Semperi ja Ojasoo lavastus jõudis esietenduseni

Kevadel Peterburis esietenduma pidanud Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus «Julia» jõudis nüüd sügisel esietenduseni. «Meil oli väga ilus esietendus, kõik saalis olid püsti ja karjuti braavo!… Nii et vist võib öelda, et läks hästi,» kommenteeris Suures Draamateatris (Bolšoi Dramatitšesni Teatr ehk BDT) toimud «Julia» vastuvõttu lavastaja ja kunstnik Ene-Liis Semper.

Kui Eesti teatrites on korraga ainult üks esietendus, siis BDTs on neid mitu – «Julia» esietendus 24. ja 25. novembril. Semperi kinnitusel oli teine esietendus isegi võimsam kui esimene. «Kohalikud ütlesid, et sellist reaktsiooni pole varem olnud,» lausub Semper.

Mainekas ja hinnatud teatrikriitik Zhanna Zaretskaya jagas oma vaimustust sotsiaalmeedias. «Oi, kui toredad nad on – Ojasoo ja Semper! On sellised inimesed, kelle kohta on kohe selge – nad on maailma parimad. Aitäh, kallid Tiit ja Ene-Liis «Julia» eest – see on meie aja jaoks ideaalne esietendus – meeskondlik, julge, meeletult andekas, näitlejate läbimurdega ja võimsa elulise energiaga. Sellisted lavastused näitavad, kui elav ja loomingulises mõttes ammendamatu on meie BDT.»

BDTs, mida tuntakse ka Tovstonogovi-nimelise teatrina, pidi Semperi ja Ojasoo lavastatud «Julia» publikuni jõudma juba aprillis, kuid märtsi viimastel päevadel tõmmati ka Venemaa teatrites koroonaeesriie ette.

Augustis said Semper ja Ojasoo Venemaalt eriloa, et jätkata Peterburis lavastuse proovidega. Uuteks esietenduste kuupäevadeks määrati 9. ja 10. oktoober, kuid vahetult enne esietendust osutus ühe näitleja koroonaproov positiivseks ning kogu töö pandi taas pausile.

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo «Julia» lavastuse keskmes on tüdruk, kes valmistub suures teatris Julia rolli mängima. Proovide ajal hägustub kunstilise nägemuse ja reaalsuse piir, Shakespeare’i rohkem kui 400 aastat tagasi kirjutatud tekst hakkab inimesi mõjutama. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo kõrval töötas lavastuse liikumisjuhina Jüri Nael.  

Oktoobri alguses, vahetult enne «Julia» peaproove tunnistasid Eestist pärit lavastajad, et neid on Venemaal hästi vastu võetud. «Teatri peanäitejuht Andrei Mogutshi on lavastajana stiililt pehmelt öeldes totaalne ja teater seega väljakutsetega harjunud. BDT trupp on väga suur, sellesse kuulub üle 70 inimese. Saime võimaluse oma näitlejaid ise valida.

Venemaa on suur ja andest siin puudust ei tunta. Proovid on olnud põnevad, oleme oma kunagist 2004. aasta nägemust palju muutnud vastavalt kohalike näitlejate isikupärale,» rääkis Ene-Liis Semper Postimehele antud intervjuus.

Samas intervjuus meenutas Semper, et enne seda, kui nad pidid märtsis proovid katkestama, töötasid nad kaks nädalat nii-öelda paralleelreaalsuses. «Tegime Peterburis endiselt proove harjunud moel, samas kui Euroopas olid kõik piirangud juba kehtestatud. Saatsime sõpradele proovisaalist suudlevate ja kallistavate näitlejate pilte. Vastused olid: «See on võimatu! Uskumatu!»».

Katked Eesti Draamateatri ajalehes ilmunud intervjuust

Kuidas Venemaal praegu loominguline õhkkond on? Kas välismaalt tulevad lavastajd peavad oma valikuid tähelepanelikumalt jälgima?

Ojasoo: Me oleme Venemaal veel nii vähe töötanud, et pikemas ajaloolises perspektiivis ei oska võrrelda. Laval ropendada ei tohi, aga kui tõesti vaja on, siis vene keele rikkus annab siin mustmiljon võimalust oma mõtte väljendamiseks. Mis puutub aga poliitilistesse sõnumitesse, siis oleks pentsik ronida võõrale maale ja hakata kohalikke õpetama, kuidas nad elama peaksid. Rindejoon ei lähe ju vahvate poliitiliselt provokatiivsete sõnumite ja „turvalise klassika“ vahelt, vaid rindejoon läheb sealt, kus kunstnikud otsivad uut, et kirjeldada kaasaegset maailma. Rindejoon läheb sealt, kas on haritud ja vastuvõtlikku publikut, kellel on jõudu ja pühendumust kaasa mõelda ja aktiivselt suhestuda. Kunstis võiks alati ollla midagi tuttavlikku, et me selle ära tunneksime, aga palju rohkem peab seal olema midagi ennenägematut, mis meid avardaks.

Semper: BDT (Bolšoi Dramatitšeski Teatr, Tovstonogovi-nimeline Suur Draamateater ), kus me praegu lavastame, on võimude erilise armastuse objekt just tänu oma ajaloole ja ikoonilisele trupile. Ühelt poolt käiakse seal kui prestiižses majas, teiselt poolt on teatrijuht Andrei Mogutši vägagi radikaalse teatrikeele ja avangardse suhtumisega kunstnik, kes on viimase viie aasta jooksul teatrisse palju värsket verd juurde toonud. Meid seob temaga vana sümpaatia ja koostööunistus ajast, mil ta pidi tegema lavastuse NO99-s meie näitlejatega — toona saabus aga vahetult enne proovide algust Andreile ootamatu kutse BDT ülevõtmiseks, mistõttu jäi koostöö pooleli, ja nüüd oleme Peterburis tema vastukutsel. Loominguline õhkkond majas on kirglik ja intensiivne, seni oleme tundnud, et meid usaldatakse.

Ojasoo: Mis on äärmiselt kena, sest — kes on Peterburis jalutanud, see teab, et teatreid on selles graniitkallastega linnas sõna otseses mõttes iga nurga peal. Ja kui Eestis tähistati hiljuti rõõmsalt professionaalse teatri 100. sünnipäeva, siis näiteks BDT naabruses paiknev Aleksandriiski avab juba oma 265. hooaja…

Eesti DraamateaterKairi Kuus 

Eesti publikul on Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavamaailmaga võimalik taas kohtuda aga selle aasta lõpust – 13. detsembril esietendub Eesti Draamateatris «Kuritöö ja karistus». 1866. aastal kirjutatud Dostojevski romaan saab kunstnikele hüppelauaks teemades nagu: kus on üleilmastunud ühiskonna südametunnistus? Kes on reeglite ja seaduste autorid maailmas, kus põrkuvad erinevad religioonid, kultuurid ja poliitilised süsteemid? Kas tänapäeval on olemas selline asi nagu moraal? Ja millist rolli tegelikult mängib individuaalne võim seoses kehtivate õigusaktidega? Eesti Draamateatri näitlejate kõrval mängivad lavastuses näiteks Ursel Tilk, Priit Võigemast ja Helena Lotman.