ma saan küll aru ka selle statement’i julgusest – see võiks ju nii olla –, aga… on tõesti paradoksaalne, ent me tahes-tahtmata ikkagi toetume elus mingitele arhetüüpidele. Kui ennast kujundada või oma soolise eneseväljendusega mängida, siis ma arvan, et mees- ja naissugu on selle alus. Neist saab lähtuda või õigemini… alles nende pealt saab hakata liikuma oma ideaali poole.

Kuidas sa drag-kultuuri suhtud? Väljastpoolt võivad transsoolisuse ja drag’i maailmad esimese hooga tunduda üsnagi teineteise naabruses olevat…

Kunagi nooremana mind huvitas küll see drag queen’ide kultuur väga – mulle tundus, et äkki kuulun ka ise sinna maailma. Aga nüüd, aja möödudes olen aru saanud, et see ei kõneta mind eriti. Ma pole näiteks kunagi vaadanud isegi mitte ühtegi episoodi seda kurikuulsat Ru Pauli «Drag Race’i»! Ma ei tea, kas peaksin uhkust tundma või häbenema, aga see lihtsalt ei kõneta mind enam. See on minu jaoks lihtsalt gei popkultuur – ma ei ole sellest eriti huvitatud. Mul on loomulikult palju geidest sõpru, ka drag’i skeenel ja ma väga toetan neid, aga see ei ole minu teema. Kuigi kunstivormina on see loomulikult huvitav.

Lõpetuseks küsin nagu Uno Loop: mis värvi on armastus?

(Naerab.) Olen viimasel ajal hästi palju The Smashing Pumpkinsit kuulanud – hiljuti tuli neil välja uus EP, kus Billy Corgan laulab «Su armastus on hall», ja ma polnud kunagi varem seda niimoodi tajunud, kuid sel hetkel mõtlesin küll, et täitsa lõpp, armastus võib olla ka halli värvi…

Aga ei, ma arvan, et armastus on smaragdroheline või türkiissinine… nagu kalliskivi. Midagi sellist. Mulle on tegelikult alati meeldinud rohesinise üleminekud ja kombinatsioonid. Olen ka Tai budistlikes templites palju näinud, kuidas seal on peamine värv kuldne või kollane, aga siis pühakujude ja Buddhade seas on hästi palju smaragdrohelist, mis selle kullaga hästi harmoneerub või suhestub. See värvikombinatsioon sööbis mulle kohe mällu.

Fotograaf, kunstnik, muusik ja tantsija Alan Proosa traditsioonilises Tai tantsupoosis.
Fotograaf, kunstnik, muusik ja tantsija Alan Proosa traditsioonilises Tai tantsupoosis. Foto: Tairo Lutter
Märksõnad
Tagasi üles