Fotomuuseumi projektiruumis on avatud Kertin Vasseri näitus

Copy
Tommy Cashi portree.
Tommy Cashi portree. Foto: Kertin Vasser

Fotomuuseumi projektiruumis on kuni 11. jaanuarini 2021 avatud näitus «Kertin Vasser 2020», mis peegeldab moefotograafina tuntud Vasseri kokkuvõtet viimase aasta töödest. Tema nägemus portreefotost eristub selgelt Portreeaasta näitustest, pakkudes popkultuuri ja sotsiaalse foto elementide põimingut.

Näitus on kokku pandud visuaalse ja sisulise terviku ühtsuse printsiibist lähtuvalt. Vasser tegi valiku olemasoleva, 2020. aasta jooksul loodud materjali põhjal. Näituse ülesehitusel on lihtne loogika. Kõik algab keskesel kohal asuvast pildist (portree Tommy Cashist), millest tekivad kontekstisisesed peegeldused teiste väljapanekul esitatud töödega. Kõigil esitatud fotodel on tervikus ühisosa, lisaks visuaalsele ka sisuline. Märksõnad on kosmos, kukkumine, langus. Liialt detailset lahtiseletust Vasser ei anna, sest ta ei taha kitsendada seeria olemust vaataja jaoks. Kujutise kaudu käib mõtisklus reaalse ja illusoorse üle – kumb neist on päris.

Kertin Vasser: «Mis on kõige tähtsam, selle üle otsustab vaataja. Kui ta peab selleks kesksel positsioonil olevat fotot, siis see on tema valik. Mina ise näen pigem oma fotode vahelisi peegeldusi. Oma olemuselt võib mu fotograafia olla realistlik, kuid sisu mõttes meeldib mulle käia piiri peal.» Väga tavalisena paistvas visuaalses keeles tajub vaataja pigem unenäolisust.

Vasseri kunstnikust sõber ja kolleeg Kärt Hammer kirjeldab fotograafi kui eksperimentaalset, väsimatut ja nihilistlikku esteeti: «Tegelikkust pole olemas, me elame simulaakrumite ja illusioonide lõpmatuses. Vasser teab seda. Ja samas on tal sellest täiesti ükskõik. See ongi tema puhul ilus. Kertin ei võta midagi liiga tõsiselt, pigem läbi huumori.»

Vasseri loomingus on ülekaalus moefotograafia ja selle elemente põimib ta ka Fotomuuseumi portreekeskses väljapanekus: «Moefoto on kommertsis kõige väljendusrikkam žanr. Tal on olemas oma tööstusstandard, kuid loominguliselt on siin alati mänguruumi. Mulle meeldib ka moefoto praktiline väljund – tema olemasolu täidab kindlat eesmärki. Neid pilte on kellelgi vaja. Lisaks esteetiline pool – dekoratiivsus. Kolmandaks sotsiaalne paradigma – moefotol on oma sihtgrupp, kellele ta on suunatud ja siin annab moefoto žanrina võimaluse kõnetada ühiskondlikke gruppe. Mõjutada väärtushinnanguid ning olla vajadusel kriitiline.»

Tagasi üles