Eesti NSV Riikliku Filharmoonia põhikirja järgi oli tegu «iseseisva loov-kunstilise organisatsiooniga, mis korraldab sümfoonilisi, kammermuusikalisi, solistide kontserte, segakoorilisi ja estraadikunsti ettekandeid, esijoones Tallinnas, aga ka teistes Eesti NSV linnades ja maakeskustes, teostab laialdast muusikakultuurilist arendamistööd, hangib uut repertuaari Filharmoonia kavatäitjaile ning hoolitseb muusika-kontserdilise tegevuse kunstilise taseme tõstmise eest».
Aastakümnete jooksul vormis riiklik filharmoonia eesti muusikakultuuri ning aitas lavadele ja publiku südamesse jõuda paljudel suurepärastel heliloojatel, dirigentidel ja instrumentalistidel. «Seda missiooni jätkab tänapäevane Eesti Kontsert, kellest on taasiseseisvunud Eestis saanud hea mainega kõrgetasemeline kontserdikorraldaja ning usaldusväärne partner välismaal, kes areneb ja käib ajaga kaasas ning hoolitseb selle eest, et muusikaarmastus oleks ka uute põlvkondade pärisosa,» ütles Eesti Kontserdi juht Kertu Orro.
Eesti Kontsert on tänini koduks Eesti Rahvusmeeskoorile, kelle kaitseks pidi koori asutaja ja dirigent Gustav Ernesaks veel aastaid pärast koori sündi ajakirjanduses sõna võtma, sest isegi muusikute seas leidus skeptikuid, kes kahtlesid kutselise koori tarvilikkuses ja elujõulisuses. Praeguseks on rahvusmeeskoorist kasvanud üks maailma unikaalsemaid ja professionaalsemaid meeskoore, kes on oma kunstilise juhi ja peadirigendi Mikk Üleoja käe all laulnud end Eesti koorimuusika vaieldamatuks visiitkaardiks. Eesti Kontserdi katuse all tegutseb ka peagi 50-aastaseks saav Hortus Musicus, kes on muu hulgas mänginud olulist rolli Arvo Pärdi tintinnabuli-helikeele sünni juures.
Piduliku avakontserdini jõudis filharmoonia 4. aprillil 1941, kaastegev oli Estonia ja Raadiokomitee ühendatud orkester. Kava esimeses osas kõlas 3. osa Artur Kapi 1. sümfooniast f-moll pealkirjaga «Andante. Variatsioonid vanale eesti teemale ja finaal», Rudolf Tobiase «Ööpala» ning Reinhold Glière’i helind «Zaporožje kasakad», dirigeeris riikliku filharmoonia direktor Paul Karp. Teises osas esitati Beethoveni 5. sümfoonia c-moll, dirigeeris Olav Roots. Ava-sümfooniakontserdile järgnes 11. aprillil esimene segakontsert – kontserditüüp, mis pakkus kergemasisulist, kuid siiski kõrgekunstilist muusikat, solistide ettekandeid, deklamatsioone jm. Esines trio koosseisus Bruno Lukk, Hubert Aumere ja August Karjus, solistidena Olga Lund ja Hubert Aumere ning Felix Moor deklamatsioonidega. Kavas olid Beethoveni, Mozarti, Rahmaninovi, Härma, Lemba jt helitööd.