Riias avati Läti-Eesti koostöös valminud näitus

Ülo Pikkovi töö näituselt «Keeruline minevik. Jagatud maailm». Foto: Repro

Riias Läti Rahvuskunstimuuseumi kuplisaalis avati Läti-Eesti koostöös valminud näitus «Keeruline minevik. Jagatud maailm», mis keskendub keerulistele ja tihti mahavaikitud teemadele Baltimaades ja Ida-Euroopas ning nende kaasaegsetele mõjudele. Näituse on kureerinud Ieva Astahovska ja Margaret Tali, kunstnikest teevad kaasa: Aslan Ġoisum, Jaana Kokko, Lia Dostlieva, Andrii Dostliev, Paulina Pukytė, Quinsy Gario, Ülo Pikkov, Vika Eksta ja Zuzanna Hertzberg. Näitus jääb avatuks kuni 7. veebruarini 2021.

Meie piirkonna minevik hõlmab paratamatult mitmeid keerulisi ja traumaatilisi tahke. Ometigi jäävad need tahud tihti varju, kui minevikust jagatakse lootustandvaid lugusid, mille rõhuasetus on sellel, kuidas raskused on ületatud. Lood, mida näitus koondab, keskenduvad keerulistele ja tihti mahavaikitud asjaoludele, nagu vägivaldsed konfliktid, valusad kaotused ning nende pikaaegne mõju. Keerulised mineviku aspektid, mida näitusel kajastatakse, hõlmavad rahvuslikke ja kommunistlikke režiime, hiljutisi sõjakoldeid ja kolonialismi ajalugu, käsitledes seejuures nende keerukat pärandit Baltimaades ja Ida-Euroopas.

Näitusele kaasatud kunstnikud on Lätist, Leedust, Eestist, Ukrainast, Poolast, Tšetšeeniast, Soomest ning Hollandist. Tahtlikult ja tahtmatult unustatud kogemused, mis nende töödes kajastuvad on tihti jäetud ametlikest ajalugudest välja. Kunstnikud vahendavad ajalugu, toetudes isiklikele lugudele ja kaasates kultuurimälu laiemaid kihte. Näitus kutsub üles mõtisklema keeruliste mineviku suhete üle erinevates kontekstides, mõtlema nende mõjust ja jätkuvast kohalolust tänapäeval – pakkudes dialooge, luues uusi sildu ning tuues esile solidaarsused ajaloos, mida on tõlgendatud ühildamatute või isegi konkureerivatena.

Mitmed tööd keskenduvad imperialistlikule poliitikale ja nende mõjule kaasajal ning kutsuvad neid uuesti mõtestama. Missugused tagajärjed olid nõukogude ja postsotsialistlikel poliitikatel inimesele ning rahvastele 20. ja 21. sajandil? Vika Eksta käsitleb «unustatud» nõukogude sõda Afganistanis, millesse tõmmati oma tahte vastaselt paljud Nõukogude Liidu riikidest, Aslan Ġoisum puudutab oma töös sõda Tšetšeenias.

Naiste kogemusi uurivad oma töödes Zuzanna Hertzberg, kes tegeleb Hispaania kodusõjaga ning sellesse värvatud vabatahtlike naistega ja Ülo Pikkov, kelle installatsioon räägib traumaatilisest reisist Siberisse naistevagunis, mis puudutab valulise kogemusena erinevaid endise Nõukogude Liidu piirkondi. Jaana Kokko uurib oma töös näitekirjaniku Hella Wuolijoki elu Valgas/Valkas, jõudes seeläbi Roma holokausti teemani.

Näitus toob esile ka nn järelmälu, mis osutab afektiivsetele viisidele, kuidas mineviku tragöödiad järgnevates põlvkondades edasi elavad. Sellisele kehamälule osutavad oma töödes Lia Dostlieva ja Andrii Dostliev ning ka Ülo Pikkov. Mõlemad tööd ühendavad keha keskkonnaga – kui esimene neist muudab keha paigaks, mille abil anda mõõde muidu  hoomamatute mõõtmetega Ukraina Holodomori näljahädale, siis teises saavad vanad õunapuud osaliseks inimeste endiste elukohtade mäletamisel, kust nad on vägivaldselt eemaldatud.

Missugune täpsemalt on meie osalus mineviku sündmustes, küsib Paulina Pukyte, tuletades külastajatele meelde mineviku ja tuleviku koostoimimist sellise mineviku kordamisel, mida ei ole veel tunnistatud ega läbi töötatud. Kuidas sellisest minevikust tänapäeval üldse mõelda, kui totalitaarse ideoloogia on asendanud neoliberaalne kapitalism, mis manipuleerib meie kirgede ning vaba tahtega?

Quinsy Gario oma töös küsib, kuidas läheneda tänapäeval Läti ajaloolistele sidemetele 17. sajandi koloniaalse Kuramaa Hertsogiriigiga. On see rahvusliku eneseuhkuse küsimus – nagu on osutanud erinevad teatritükid ja filmid – või osa globaalse kolonialismi vägivaldsest ajaloost? Kuidas me võiksime mõista kolonialismi, nõukogudeaegse sotsialismi ja kapitalismi omavahelisi suhteid? 

Näitus on osa Eesti-Läti koostööprojektist «Vahendades ebamugavat minevikku», mis tegeleb keeruliste ja tihti unustatud ajalugude avamisega, et mõista paremini nende mõjusid Baltimaades ning meid ümbritsevates riikides. Projekt on loonud uut sünergiat kunstnike, kuraatorite ja uurijate vahel, kes otsivad uusi lähenemisviise ning meetodeid keerulise ajaloo uurimiseks.