Maret Olveti (1930–2020) näitus käsitleb põhiliselt kahte kunstnikule südamelähedast teemat, mis suures sõõris omavahel ühilduvad: Eesti liigirikaste metsade päästmine ja Eesti rahvuskultuuri väärtuste säilitamine. 90. sünnipäeva tähistama mõeldud näitusest sai kunstniku viimane etteaste, millele ta küll jõudis anda oma idee ja nägemuse, kuid mille teostust saab ta vaadata juba teispool tähti. Nii on näitus oluline verstapost, markeerides Olveti viljaka elutee lõppu ja avaldades austust tema pikaaegse loomingu vastu.
Maret Olveti tööde hulgas leiab mitmeid ajatuid ühiskonnakriitilisi seeriaid nagu näiteks kümnest tööst koosnev «Metsamüüt», kus kunstnik osutab Eesti metsade mahavõtmise kaudu puude aastaringide katkemisele ja suunab vaatajat meie rohelise maavara olukorrale tõsisemat tähelepanu pöörama. Mitmed tema seeriad on omavahel ühenduses: seal, kus lõpeb üks, koorub välja juba uut ideed kandev tööde seeria. Nii on näitusel olulisel kohal on ka Eesti 100. juubeliks pühendatud riigi lipuvärvides tööd seerias «Eesti asi», kus kunstnik on toonud esile rahvuslikkuse, sümbolkujundite kasutamise ja andnud sellega oma panuse Eesti kultuuri väärtuste säilitamisse.
Kunstniku loomingus mängivad suurt rolli värvid ja geomeetrilised kujundid, tema vormikeel on alati püüelnud selguse, vabaduse ja puhtuse poole, kus kõik elemendid ja nende omavahelised suhted on hästi läbi mõeldud, koordineeritud ja organiseeritud. Ene Asu-Õunas on tabavalt kunstniku loomingut võrrelnud luulega, mis on läbi puhastumise saavutanud täiuse ja täpsuse, kuid kuhu on jäänud motiivi või mõtet kandev visuaalne sümbol.