Järelehüüe ⟩ «Kui naer on terviseks, oleme kõik Žvanetski võlglased»

Humorist ja kirjanik Mihhail Žvanetski. Foto: Sysoyev Grigory/ITAR-TASS

Kui naer on tõepoolest terviseks, siis pikendas humorist ja kirjanik Mihhail Žvanetski sadade miljonite inimeste eluiga rohkem, kui keegi teine. Bill Cosby ei lähe arvesse. 

Käesoleva aasta juunikuu teisel nädalalõpul pidi Odessas, ilmakuulsatel Potjomkini treppidel esimese täiskoosseisus sümfooniaorkestrina esinema Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, maestro Neeme Järvi juhatusel.

Veel viirusevabas maailmas, detsembris 2019 hüüti Kiievis ja Odessas pressikonverentsidel välja, et järjekorras kuues Odessa Classics on pühendatud Arvo Pärdi juubeliaastale ja seoses faktiliselt Odessa muutumisega neil päevil üheks suureks Eesti saatkonnaks, on sinna oodata ka president Kersti Kaljulaiu ja sellest tulenevalt Ukraina presidendi Vladimir Zelenski visiiti.

See, mida välja ei öeldud ja mis enam kunagi teoks ei saa, oli minu salajane plaan katsuda asjalood korraldada nii, et kolm presidenti, kahele riigijuhile lisaks veel Ülemaailmse Odessiitide Klubi president Mihhail Mihhailovitsh Žvanetski satuksid ühele fotole. Kui mõelda sinna juurde veel Arvo Pärdi ja Neeme Järvi sõbralikud näod, siis oleks täis saanud Facebook ja internet takkapihta.

See pilt oleks meie riiklikke turunduskulusid nii Ukraina kui Venemaa suunal kõvasti kokku hoidnud. Mis edasi juhtus, on meile hästi, täpsemalt öeldes halvasti teada ja tänasest päevast kohe väga halvasti.

Septembris 2020 klubi 30 sünnipäeva tähistama pidanud selle asutaja ja president lahkus täna, 6. novembril meie hulgast. Olles täpselt kuu aega varem teatanud, et avalikke esinemisi nüüdsest enam ei tule.

Istusime tema kirjandusliku partneri, nn direktori Oleg Staskevichiga 2012 aasta veebruaris viimase juures kodus, kui korrus kõrgemalt, tööandja korterist saadeti meile ämbritäis tomateid, et oleks ikka mustale leivale ja teadagi millele, peale võtta.

Samal hommikul oli üks äsja Žvanetski kontserdil käinud Lõuna-Kaukaasia riikide vaimustunud presidentidest saatnud talle eralennukiga portsu kohalikke tomateid. Protsessi käigus küsisin, «miks Žvanetski ei võta rahulikumalt, vahendeid peaks ju justkui olema, rahvas armastab?»

«Vahendeid on, möödunud nädalal kingiti Tatarstanis peale kontserti näiteks Maybach,» ütles Oleg. «Aga tead, Mihhalõths on juba kõrges eas, ta on vana inimene. Nii mõnigi asi ei käi enam nii ladusalt, kõiki inimesi ei pruugi esimese hooga enam ära tunda jne., Aga … kui ta võtab portfelli ja läheb lavale, on ta taas noor.»

Seda nägid paljud meist 2013 aasta suvel Jerevanis, kui Mihhalõtsh Anne Veski rütmide järgi peetud after partyl hullavate eestlaste, armeenlaste ja odessiitidega ühines. Mihhail Žvanetski, soovis ta seda või mitte, oli ka suur diplomaat.

Kuidas teisiti kütta satiiriku ja kirjanikuna läbi pika nõukogude aja, teenides ära kümnete, ehk isegi sadade miljonite inimeste imetluse tänaval ja saalis ning samal ajal tallata ka erinevates värvides vaipadel ülakorrustel.

Nõukogude aja lõpp andis ühele suurimale venekeelse kultuuriruumi nimele hetkelise vabaduse pea veerandsajandiks, 1991 aasta lõpust kuni 2014 aasta alguseni. Siis nutsid naerust inimesed võrdselt nii Moskvas, Kiievis, Odessas, kui ka Tel Avivis.

2014 aasta kevadest sattus Mihhail Žvanetski olukorda, mida veel mõni kuu varem ei oleks keegi halvas unenäoski ette näinud. Tähendab, küllap keegi siiski nägi. Mihhalõtshi 80. juubel toimus nii nagu tema puhul ikka kontsertetenduse formaadis, Moskva kesklinna ühes parimas, Eesti muusikatippudele hästi teada ja tuntud Tšaikovski nimelises saalis, otse Tverskaja uulitsa peal.

Kiievis oli kõik juba juhtunud, Krimmi referendumini oli minna veel mõned nädalad. Kuidas ja kas üldse peaks maailma kõige tuntum odessiit käituma neil märtsikuu päevadel Moskvas, kui juubelikontserdile on kokku tulnud tema Moskva sõbrad ja austajad samal ajal, kui tema Ukraina vennad tõotavad, et nad iial ei astu enam Odessa-Moskva lennukile, sest juba selleks ajaks on valatud verd, mille tekkes nähakse naabri pealinna suurte otsustajate hõngu.

Näiteks Venemaa kaitseminister Shoigu oma, kes juubelkontserti Tshaikovski saali rõdult nautis. Õhus oli tõepoolest ärevust, sest me keegi ei osanud käituda. Naerda või protesteerida, ironiseerida või aktsepteerida.

Žvanetski oskas. Mihhalõtsh oli alati rahva lemmik, milline väide ei laiene aga tingimata ametlikule võimule. Möödunud aastal võttis ta Venemaa presidendi käest vastu küll kõrge autasu, kuid nagu hiljem lugeda võis, toimus see siiski veidi nagu nurga taga ja mitte päris käest ka.

Vaatamata ametliku tseremoonia puudumisele Moskvas tõmbasid Odessa rahvuslased omakorda tüli üles ja üritasid ära rikkuda maestro 85 juubelile pühendatud kontserdi, nüüd juba Odessas. Rahvuslased rahustati maha nii bandiitide, kui ka linnavõimu poolt, kus võtmeisikud juhuslikul kombel parasjagu kattuvad.

Eestiga ei olnud Žvanetskil, parafraseerides meie välisministrit (Eesti ja USA puhul) mingit erisuhet. Tallinna publik võttis teda alati vastu täismaja ja suure aplausiga, sh tema viimasel kontserdil 2019 aasta maikuus, Vene Kultuurikeskuses, aga nii võeti teda vastu igal pool, Samaaras ja Los Angeleses, Bakuus ja Jerevanis (rahvadiplomaatia missiooni «kõik sõidavad Jerevani» ajal) Londonis ja Sofias, vahet ei ole.

Kui midagi olulist siiski välja tuua, Mihhalõtsh suhtus väga lugupidavalt meie oma satiiri suurkujusse, Priit Aimlasse. 2012 aastal, «Odessa sõidab Tallinnasse» peol Noblessneris, saime 600 inimese seas moodustatud laudkonna, kus istusid nii Aimla, kui Žvanetski, aga ka Valeri Hait ja tänaseks kahjuks meie seast samuti lahkunud Roman Kartšev. Olgu Mihhaiõtsjil seal Romaga koos lõbus, nii nagu oli sadadel miljonitel, kellega nad oma elu parimaid juhtumisi jagasid.