Solarise galeriis ja Fahle galeriis on avatud Sandra Jõgeva kahest väljapanekust koosnev ühendnäitus

Sandra Jõgeva. Abstrakt 1999. Foto: Repro

13. detsembril avati Solarise galeriis ja Fahle galeriis Sandra Jõgeva kahest väljapanekust koosnev ühendnäitus «20 aastat hiljem», mis loob silla mineviku ja oleviku vahel ning tähistab autori loomingulist kulgemist maalikunstist multidistsiplinaarsele väljale.

Fahle galeriis saab näha Sandra Jõgeva maale perioodist 1997–2004, mis peegeldavad millenniumivahetusele omase maalikunsti eksperimentaalset vaimu. Poolabstraktsed teosed, mis flirdivad pisikeste figuuridega, on ühest küljest inspireeritud kunstniku ema Malle Leisi loomingust, teisalt aga viitavad ajastule omasele mängulisusele ja tavale integreerida klassikalistesse maalitehnikatesse erinevaid eksperimentaalseid materjale ning püüda avardada maalikunsti traditsiooniliselt üpriski kitsaid võimalusi ja tehnilisi nüansse.

Sandra Jõgeva loomingut iseloomustabki eksperimentaalsus ning püüd raamidest välja murda – seda nii materiaalsel kui ka mõttelisel tasandil. Fahle galeriis eksponeeritud teosed on jäänud kunstniku viimasteks maalideks enne sukeldumist performance’i, installatsiooni, videokunsti ja filmi mitmekülgsesse ja võimalusterohkesse maailma.

Vaadates Jõgeva tänast loomingut, on mõistetav, miks maalikunstiga 2004. aastal lõpparve tehti. Ilmselt jäi lõuend suurele sõnumile liiga kitsaks ja piiratud mängumaaks. Sandra Jõgevat võib pidada ilma liialdusteta Eesti kunstimaailma südametunnistuseks – ta on üks vähestest, kes julgeb oma kunstis puudutada teemasid, mida peetakse tabuks või mida on harjutud maha vaikima. Keskseteks märksõnadeks on ebavõrdsus, korruptsioon ja võimusuhted.

Solarise keskuses on väljas autori üks viimaseid teoseid – tortidest koosnev installatsioon «Seitse surmapattu», mis käsitleb Eesti kunstimaailma korruptiivset poolust. Teos võtab kokku autori viimastel aastatel meedias ja sotsiaalmeedias avaldatud kriitilised sõnavõtud Eesti kunstipoliitika aadressil, avades pea 30 aastat pärast taasiseseisvumist kinnistunud hierarhiaid ja vaikimisi aktsepteeritud võimuvahekordi. Jõgeva toob välja ausa tõe – kunstnik kui loovisik on langenud praegu kehtivate hierarhiate põhja: temale jäävad kõikvõimalikest ressurssidest, mida jagatakse riiklikest vahenditest, vaid pudemed.

Kunstnik peab tegema oma tööd kas tasuta või sümboolse tasu eest, olema vabakutselisena suure tõenäosusega ilma haigekassata. Samal ajal töötavad institutsioonides Eesti keskmise palga ja sotsiaalsete garantiidega inimesed, kellele läheb suurem osa kunstile jagatavast rahast. Iroonilisel kombel täidab nende institutsioonide programme nendesamade ühiskondlikult äärmiselt haavatavas olukorras olevate kunstnike looming.

«Seitse surmapattu» illustreerib olukorda, mida kunstnik on isiklikult kogenud, olles kirjeldatud süsteemselt vastuolulisele ja ebaõiglasele olukorrale kunstimaailmas avalikult tähelepanu juhtinud. Pärast seda on kunstnik pälvinud paljude kunstimaailmas tegutsevate isikute – kunstnike, kuraatorite ja kunstipoliitika kujundajate pahameele ning endistest teretuttavatest on saanud ignorantsed võõrad. Pärast siiraid väljaütlemisi ei ütle kunstnikule enam tere väga mitu juhtivate kunstiinstitutsioonide kõrgel positsioonil töötajat. Neid isikuid ongi Sandra Jõgeva installatsiooni tarbeks avalikel üritustel pildistanud ja fototrükis tordile kandnud. Igale fotole lisandub lühike tekst, mis kirjeldab probleemi olemust. Nüüd on mahavaikitud ja korruptiivsed teod toodud sotsiaalmeediast otse linna keskpunkti ja inimeste argiellu – Solarise keskuse I korrusel asuvasse galeriisse.

Sandra Jõgeva on õppinud Eesti Kunstiakadeemias vabade kunstide teaduskonnas maali erialal (BA, 2000) ning interdistsiplinaarsete kunstide erialal (MA, 2002). Ta on pälvinud oma loomingu eest mitmeid preemiaid, teiste seas Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (2004), Betti Alveri kirjanduspreemia novellikogu «Draamapunkt» eest (2009); tema debüütfilmi «Armastus…» (2017) autasustati Eesti Dokumentalistide Gildi kolleegipreemiaga (2017), EFTA auhinna ja Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemiaga (2018).