Pallase galeriis avatakse Peeter Linnapi kokkuvõtlik personaalnäitus

Peeter Linnapi personaalnäitus «Ajaloost läbi». Foto: Plakat

Alates neljapäevast, 7. jaanuarist saab Tartus galeriis Pallas (Riia 11) näha kunsti, kunstihariduse ja kunstimõtte uuendaja Peeter Linnapi kokkuvõtlikku personaalnäitust «Ajaloost läbi». Ekspositsioon koosneb valikust autori olulisematest teostest, hõlmates Pallas galerii kõiki kolme korrust. Väljapanekuga kaasneb samanimeline eesti ja inglisekeelne raamat, millele on kaastööd teinud rahvusvahelised legendaarsed kunstiajaloolased Thomas McEvilley, Mary Ann Lynch, Jan-Erik Lundström, John Stathatos, Inka Schube ning eesti korüfeed Heie Marie Treier, Rainer Vilumaa, Reet Varblane, Peeter Laurits, Johannes Saar jt. 

Kunstnikuna on Peeter Linnap loonud teksti ja kommunikatsiooniprotsesse ning foto ja performance'i sugemeid ühendavaid ajaloolis-poliitilisi installatsioone («Varjatud maastikud», «Suvi 1955», «Le Top 50», «Kleine Geschichte Estlands ja Kalevipoeg: De facto», «Järelmonumendid» ja «Homo EKAdemicus» jm). Peeter Linnapi kunst esitab olulisi küsimusi ühiskondlike väärtuste ja inimlike ideaalide purunemisest. Kuigi enamik neist on teostatud fotode, pildijadade või maatriksitena, leiab siit tegelikult nii skulptuuri, maali kui monumentide probleeme. Ja alati on siin ühiskondlikku pinget.

«Varjatud maastike» praegune valik moodustub kolmest suurest fotost, mis on tehtud mahajäetud Nõukogude sõjaväe raketibaasis. Need viitavad keskkonna süngele ruineerumisele; poolenisti kokkuvarisenud seinad, mida katvad kunagised plakatid jmt. räbaldunud pildid annavad aimu hääbunud võõrkultuurist, mis ei hääbunud heade mälestustega. «Suvi 1955» koosneb seeriast klõpspiltidest, mille Linnap suurendas fotodeks 1955. aastal pildistatud, seni ilmutamata jäänud filmilt. Need fotod kuvavad Nõukogude armeesse värvatud Tartu Ülikooli loodusteaduste tudengeid, kes sihivad oma relvadega maastikul kõikvõimalikes suundades. Siin näeme sõjamänge, mis olid suunatud omaenda rahva vastu; osadest neist pildilolevatest meestest said hiljem prominentsed teadlased.

Rõhuasetus muutub teises töös, «Järelmonumentides». Viieteistkümnel värvifotol poseerib Linnap ise lagunenud Nikonovi monumendi jalamil Kadriorus Tallinnas. Tema koomilised žestid varieeruvad heroilise kujutamistraditsiooni halastamatust karikeerimisest kuni lustlikult vääritute poosideni, mis näitavad pingutust monumendile ronimisel. Kui «Varjatud maastikud» demonstreerib Nõukogude režiimi pikaksveninud kohalolekut Eestis ja «Suvi 1955» indikeerib, mil määral jõudis see režiim eestlaste psühhesse tungida, siis «Järelmonumendid» narrivad agressiivselt puuduvat monumenti, otsekui püüdes rahvuslikku teadvust sinna kogunenud tülikatest mälukihtidest puhastada.

Oma hilisemas töös «Homo EKAdemicus» käsitleb Linnap irooniliselt Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafilise Leksikonist suurendatud piltide kaudu fotoretuši nõukogulike maneeride üllatavat jätkumist praegusel (!) ajastul. See osundab kronoloogilise aja ja mentaliteedi muutuste kulgemist erineva kiirusega. Olukord on paradoksaalne – repressiivse ajastu portreelise retuši kalk maneer muudab de facto muidu leebed-lüürilised kunstnikud ja kunstiajaloolased piltidel lausa stalinlikeks robotiteks. Briti Arnolfini galerii publik pidas portreteerituid näiteks surnud põlvkondade esindajaiks.

Teos pealkirjaga «Kivi-Vaataja» teeb aga sammu veelgi kaugemale. Linnap palendab siin meile oma nägu viiel pildil, neljal neist fotodest, on tema silmad kaetud kuulsate Lääne fotograafide signatuuridega (William Henry Fox Talbot, Man Ray, Harry Callahan ning Jerry Uelsmann). Viies portree piirdub Linnapi näo täiendusteta palendusega, tema silmad sellel pildil on kontemplatiivselt suletud.

«Kivi-Vaatajas» asetab Linnap end aktiivselt Lääne kunsti traditsiooni, õieti selle traditsiooni ristteele, kus omavahel kohtuvad fotograafia ning kontseptuaalse kunsti ajalood. Nõnda viiakse siin sümboolselt lõpuni mentaalse dekoloniseerimise protsessi, mis on ühtlasi olnud ka Linnapi kunstniku, kriitiku ja kuraatoritegevuse keskseks eesmärgiks.

Peeter Linnapi tegevus lähtub filosoofiliselt Nietzsche-Foucault-Derrida dekonstruktivistlikust ideestikust ning anglo-ameerika traditsioonis kriitilisest kunstist, mille keskseteks esindajateks on Victor Burgin, Allan Sekula, Martin Parr, Alfredo Jaar, Christian Boltanski, Karen Knorr jt. Oma fotoalased esmateadmised sai Linnap Peeter Toomingalt, kes kasvatas noortesse fotograafidesse nõudlikkust kunsti, teadustöö ja välissuhtluse osas. Aluse Juri Lotmani semiosfääri idee edukaks rakendamiseks visuaal-uuringutes panid prof. dr. Peeter Torop ning õpingud TÜ semiootika ja kulturoloogia osakonnas, mille Peeter Linnap (s 1960) lõpetas doktorikraadiga 2006. aastal, avaldades monograafia «Fotoloogia».

«Fotoloogiale» järgnesid autori mahukad koguteosed «Eesti fotograafia ajalugu 1839–2015» (2016) ja «Eesti Foto Antoloogia» I-V (2020 – ca 2025), samuti peatükid keskses Vaclav Maceki koostatud «Euroopa fotograafia ajaloos 1900-2000» I-III ning rahvusliku fotograafia käsitlused «Eesti kunsti ajaloo» V köites (peatoim prof dr K. Kodres, koostaja akadeemik prof, dr M. Kalm) ja VI köite II osas (peatoim prof dr K. Kodres, koostaja prof dr Emeritus J. Kangilaski). Linnap on kirjutanud tipptasemel uurimusi kirjastuste Springer ja Intellect ajakirjadele ja erinevatele entsüklopeediatele (ENE, EE, TEA jm). Tema teoseid ja uurimusi on kajastatud maailma esmaklassilistes kunstiajakirjades sh Art in America (New York), Art & Design (London), European Photography (Berliin) jmt., samuti olulistes teatmeteostes nagu «Oxford Encyclopedia of Aesthetics», «Who is Who in Research: Visual Culture» jm.

Linnap, kellel on ilmunud kokku 13 autoriraamatut ja 7 koostatud väljaannet, on tuntud ka ühe Eesti kaasaegse kunsti alusepanijana, fotograafia kõrghariduse algatajana ning legendaarsete Saaremaa Biennaalide initsiaatori ja juhtiva kuraatorina koos Anti Kuusi ja Eve Linnapiga (hil. Kiiler). Linnapi vahendusel on Eestis eksponeeritud ca 70 rahvusvaheliselt keskse kunstniku töid ja saadud osa umbes poolesaja kultuuriteoreetiku esinemisest. Praegu töötab ta Kõrgema Kunstikooli Pallas professorina ja fotograafia osakonna juhatajana ja tema juures on õppinud kokku ca 200 noort andekat kunstnikku.