Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Eesti luule hõlmamiseks ei piisa ühest eluajast...
Järelehüüe Mari Tarandile tema 80. sünniaastapäeval

Mari Tarand 2015. aastal. FOTO: Vallo Kepp

Täna tähistanuks oma 80. sünnipäeva Mari Tarand, kes lahkus meie hulgast mullu 5. oktoobril. Mispuhul avaldab Postimees tema kolleegi ja sõbra Vallo Kepi järelehüüde.

Mari, viimati kuulsin Su häält telefonis nädalapäevad enne lahkumist. Sa kordasid jutu sees kaks korda: «Oled oodatud meie majja igal ajal!» Sõna meie meenus selgelt, kui lugesin Su lahkumisest. Meie tähendus on iseenesest selge: see on luule ja eesti luule hõlmamiseks ei piisa ühest eluajast. Kahe peale kokku oli kütkestav luulest rääkida!

Pajatasin Sullegi oma aastakümnete-pikkusest unistusest, luuleraamatute saalist Rahvusraamatukogus. Saalist, mis hõlmaks kõik meie kaheksa tuhande eestikeelse luulekogu ringis kahelt ja poolelt tuhandelt luuletajalt. Lisaks pooltuhat antoloogiat. Minu jaoks meie tähendab eelkõige viimast poolttosinat aastat, kui asusin endale selgeks tegema Su isa Paul Viidingu (1904–1962) eluloolisi seiku.

Ehitada üles arbuja Paul Viidingu Tartu panoraam oma kamraadide, kiindumuste ja enesekehtestamistega. Jutusibula seest koorus igal kohtumisel säravaid, ainult Sulle teadaolevaid seiku. Lugesin Sulle ette valmivaid lugusid Betti Alveri ja Su isa Paul Viidingu kokkupuudetest ja järgmisel külaskäigul olid valmis pannud Paul Viidingu päevikud, kus kirjas olevate naistuttavate pingerida troonis mingil ajahetkel Betti.

Need kladed jäid tulevikku ootama. Pärast Su raamatut vennast Juhan Viidingust oli tunne, et Sa tegeled veel kirjutamisega ja see oli hea tunne. Mälupildiraamatut, millest Õhtuleht (17.10.2020) Jaanus Kulli sule läbi andis eemalolijatelegi aimu. Ega me täpselt alati tea, mis niivõrd isiklikus raamatus, aga seda Su vennast kirjapandu on, tegelikult kirjas on. Aeg, see kontekstide liigutaja ja lisaja avab pikkamisi me silmad uutele lähenemistele. Kasvõi selleks viieks aastaks, mil õppisid ülikoolis ja «laps» Juhan jõudis Sinuni kirjade kaudu Tartu. Kuid millal libises mööda hetk, mil allumatust isepäisest eesti aja riietuse ja käitumismaneeridega teismelises sünnib poeet, see jääb vist isegi perekonnaringis märkamata? Äkki oli ta kohal. Arutasime Sinuga seda, mina viidetega Bernard Kangrole, kellele ta enda ja teistegi luuletuse loomise hetk erilist huvi pakkus.

Mari Viiding 1952. aastal. FOTO: Erakogu

Nüüd, kui Sind pole enam, näen uuesti lugedes paljutki, mida enne silma ei puutunud või poeetilisemalt öeldes: mida igavik on asunud raskel sammul vääristama. Viis aastat eemalolu Tartus andis Juhani sõnul «õdede aastalaadalt» Sulle loatähe raamatu kirjapanekuks. Lisaks arbuja tütre staatus. Kui varemini tegelesid Sa isa novellide ja artiklite trükki seadmisega ja vabamates oludes isa käekäigu vaagimisega, siis nüüd toovad Juhani lõppematud konfliktid emaga ka vajaduse ema rolli mõtestamisele perekonna aastalaadal. Isa leplikkus ja koostöövalmidus kirjanduses ja perekonnas oli tavatult suur.

Esimest korda teadvustasin või õigemini viisin kokku Su raadiost kuuldud hääle ja Sind ennast 1973. aasta sügiskuldsel Paganamaal, mil Rein Maran tegi üleliidulise seriaali «Nõukogudemaa lapsed» («Aastaring», 1974) Eesti osa ja olime Paganamaa Krabi koolimetskonnas filmimas. Hommikul saabus meie ööbimispaika tüdruk teatega: hommikpuder ja pankoogid ootavad ning kohv on ka tuline! Meil oli raskusi jätta silmapesukausi mõõtu pannkoogikausis ja mooside valikus muljet, et oleme piisava söömisega tunnustust küpsetajaile jaganud.

Sa kirjutasid käsikirja minu lihtsale filmile Debora Vaarandist «Kodutee» (1988), mis siiani armas vaadata. Meie koostöö Raadios luule keskööprogrammide tegemisel algas pisikese pahandusega, kui helirežissöör Einar Kraut loobus Lydia Koidulale pühendatud luuletuste saatest ja ma pusisin ise lõpuni. Põhjus: Heino Mandrile ei olevat soliidne Doris Karevaga koos esineda! Küsisin seda otse Eino Mandrilt ja vastuseks sain südamliku naeruturtsatuse ja raudse «Kindlasti mitte!».

Loole Koidulale pühendatud luuletustest andis just Dorise helklev ja sillerdav lugemisstiil kõrvuti kreutzwaldliku küpse Mandri häälega minu silmis ärkamisaegset võlu. Sinna fonoteeki oli aegade jooksul kogunenud oma pooltosinat KÖPi, nagu Sa tavatsesid öelda. Kui kurtsin Sulle mõned aastad tagasi nende haihtumisest Raadio fonoteegist, jäid rusutult vait ja huulte kokkusurumisest järeldasin, et probleem on Sinu jaoks minu omast suurem.

Kelle nõusolek oli vajalik nende südamelähedaste luulelugemiste Eesti Raadio arhiivist kaotamisega – ei tea. Võib-olla oli tegemist sarnaselt ETV kõikvõimsa arhiivikomisjoniga, mida režissöör Jüri Tallinn nimetas kustutuskomisjoniks, kui oli avastanud, et kadunud olid ka meie koostöös salvestatud slaidiprogrammid luulega videolindi väikestele rullidele, et ei võetaks taaskasutuseks ümbersalvestamisele. Need mured on otsapidi nõukogude ajas ja tunduvad tänastele pragmaatikutele naeruväärsetena! Mingi televurle kadunud lood Eesti Raadio arhiivis – keskendugem sellele, mis on teistelt alles ja seda on oi kui palju! Nagu ka ETV pildiarhiivis.

Sest ega me täpselt teagi ja keda see enam huvitabki, mis täpselt põles ära Eesti Televisiooni kõige suuremas tragöödias Raku filmihoidla põlengus aastal 1976. Sellest ajast on osa ETV ajaloost kirjas ainult kunagises «Televisioonilehes». Heasüdamlik tehnilise kontrolli meister Jüri Roosmann näitas kõigile soovijaile põlenud sisuga tahmunud, hävingu järele kirbelt lõhnavaid filmikarpe! Tragöödia käivitasid osade filmirullide tuleohtlikkus ja sellega kaasnev võimalus poisikestele teha suitsupomme (kaks neist maksid selle lõbu eest eluga!) ja nõukogude korralagedus. Ja ülemuste suutmatus mõista, MIS kultuurivarad seal isegi poisikestele ligipääsetavas filmihoidlas peitusid.

1966. aastal sai ETV 16mm filmilaboriga võimekuse omas majas filmi ilmutada – eks neidki pidi kusagil hoidma. Tuhanded plahvatava sisuga filmikarbid. Kus on uuriva ajakirjanduse võimekus vaadata ETV ajalukku oma nina ette? Nüüd olen minagi olukorras, nagu ETV ajaloo kirjutaja, kes peab näpuga järge ajama TV saatekavades, et saada aimu, mis üldse ja millal eetris käis. Ja mina Raadio saatekavades, et teada saada, mis jäid KÖPide pealkirjadeks ja millal eetris olid.

Mari Tarand 1974. aastal. FOTO: Vallo Kepp

Aga Raadios Sinu toimetajakäe all õppisin ma suhtumist esinejasse ja materjali. Salvestamine oli püha toiming! Sõna oli püha, ta ei tohtinud takerduda diktsiooni ja rutakuse pudikeelde. Ja helirežissööridelt sai kõrva taha pandud, et heli ei ole see, et kõne kostab ja on arusaadav, vaid palju muudki! Meelde on jäänud aistitav tunne salvestada «Väikest valikut 19. sajandi luulest», «Luulet talveõhtul lugemiseks», «Ingi ja Henriku lugu». Õhku ja hinge jäi rippuma ja siiani tegemata «Introduktsioonid» – Doris Karevalt näpatud pealkiri luuletajate omakäelistele sissejuhatustele luulesse tulekul – näe, kui on meeles, siis kahjutunne kestab!

Minu kujutluses olid Sa eelkõige kirjanduse ja keele inimene, raamatuinimene, olin sattunud klišeede võrku ja ei tulnud selle peale, et Sind raadio laste- ja pioneerisaadetega seostada, millest tuline kahju! Just praegu, mil püüan kaardistada Su venna ja lastesaadete seoseid. Ainult korra sattusime rääkima pioneeride kaelarätist – paar mälestuskildu ja siis: «Ah, mis sest enam!» ning see huvitav kotisuu sai kinni seotud.

Ma tõin Sulle kunagi jutu sees näiteks Eesti-suuruse luulemere kujundi, kus kaldakividel hüpeldes ja vett silmitsedes ometigi ei suuda tabada meie luule terviklikku pilti. Võib olla ei olegi see võimalik, isegi tuulelapsed ei jaksagi korraga üle lennata ja ikka jääb pisemaid kive suurte rahnude varju. Isegi see paljasjalgne tüdruk, kelle selja taga ootasin võimalust baaris kohvi tellida ja kelle juuste alt ilmus uudishimulik rotinina, ning kes, tundes roti siblimist kaelal, pöördus ümber ja ütles mulle rõhutatult: «See ei ole sinu rott, pea seda meeles!» Liisi Ojamaa ilmuski mu luuleriiulisse 550-leheküljelise elutööga koos luuleraamatute taastrükkidega: Suits, Enno, Ehin! Nad oleksid Sind rõõmustanud oma teistmoodi koostamistega! Ja muidugi Kaplinski raamat «Eesti, estoranto ja teised keeled», millest oli põgusalt telefonis juttu.

Helged olid need päevad, kui kohtasin Sind koduteel Raadiomaja lähistel või suisa Telemajas. Kui tähtis on, et mõni inimene on lihtsalt olemas ja jutuajamine võib jätkuda, sõltumata sellest, kui palju on möödas viimasest kohtumisest. Sa olid üks neist, kelle aastakümnete pikkune töö võimaldas meil kõigil tunda end pisut rohkem inimesena nõukogude aja topeltstandarditega kultuurihämus või Eesti Vabariigi topeltmoraaliga röövkapitalismis.

Meie viimases jutuajamises, mis kestis napilt poolteist minutit, andsid Sa lõpetamismärku lausega: «Täna oli raske päev, nüüd pean puhkama...» Su tööpäev oli suur, poolesajandine ja meile kõigile oluline! Su lahkumiseni jäi kuus tavalist päeva.

Tagasi üles
Back