Peaaegu kõik on halvad

Urmas ja Endel Sõgel 1990. aastatel. Foto: Erakogu

Minul on Endel Sõgeliga väga isiklik suhe. ­Nimelt õppisid minu ema ja teisedki sugulased samas Vastseliina koolis, kus tulevane kurja kuulsusega puna­ideoloog, ning ikka ja jälle pidin ma kuulma kiitmist, isegi eeskujuks sättimist: «Endel oli väga tark poiss, nüüd on ta kindlasti väga tark mees!»

Lööge lahti raamatu «Sõgelite saaga» seitsmeleheküljeline nimeregister! Seal on üles loetud kõik, kellele on tehtud mainimise au, ja peaaegu kõigi kohta on midagi halba öeldud. Miinimum on kommunistiks sõimamine. Ja sõimajaks on juba ülikoolis parteisse astunu, kes tõusis EKP Keskkomitee allosakonna juhatajaks.

Poja hinnangul oli Endel Sõgel igavene suli ja nihverdaja, tolle onu omakorda oli vabariigis vangi pandud külapettur, mis tegi inimese usaldusväärseks, nõnda et nõukogude ajal võeti ta miilitsaks. Tegelikult on Endel Sõgelist üks inimene veel hullem – see on Sõgel juuniori ema, endine skulptor Ferdi Sannamehe elukaaslane Erika-Linda Sõgel, tõeline fuuria, purupunane hüvede väljapressija, veel punasem kui ENSV ideoloogiafüürer. Siiski on ka emast hullem tegelane – Sõgel juunior ise. Jah, autor ei halasta ei enda ega teiste peale, muudkui kõrvetab ja kõrvetab. Endale leiab ta siiski õigustusi: talle tehakse liiga.

Sõgel seeniori pereelu on kirjeldatud nii, et see sarnaneb mõne tagakolka mädapaisega, mis sest, et toretsetakse järjest kõrgemates punaametites ja resideeritakse üha luksuslikumates korterites, viimati kuuetoalises, nn kindralite majas, mis kubises kagebešnikutest ja keskkomitee aparatšikutest. Urmase poolõde, Ferdi Sannamehe ja Erika-Linda tütar Erika (Tibi) joob ennast põhja ning pannakse mitmeteistkümnele partnerile süüfilise levitamise pärast vangi.

Sannamees, kes tegi varem Vabadussõja-teemalisi skulptuure (nt Reaali-poiss), vorbib nüüd Lenini monumente, ka tema jääb otsapidi perega seotuks, väike Urmas külastab teda Kadrioru ateljees, kus skulptor viina viskab. Korterisse on Sannamees jätnud aga nii enda kui ka teiste kunstiteoseid ja kavandeid, need lõikab armukade Sõgel seenior (tulevane kunstihindaja) tükkideks ja topib ahju. Laulupeo lõpus, kui puhkeb spontaanne «Mu isamaa on minu arm»-laul, tõusevad parteiloožiski püsti kõik, välja arvatud Urmase ema ja isa. Nemad jäävad ainukesena demonstratiivselt istuma, olgugi et poeg neid püsti käratab.

Halbu inimesi leidub mujalgi kui Sõgelite perekonnas. 21. keskkooli nimepidi mainitud direktor on kindlasti seotud KGBga ja tuntud pianist, klaveriõpetaja, homo. Kuulus lavastaja aga karjub puru­joobnult kõripõhjast: «Tarzan, Tarzan!» Jne. Kümnete ja kümnete inimeste kirjeldamisel on toodud mõni mahategev tahk. Kas uskuda? Legaalselt miljonäriks saanud dramaturg oli lihtsalt mats ja koputaja. Kas uskuda?