P, 27.11.2022

Millist juhti vajab Rahvusooper Estonia?

Alvar Loog
, toimetaja
Millist juhti vajab Rahvusooper Estonia?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 7
Estonia teatri ooperipublik 2013. aasta märtsis enne Richard Wagneri «Tannhäuseri» esietendust.
Estonia teatri ooperipublik 2013. aasta märtsis enne Richard Wagneri «Tannhäuseri» esietendust. Foto: Harri Rospu

Pealkirjas esitatud küsimus ei ole Estonia eelmise peadirektori Aivar Mäe hiljutise sunnitud tagasiastumise ning käimasoleva uue peadirektori konkursiga seoses ilmselt mitte üksnes asjaomaste ministeeriumiametnike ning vastava valimiskomisjoni liikmete, vaid ka paljude teatrisõprade ja teatraalide mõtteis. Estonia kauaaegse külastaja ning kaasaelajana võtan vabaduse neil teemadel pisut avalikult mõtiskleda, tunnistades samas, et mu perspektiiv on paratamatult piiratud ja seega suuresti subjektiivne.

Millist juhti Estonia vajab? Kõigepealt kindlasti sellist, kes ei riku teatri mainet. Seda väites olen eneselegi üllatuseks jõudnud uuest juhist rääkiva loo esimeses sisulises lauses tagasi vana juhi juurde. Hea küll, räägime siis kõigepealt natuke temast. Seda enam, et uut peadirektorit – nii tema isiku- kui ka juhiomadusi – hakatakse paratamatult tõmbama sellele liistule. Pole kahtlustki, et Mäe on seadnud oma ametis oldud 11 aastaga teatava standardi nii positiivses kui ka negatiivses mõttes.

Estonia teater on meie laiemas teatripildis olnud alati natuke nagu riik riigis. Ning Aivar Mäe tegi sellest peadirektorina kiiresti oma kuningriigi. Kord oli majas: kõik teadsid, kes valitseb, otsustab ning vastutab. Ma ei ole mõistagi Mäe töölepingut näinud, aga söandan pakkuda, et teatud mõttes ületas ta peadirektorina kindlasti oma volitusi. Ja mitte pahasoovlikkusest, vaid oma temperamendist tulenevalt.

Laias laastus on maailmas kolme tüüpi inimesi: need, kes suudavad kollektiivis töötada; need, kes ei suuda kollektiivis töötada; ning need, kes suudavad töötada üksnes neis kollektiivides, mida nad ise juhivad. Viimast tüüpi inimesi pole protsentuaalselt just palju, aga Aivar Mäe kuulub kohe kindlasti nende hulka. Ta on mees, kes soovib otsustada, suudab otsustada ega soovi, et ükski otsus sünniks ilma temata.

Ma ei tahaks spekuleerida, kas selle taga on autoritaarsus, edevus, enesekesksus, paranoia, printsipiaalsus, profülaktilisus, tõestusvajadus, usaldamatus, võimuiha vms. Ning veel vähem tahan ma seda kuidagi hukka mõista. Sest selliseid inimesi on siia maailma tegelikult väga vaja – nt sõjavägi püsib puhtalt üksnes nende olemasolu ning enesekehtestamisvõime najal. Kas sedasorti autokraatia koos sellest tuleneva kohatise hirmuõhkkonnaga peaks valitsema ühes Eesti Vabariigi vanimas, suurimas ja prestiižseimas kultuuriasutuses, on küsimus, millele peavad vastama inimesed, kes seal töötavad, ning inimesed, kes sinna inimesi – sh peadirektoreid – riiklike volituste alusel tööle võtavad.

Aga tulgem tagasi ahistamis­skandaali juurde. Kas läbikukkumine inimesena tähendab ühtlasi läbikukkumist teatrijuhina? Jah, kui moraalset ja juriidilist hukkamõistu väärivad teod on toime pandud tööajast, töökohal, ametiseisundit kuritarvitades ning oma alluvate eneseväärikuse ja turvatunde arvelt. Neile tempudele, mis Mäelt eluaegsena tundunud ametikoha viisid, pole (eeldusel, et nende toimumine leiab juriidilist tõestamist) ühtegi mõistlikku selgitust, veel vähem õigustust.

Samas võib seda juhtumit käsitleda osana sootuks laiemast sotsiaal-kultuurilistest protsessist, mida maailm tunneb nime «#MeToo» all. See on hakanud nüüd filmindusest vaikselt teatri- ja muusikamaailma jõudma. Eestist meenub kõigepealt mõistagi Tiit Ojasoo juhtum, mis sisulises plaanis kahjuks juriidilist lahendust ei saanudki, kuna süüdistatav oli nõus süüd täielikult tunnistamata minema kokkuleppemenetlusele. Ning seetõttu pakub toimunu ilmselt veel pikka aega arutlusainest teemal, kas Ojasoo oli nende kahe eri loo – naisnäitleja vastu toime pandud füüsilise vägivallaakti ning meedias suuresti omakohtu korras aset leidnud mõõdutundetu moraalse ja juriidilise hukkamõistu – kokkuvõtteks rohkem kurjategija või ohver. (Tema süüd, niivõrd kui see kinnitust leidis, ei vähenda muidugi hilisem võimalik ülekohus tema enese suhtes.)

Aivar Mäe sunnitud lahkumine on täpselt samas mustris viimasel paaril aastal maailma ooperiteatrite absoluutsesse eliiti kuuluvates majades toimunuga, mille käigus jäid suuresti samasisuliste – osaliselt tõestatud, osaliselt tõestamata – süüdistuste tõttu oma tööst, väärikusest ja edasistest karjäärivõimalustest ilma näiteks New Yorgi Metropolitan Opera kauaaegne loominguline juht ja peadirigent James Levine ning Los Angeles Opera direktor ja üks maailma kõigi aegade parimaid ja armastatumaid tenoreid Plácido Domingo.

Eesti riigi, rahva ja kultuuri mastaape arvestades on Mäe lokaalses plaanis oma tuntuse ja mõjuvõimu poolest nendega täiesti võrdväärne tegija ning seega on temaga toimunu suurel määral ühtlasi näidishukkamine. Ja seda formaalses plaanis muidugi täiesti õigustatult, sest suure ametiga kaasneb – või vähemalt peaks kaasnema – ka suur vastutus ja kõrged standardid ning meedia ja avalikkuse teravdatud tähelepanu. Äike võtab ikka kõige kõrgemaid puid.

Aivar Mäe on suur elukunstnik, kuid elumängu reeglid ning professionaalse, sotsiaalse ja seksuaalse käitumise standardid jõudsid selle mõnekümne aasta jooksul, mil ta oli on top of his game, ühiskondlikus plaanis drastiliselt muutuda. Ning selgelt tema kahjuks.

Ehkki kuuldavasti leidub inimesi, kes leiavad, et Estonia mainet ei ole antud juhul rikkunud mitte teatri eelmine peadirektor Aivar Mäe, vaid tema kohta ränki süüdistusi esitanud endised naiskolleegid ja süüdistusi sisaldava artikliseeria avaldanud Eesti Ekspressi ajakirjanikud, pole kõigil asjast huvitatuil, kes ise väidetavalt toimunud kõnealuste sündmuste juures ei viibinud, mõtet usu- ja emotsioonipõhiselt neile mingeid moraalseid või juriidilisi hinnanguid anda.

Selle asjaga tegelevad kuuldavasti vastava väljaõppe ja mandaadiga inimesed riiklikest õigusorganitest ning nende otsus tuleb loodetavasti faktipõhine, tasakaalustatud, seaduslik ja läbipaistev. Ning edaspidiseks eeskujuks meile kõigile: nii (potentsiaalsetele) ahistajatele, ohvritele, ajakirjanikele kui ka omakohtu komissaridele.

Kirjutasin eespool, et Mäe ületas peadirektorina ilmselt oma volitusi. Mul pole mitte-estoonlasena selles küsimuses isiklikke empiirilisi kogemusi, ent aastate jooksul olen eravestlustes selle teatri töötajatega kuulnud pidevalt, et Mäe on väga hands-on-tüüpi juht (no pun intended!). Tema energilisus, entusiastlikkus ja visonaarsus koosmõjus autokraatliku juhtimisstiiliga muutsid peadirektori ametikoha, mis on traditsiooniliselt olnud eelkõige või üksnes administratiivne, otsapidi loominguliseks.

Mis tähendab, et Mäe, kelle esmane ülesanne olnuks tegeleda finants- ja personaliküsimustega, hakkas jõuliselt kaasa rääkima ka kunstilistes küsimustes – valdkonnas, mille üle peaksid Estonia struktuuri arvestades otsustama eelkõige peadirigent ja balletijuht. Ning ideaalis ka pea­lavastaja, ooperijuht, operetijuht, dramaturg ning loomenõukogu liikmed. Ideaalis, sest need ametikohad on Estonias eri põhjustel juba pikemat aega sootuks täitmata. Ning siin pole süüdlast otsides vaja vaadata kellegi teise kui Aivar Mäe poole.

Ühtegi ametikohta pole vaja täita üksnes formaalse täitmise pärast, kuid Mäe valitsusajal pakutud repertuaaripilt ja lavastuslikud lahendused osutavad, et olnuks vaja kaasata natuke suuremat ajutrusti ning kontrollorganit. Teatri uus juht võiks ideaalis taasasutada loomenõukogu, mis peaks püüdma jõudumööda värskendada ja ajakohastada repertuaari ning katsuma hoolitseda selle eest, et Estonia – kui ühe meie riigi ja rahva peamise kultuurilise visiitkaardi – lavale ei satuks lavastusi, mille tehniline teostus jääb allapoole rahvusooperilt ja rahvusballetilt eeldatud kvaliteedistandardit.

Selle projekti üks osa peaks kindlasti olema nii uute kui ka olemasolevate eesti algupärandite regulaarne jõudmine Estonia lavale. Kui Estonia soovib kanda rahvusooperi nime, rääkida kaasa meie laiemas teatripildis ning hoolitseda omamaise kultuuri edendamise eest, peab sellest saama üks prioriteete, mida see seni – juba enne Mäe valitsusaega – pole enam väga pikalt olnud.

Sama mündi teine pool on kodumaiste lavastajate toomine ooperi ja opereti juurde (balletis pole lugu õnneks eriti hull). Operett on Estonias kiratsenud juba pikka aega, põhjuseks eelkõige vajaliku entusiasmi, kvalifikatsiooni ja mandaadiga eestvedaja puudumine. Estonia vajab uut Agu Lüüdikut. See inimene on kindlasti kuskil olemas (võimalik, et ka teatri praeguses kollektiivis), aga teda tuleb natuke taga otsida, julgustada ja koolitada. Estonia vajab ja väärib, et ka maja sees loovust rohkem vabaks lastaks; et usutaks rohkem iseendasse ning üksteisesse.

Kohalikku päritolu ooperi­lavastajate seis on nii kehv, et siin polegi millestki rääkida (ja eks seda seda juba tehtud ka, vt Sirp 28.08.2014). Alates 2009. aastast – ehk sisuliselt kogu Aivar Mäe valitsusaja jooksul – ei jõudnud meie rahvusooperi lavale ühtegi mittealgupärast suure saali ooperit, mille oleks lavastanud eestlane. (Viimati sai sellega hakkama Arne Mikk, kelle lavastuses tuli 2009. aasta veebruaris välja Verdi «Maskiball».) Sestpeale on järjest välja toodud 19 lavastust sisseostetud lavastajatega (esietendumise järjekorras: «Così fan tutte», «Armastus kolme apelsini vastu», «Boheem», «Carmen», «Parsifal», «Manon Lescaut», «Julius Caesar», «Faust», «Tannhäuser», «Armujook», «Rinaldo», «Cardillac», «Aida», «Lendav hollandlane», «Figaro pulm», «Tütarlaps kuldsest läänest», «Tsaari mõrsja», «Romeo ja Julia» ning «Don Pasquale»).

Samal ajal on Eesti algupäraseid oopereid meie rahvusooperi praeguses repertuaaris kõigest üks: Eino Tambergi «Cyrano de Bergerac» (Mikk Mikiveri 1995. aasta lavastus, mille taastas 2005. aastal Neeme Kuningas). Ja sedagi mängitakse kõigest paar-kolm korda hooaja jooksul. See on tegemata töö – visiooni, hea tahte ja loomingulise julguse puudus, millest tuleks uue peadirektori juhtimisel kuidagi üle saada.

Ma tean, et peale eelnimetatute vajavad sedasorti projektid oma peaaegu paratamatu majandusliku kahjumlikkuse juures ka finantsi. Juht, kes neid selleks tarbeks ei leia (või mis veel hullem, ei soovi ega üritagi leida), ei vääri rahvusooperi peadirektori ametikohta. Ühtlasi peaks Estonia õppima uuslavastusi (iseäranis värskeid algupärandeid) välja tooma natuke mobiilsemalt, väiksemalt ja odavamalt. Ning pikemas perspektiivis võiks teater ühtlasi kaaluda üleminekut repertuaariteatri formaadilt uuslavastuste tsüklilise esitamise mudelile, mida rakendab kas täielikult või otsapidi enamik maailma ooperimaju. See hoiab kõvasti kulusid kokku, toob mängukavasse eksklusiivsust ning teeb ühtlasi turundusosakonna töö tublisti lihtsamaks ja efektiivsemaks.

Kindlasti tuleks taastada ooperikonkursi ülilühikeseks jäänud algatus, mis tänavu aasta alguses väga näotul moel katkes (vt Postimees 24.01.2020). Positiivsema poole pealt olgu mainitud, et paar aastat varem tõi konkurss Estonia repertuaari Rasmus Puuri teose «Pilvede värvid» Roman Baskini lavastuses (kaastegev ka Ita Ever) – selliseid projekte oleks Estonial nii oma repertuaari värskendamise ja ajakohastamise kui ka publikubaasi laiendamiseks vaja pidevalt. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul tehtud suure teatriprojekti raames (ning seega ilma Estonia initsiatiivita) jõudis Estonia lavale ooperina turundatud Manfred MIMi «Ehmatusest sündinud rahvas» – natuke vaieldava žanrimääratluse ja kunstilise tasemega, ent igas mõttes ülimalt vajalik ettevõtmine, mis tõi Estonia korraks ka meie laiemasse teatripilti ning meelitas saali suure hulga inimesi, kes sinna varem polnud sattunud.

Ma sooviks ooperisõbrana väga, et Estonia laval pakutust räägitaks ka väljaspool muusikateatri austajate kitsast ringkonda; et Estonia uuslavastused oleksid sündmused ka laiemas kultuuripildis ning aitaksid ühtlasi laiemalt tutvustada ja populariseerida muusikateatri žanreid ning nende väljendusvõimalusi. Mis nõuaks ideaalis senisest sootuks suuremat koostööd nt tegijatega sõnateatrist ja miks mitte ka filmindusest. Ning lavastajate kasvatamisel ja koolitamisel ühist visiooni ja tegevuskava teatri- ja muusikaakadeemia vastavate osakondadega.

Selge visiooni puudumise tõttu pole Estonial ooperiteatrina mingit oma nägu, suvaliste külalislavastajate kasutamise tõttu on lavastused enamasti anonüümsed, juhuslikud ja meie kultuuriruumi seisukohast lihtsalt mööda lavastatud. See praktika peaks ideaalis uue juhi valitsuse all lõppema.

Tulevane peadirektor astub ametisse keset koroonaepideemia õitsvat puhangut ning seega olukorras, kus (sedasorti) teatritegemise füüsiline ja majanduslik võimalikkus ei ole kogu maailmas suure küsimärgi all mitte üksnes lähimat, vaid ka kaugemat tulevikku silmas pidades. Võimalik, et lähiaastatest kujuneb meie rahvus­ooperile üks kohutav konikorjamine, mis muudab ühtlasi absurdselt utopistlikuks kõik siin ja seal esitatud idealistlikud visioonid, sh need, mida Estonia peadirektori ametikoha kandidaadid neil päevil komisjoni ees välja käivad.

Selles valguses omandab sootuks uue tähenduse ka kogu Estonia võimaliku uue maja projekt, mis oli üks Aivar Mäe südameasju. Mulle isiklikult tundub, et meil pole endiselt ei truppi, repertuaari ega publikut, millega seda uut maja vääriliselt ja jätkusuutlikult täita. Ja seda iseäranis olukorras, kus soome publik, kes tegi aastaid Estoniale korralikult kassat, on mitmesuguste põhjuste koosmõjul hakanud üha enam ära kukkuma ning viirusohu püsides tuleb arvestada võimalusega, et välisturiste ei satu Estoniasse enam peaaegu üldse.

Uuel juhil on väga keeruline korrata või ületada Aivar Mäe valitsusajal näidatud kiiduväärseid publikuarve. Samuti on ilmselt mõneks ajaks suure küsimärgi all nii ringreisietendused kui ka sõprusteatrite gastrollid Estonia saali – kaks Mäe algatusel vaikselt hoo sisse saanud traditsiooni, mida kiidaksin muusikateatri austajana, teadvustades samas endale nende liigset kulukust.

Estonia teatri kauaaegse külastajana soovin väga, et valitav uus juht oleks inimene, kes ei võtaks seda ametikohta kui pelgalt prestiižset ja hästi makstud positsiooni, vaid kui missiooni; et selle pidamine ei oleks talle mitte niivõrd töö, vaid elustiil (nagu see oli kindlasti Aivar Mäel!). Et ta oleks inimene, kes usub muusikateatri arengupotentsiaali nii kunstilises kui ka kommertslikus mõttes; kes usub, et ka ooperi, balleti, opereti ja muusikali suhteliselt kivistunud renomeega žanrites on võimalik ja vajalik luua meie kaasaega kõnetavaid ajastuväärilisi teoseid; ning usub, et parimad ooperid, balletid ja muusikalid on veel kirjutamata ja esitamata.

Kui seda usku ei ole, siis ei teki ilmselt Estonias vajalikku platvormi kunsti sünniks – siis jääb vaid vegeteerimine mineviku nostalgiapajukil ning arvete maksmine; siis meie kultuuriline provintsistumine üksnes süveneb.

Uus peadirektor peaks tööle asuma umbes kuu aja pärast, tuleva aasta 1. jaanuaril.

Märksõnad
Tagasi üles