Kadrioru lossis kuuleb laupäeval Bachi tšellosüite

Mime Yamahiro Brinkmann. Foto: press

Laupäeval, 28. novembril kell 17 esitab Kadrioru lossis «Lossimuusika» kontserdil Mime Yamahiro Brinkmann (barokktšello, violoncello piccolo) Johann Sebastian Bachi süidid soolotšellole nr 1 – 6, BWV 1007 – 1012.

Johann Sebastian Bachi 6 süiti soolotšellole on klassikalise muusika armastatumaid teoseid, mis ehib kontserdisarjade programme kõikjal maailmas. Laupäeval, 28. novembril kell 17 kõlavad need Kadrioru lossis ajastu instrumentidel ja ajastuteadliku tervikettekandena, esitajaks jaapani tšellist Mime Yamahiro Brinkmann. Kontsert toimub festivali Tallinn feat. Reval ja Lossimuusika koostöös.

Bach oli oma eluajal tuntud eelkõige organistina, klavessiinimängijana ja improviseerijana. Kuid muusikalist karjääri alustas ta 1703 Weimaris viiuldajana. Mõne aasta pärast sai temast Weimari kapelli juht ja hiljem Kötheni õukonna kapellmeister. Bachi viiuldajakarjääri kroonib 1720. aastal valminud teos pealkirjaga "Sei solo a Violino senza Basso accompagnato" ("Kuus sonaati ja partiitat sooloviiulile"). Käsikirjas on helilooja enese esitusmärkmed, mis kõneleb sellest, et autor suutis ülimalt komplitseeritud helitöö ise ette kanda. Umbes samast ajast pärineb ka teine sarnane teos "Kuus süiti soolotšellole", mille originaalpartituur on aegade jooksul kaduma läinud, kuid muusika on säilinud tänu koopiatele.

Tšellosüidid vajusid unustusse enam kui sajandiks. Peale „taasavastamist“ 1825. aastal need küll trükiti, kuid ei pakkunud erilist huvi ja leidsid kasutamist peamiselt pillimänguharjutustena. 1889. aastal sattus 13-aastane ambitsioonikas tšellist Pablo Casals juhuslikult muusikapoodi ja leidis kasutatud nootide hulgast tšellosüitide kulunud koopia. Kodus pilli taga süvenedes mõistis ta kiiresti, millega on tegu. Temast sai Bachi tšellosüitide tõeline patrioot ja tulihingeline propageerija. Casalsi 1936. aastal tehtud süitide salvestus mõjus plahvatusena ja õige pea tundis iga endast lugupidav tšellist planeedil vajadust tutvustada enda nägemust süitidest nii kontserdilaval kui jäädvustada see heliplaatidele. 

Kõlab uskumatuna, et Bachi tšellosüitide tõeliseks avastamiseks ja mõistmiseks kulus ligi 200 aastat.

Sama imetlusväärne on selle muusika elujõud ja mõjukus, sest tänapäevani kasutavad heliloojad Bachi eeskuju sooloteoste loomisel ja tšellistid leiavad nende interpreteerimisel üha uusi vaatenurki. 1979. aastal salvestas Hollandi tšellist Anner Bylsma süidid barokktšellol, põhjustades muusikamaailmas sensatsiooni ja muutes põhjalikult teose interpretatsioonisuunda. Tänapäeva juhtivaid tšelliste Yo-Yo Ma sidus 1997 telefilmides süidid edukalt teiste kaunite kunstidega.

Bachi süitidest soolotšellole on üle 100 erineva noodiväljaande ja neist on tehtud seadeid viiulile, vioolale, kontrabassile, mandoliinile, klaverile, marimbale, kitarrile, plokkflöödile, basskitarrile, metsasarvele, saksofonile, klarnetile, fagotile, trompetile, tuubale, ukulelele jne.

Tõenäoliselt ei ole kõik 6 Bachi süiti soolotšellole Eestis kunagi varem kõlanud ühel õhtul. Interpreedilt nõuab see lisaks erakordsele muusikalisele ja intellektuaalsele võimekusele ka tipptasemel füüsilist vastupidavust. Samas pakub Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri üks parimaid näiteid ja süitide „eakaaslane“ – Kadrioru loss ning selle peasaal Bachi muusika ettekandmiseks ja nautimiseks ideaalilähedased tingimused. 

Jaapani tšellist Mime Yamahiro Brinkmann on pärast õpinguid Hollandis ning konkursivõite Itaalias ja Belgias maabunud Rootsi, mis aga ei ole teda seganud tegemast pidevat koostööd varajase muusika kõige vägevamatega. Kõik kuus Bachi tšellosüiti ilmusid tema esituses hiljuti CD-l arcantuse frimamärgi all ja on pälvinud kriitikute väga kiitvad hinnangud. Mime on ise öelnud, et kronoloogiliselt kuulates on kogu tsükkel kui inimese elukaar, mis algab süütu G-duuriga ja jõuab välja taevaliku D-duurini, läbides nooruse, täiskasvanuikka jõudmise, küpsuse, tarkuse ja pimeduse etapid.