Loe katkendit Olev Remsu värskest üliõpilasromaanist

Olev Remsu 2012. aastal oma lapsepõlvelinnas Tartus. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Postimees avaldab autori loal katkendi Olev Remsu värskest üliõpilasromaanist «Džiinimusketärid I».

Kolm žurnalistikaõliõpilast ja toakaaslast - Ivar Koppel, Üllar Kooliste ja Bruno Võeras – seisid auväärt ülikooli auväärt peahoone auväärt kellasamba kõrval. Oli loenguvaheaeg, akadeemiline rahvas seeris kiviparkettpõrandaga, helgete ja valgete seintega esindusvestibüülis. Korraverd inimesed, peamiselt neiud, püüdsid luua ringijalutamist nagu tehakse keskkoolivahetundidel teatriantraktidel , sellest ei tulnud suurt midagi välja, koridor oli kitsas. Meie poisid - vabandust, auväärt studioosused – tõmbasid suitsu nagu täitsamehed. Nad olid tulnud ajakirjanduse ajaloo seminarilt klassikalise filoloogia auditooriumist, kus Hellase-motiividega krohviseinte ääres kõrgusid valged kipsfiguurid - võidutsev Nike, ilu etalon Milose madonna ning Trooja preester Laokoon poegadega, keda kägistavad merest ilmunud maod. Mul küll poleks suurt midagi selle vastu kui need maod mind ette võtaksid, saaks nagu võõra käega vaevast lahti ja peale surma veel kuulsakski. Ikkagi märter, mõtles Bruno mõnikord tolles loenguruumis.

Rohmaka poksijanäoga Koppel tõmbas suitsu närviliselt, tema meeled olid alati ülespiitsutatud, ta otsis võimalust, kuidas pulli panna, kuidas maailmalt tunnustust teenida.

Üllar suitsetas enesekindlalt, nagu oleks ta sündimisest saati kimutanud, ehk alustanud sellega juba varemgi, näiteks emakõhus, vaevalt, et enne seda.

Ja Bruno? Uje punapea veidi kohmetus – ikkagi kultuskoht, kas niisugune argivärk nagu tobi panemine seda paika pisut ei rüveta? Kindlust andis asjaolu, et seljataga asus ülikooli peakemmerg, võis ju mõelda, et nad ei suitseta mitte kella all, vaid väljakäigu ees.

“Tean, tean, ma tean,” teatas Koppel, alustas juttu oma tavaparooliga, ehkki keegi ei olnud veel lausunud sõnagi, mida võiks teada. “Ma nägin, et Prillikas liigutas kõrvu, ma ise nägin! Siis, kui Konstantin Pätsist rääkis, siis liigutas.“

See repliik vajab selgitamist. Nimelt oli akadeemik Kuningas üldkeeleteaduse loengul selgitanud, et keel, see on eelkõige elav keel, kõik muu on muinsus, ja keelt mõistavad kõige paremini need, kellel on erksad kõrvad ja erksad kõrvad on neil, kes oskvad kõrvu liigutada.

„Näiteks mu hea kolleeg dotsent Artur Prillikivi, tema liigutab, mis mühin,“ lõpetas akadeemik Kuningas valguse heitmise keele olemusele.

„Prillikas paneb raudselt. Mitte ühtki halba sõna Pätsi pihta. Soliid!” tunnustas Üllar Kooliste, pisike ja vilgas vesiheledate silmadega ringisebija sinises, kodukootud, villases põdrakampsunis, mille rinnal kaks sarvilist põtra – mitte soomlast, vaid looma – hüppasid teineteisele vastu üle lühikese kuusepuu. “Käi nagu kahes erinevas ülikoolis. Eesti ajaloos kuuled professor Vaelt, et Päts oli rahva näljutaja, diktaator ja verine fašist, tahtis koos Hitleriga Nõukogude Liidule kallale tungida, Prillika jaoks on ta auväärt tegelane.”

“Tean, ma tean! Vaag paneb saagat-vaagat! Pidagu oma loenguid taimetoidu kasulikkusest lõvidele!” torkas vanamoodsates hallides, jumala kortsulistest viigipükstes ja ühe nööbiga pintsakus Koppel.

Muidu alati veidi kühmus professor Ilmar Vaag tõmbus auditooriumi ees sirgeks ja vinna nagu pillikeel, ta ei pidanud üldse loenguid, hoopis kõnesid selgel oraatorihäälel. Kusjuures joonistas tahvlile veel värviliste kriitidega skeeme, oma tumedat kuube vaid pisut-pisut kriidikirevaks mustates.

Poisid olid tulnud dotsent Artur Prillikivi ajakirjanduse ajaloo loengult, mil oli teemaks olnud enne 1905.aasta revolutsiooni ilmunud ajaleht Teataja ning selle peatoimetaja Konstantin Päts.

Milline kuristik vahel! Prillikas - nagu Koppel tituleeris - rääkis muhedal moel, heitis sekka naljagi. Tõde väljendub loomulikult, vale nõuab paatost, eks ole?

Meie tagashoidliku loo peategelane, punapea ja prillipapa, pika tõmblukuga tumevalges tuulepluusis Bruno Võeras vaikis, tema peast siuhkas läbi mõte, et on veel kolmas ülikool ühe ülikooli sees, kolmas ja švejkilikult kõige suurem, on parteiajalooülikool, dia- ja ajamati ülikool, polöki ülikool, teadkomi ülikool, neis Eestit ei eksisteerigi, ainult Lenin ja Lenin, soni peas ja käsi sirutatud helge tuleviku poole. Ent Aljoša sosistas talle kõrvas: armasta!, mis sa ikka lobised!, parem armasta! Tõeline sõber armastab igal ajal ning hädas tuleb ilmsiks, kes on sulle hingevend. Ja noorur vaid noogutas sõpradega nõustudes, ta rääkis üldse harva, see-eest eretasid kõnekalt tema rebasekarva juuksed, mis krässutasid nagu lamba seljakarvad. Noorur eelistas oma mõtted endale jätta. Miks neid kuulutada? Kas maailm muutub nii etemaks?

Ja poliitained ei valmistanud Brunole ei õppimisraskusi ega südametunnistuspiina. Esiteks oli poisile hea mälu, ainult loengu kuulamisega jäi kõik meelde, ning teiseks? Teiseks pidas ta kogu seda kupatust väljamõeldiseks. Nagu vastad „Hamletit” - ei küsi, kas Hamlet ise, Claudius, Ophelia, Gertrude, Polonius ja teised olid olemas, kõik on üks isa vaim. Samuti ei küsi Lenini, Stalini, Hruštšovi kohta, kõik üks paras umbluu. Ja nagu Hamletil olevat prototüüp, nõnda võis see loengute-õpikute Leninilgi olla, kuid see ei muuda asja.

Jälle sosistas kõrva-Aljoša: aga mina?; ega mina ole umbluu?; väljamõeldis?; mina olen aegade algusest loodud ning iialgi ei lakka ma olemast, pea see meeles!; minu abil leiad sa endale selle kõigema vabaduse – vabaduse olla sina ise!

Ja peamine – Brunot valdas ikka tunne, et keegi jälgib teda. Kes? Võibolla ülikooli ikoonistaatuses kell sisesambal aulasse viiva trepi alguses, rooma numbritega kell, mille all praegu seisti? Julgeolek, mille silmad, kõrvad ja nina, et nuuskida, ulatuvad Kopli teada kõikjale?

Aga mõnikord võttis kohe teesklema, et näida tolle valvaja silmis etem välja...

Tegelikult oli Brunol ka erialane unistus.

Prillikas oli rääkinud, et vaja on üles otsida vanim ja seni leidmata eestikeelne ajaleht Tarto Maa-Rahwa Näddali-Leht. Vaja on tuhnida läbi kõik pööningud ja kapipõhjad, kõik rehialused ja heinaküünid. Kes leiab, see kiljatagu, karaku kõhuli peale ja teatagu kibekähku, oli Prillikas muhedalt lisanud.

Novat, seda tahaks! Sel puhul küll kiljataks. Ja mitte niivõrd isikliku kuulsuse pärast, mile leidja kahtlemata pälviks, vaid kasutoomise pärast eesti rahvale.

Tol hetkel nägi žurnakolmik üliõpilaste ja õppejõudude saginas oma toakaaslast, loikampikka üleni väärikalt kulunud džiinikestas ajalooüliõpilast Tiit Arakut, kes astus oma suusataja lohva-lohva sammul parajasti garderoobi poolt vestibüüliristmikku ning kellel oli lõppenud Aasia- ja Aafrika-maade ajaloo loeng.

„Chicago!“ lendas Arakult mehine tervitus.

Milline rõõmus trehvunks! Hommikul kell pool kaheksa olid nad hakanud neljakesi koos tulema Vanemuise mäelt, Uue-Pälli intrist, nüüd, kaks tundi hiljem kohtusid juhuslikult jälle.

“Chicago!” tervitas Koppel vastu. „Sieg heil!“

„Mis teete, vennad?“ küsis Arak.

„Materdame Almat, paneme žurnat!“ vastas Koppel. „Ja sina! Kingapaelad lahti! Kus su häbi on? Tean, tean! Püksisääres muidugi! Tean, pole sealgi, pole olemas! Lohistad oma välismaa paelu mööda ülikooli auväärt põrandat! Teotad pühadust! Ja džiinsid! Sihuke Lääne ees lömitaja, ise kõva kommu! Välja visata! Ma kannan Afile ette, mis kole redisekotkeil su peas tegelikult kuliseb, emaahv viskab su pauhti välja. Ei aita su minister-filistergi. Ei aita su punakogudus. Tean, tean! Gimnastjorka selga, kirsavoid jalga, pilotka pähe ja at-dva-täna-leiba ei saa. Paras sulle!” pidas Koppel tiraadi,, viskas seejärel käe kõrva juurde, suitsev sigarett sõrmede vahel, ning tegi väärikal kiviparketil kops-kops paar rivisammu ja raporteeris: “Šlužu Sovetskomu Sojuzu! Novat, see on džiinside eest.”

Arak lõkatas naema, lagistas Üllargi, Bruno pugistas tasa, poiss fikseeris endas pisikese paistalaskmise, Koplile meeldida soovimise. Sellest tuli kehv maik hinge.

Koppel ise naeris oma nalja üle, nii et vats vabises. Kas ta nokkis kadedusest Araku unelmarüü kallal?

Nõukogude Liidus polnud kutti, kes poleks ihanud kanda džiine. Noh, hüva, ehk kuskil Kesk-Aasias või Siberi taigas võis neid leiduda.

Afiks oli Koppel ristinud Ajaloo-Keeleteaduskonna prodekaani, üliõpilaste ühisema Emmeline Ahvena.

“Päris koomiline, teinekord püüa midagi uut välja nuputuda. Noh, püüa! Raske on, aga pane ajud tööle! Krrrr, las ragisevad! Ajad kogu aeg ühte- ja sedasama pläma, kusjuures midagi sa ei tea. Koko ajan,” vastas Arak, pruukis põhja-eestlasena tsipake soome keeltki, et mõte saaks selgemaks.

Siilisoeguga parteilane Arak oli taevatala pikkune. Siilid sibavad teatavasti maapinnal, Arak oli siilisoengu tõstnud taevasse, niisama hästi kui peahoone kuulsa, ikooni staatuses kellani.

Veidi naiivse näo ja alati üllatunud, hallvalgesilmne Üllar oleks ehk mahtunud Araku džiinisäärte vahelt läbi sibama, vertikaalse puudega - nii ütles ta enda kohta naerusui ise -, nagu ta oli. Muidugi ainult tingimusel, et Arak oleks oma hargid laiali hoidnud.

Olgu, jälle liialdan. Tegelikult küündis Üllar Arakule õlani. Aga nagu ütles juba sotsialistliku realismi looja Maksim Gorki: tõde tuleb kaunistada, et see paistaks tõepärasem. Seda olid Bruno, Koppel ja Üllar kuulnud loengul vene kirjanduse õppejõult, dotsendi kohusetäitjalt Gerhard - Stepan-Heinrich Albertilt. Arak oli sellest ilma jäänud, kuna tema õppis ajalugu. Koppel oli seejärel defineerinud sotsialistliku realismi: see on partei kiitmine parteilastele arusaadavas vormis.

“Teate, poisid, mida Buddha täna ütles?” hakkas Arak esitama põrutavat uudist pead allapoole lastes.

“Tean! Et jumalat pole olemas, seda ütles? Seda teavad kõik, kel budismist pisutki aimu on;” ütles Koppel, ” lõikas tema jutu läbi Koppel.

“Alati sa segad! Kunagi ei lase sa teisel mõtet lõpetada,” pahandas Arak. “Buddha just ütles loengul: ma tean, et teie hulgas on nuhke, ma ei karda seda, mina räägin alati, mida mõtlen. Kogu audikas kihises. Nuhid kah kihisesid.”

Buddhaks kutsuti orientalistikaõppejõudu Hanno Käämbre ja seda jumalusenime polnud pannud Koppel, kellel oli kombeks kõiki paremale ja vasakule hüüdnimedega õnnistada. Võibolla võtab andunud spetsialist oma eriala, oma mõttelaadi välimuse, Buddhal olid kõrged põsesarnad ja veid pilukad, mustavõitu silmad. Ainult et passinimi oli totaalselt eestipärane. Selle vea oligi rahvasuu parandanud, andnud talle sobivama nime. 

Vohh, nuhi-torge oli kangelastegu, mida kiitsid kõik.

“Sünka,” ütles Üllar. „Raudselt!“

“Buddha kuulutab tõtt,” tunnustas Koppel, kelle keel harilikult ei paindunud esile tõstma kedagi teist peale iseenda.

Poiss vaatas suursugusesse lakke. Midagi jäi justkui ütlemata, lause jäi nagu poolikuks. Mis see oli. Ah tuli meelde!

“Ma tean,” kinnitas Koppel vist rohkem iseendale.

“Viimasein pälla,” kiitis Arakki oma ihuõpetajat.

Ihuõpetaja? Selle termini oli jällegi välja nuputanud Koppel ning spetsiaalselt Araku ja Buddha jaoks, kuna Arakul oli idamaade religioonide individuaalprogramm, mille juhendajaks oli Buddha.

Nuhkide meenutamine võttis vaikur Bruno alati kõhedaks, lausa halvas - igalt poolt otsitakse nuhke, neid pidi kõik kohad kubinal täis olema, aga mis siis, kui keegi hakkab teda nuhiks pidama?, kartis noorur.

“Poisid, mis te sellest vene prahist kisute, võtke valge inimese suitsu,” ütles Arak ja ulatas teaduskonna- ja toakaaslaste poole Marlboro-paki. “Aus kaup, otse Keskkomitee salapoest. Bolševikud on endiselt põranda all, ei ole sealt välja pugenudki, kuigi on võimul.”

“Mis Vene? Niipalju sa tead! Ise oled üks idikas Vene! Eesti sigaretid! Näed, pakil on sinu kilud, sa oled ju pärit Kilulast, noogutavad sulle, tunnevad ära kaaskilu. Kõik momentaalselt, üheaegselt otsekui Oktoobriparaadi puupüssidega ilumarssijad,” vaidles Koppel ning näitas oma sigaretipakil kilukarbimotiivi, mis sümboliseeris ENSV pealinna Tallinna.

„Tirilimps-poolteist! Ütleme Lenin, mõtleme partei,” kostis Arak Ameerika sigarette jagades, neid põlema krapsates vaskse välgumihkliga, millel oli kauboipüstoli väljanägemine. “Mitu korda tuleb sulle öelda - mina ei ole Kilulast, mina olen Nõmmelt.”

Kõik kustutasid kellasamba kõrval kõrgel jalal seisvas üldtuhatoosis oma alustatud suitsud ning nautisid seejärel Keskkomitee kraami. Koppel kahmas koguni kaks sigaretti, pani teise kõrvavangu. Arak oli lahke loomuga, ta ei keelanud, ta ei ihnitsenud. Kui poiss nätsutas nii haruldast asja nagu närikas, võis ta, kui keegi soovis, võtta enda hammaste vahelt pool kummi ning loovutas selle himulisele - säh, sulle ka New Yorgi töötute neegrite leiba. Niisuguseks oli närimiskummi tituleerinud ajakirjandus.

“Tead, ma viin selle maale, vanaisale,” selgitas Koppel Tšehhovit parodeerides teise sigareti võtmist. “Vanaisa tohutult armastab Marlborot, mis sest, et tal on juba kaks aastat toss väljas. Seda enam armastab, mulla all armastab. Ja voobše, pull sellest, et alates tänasest päevast peale ei ole ma Koppel, ma olen Kopelevitš. Sina, kommu ja Buddha-jünger, pea meeles, et pole mingit Koplit, mis on vastik vasikanimi, on ainult õilis aadlinimi Kopelevitš. Ja teie, härrased Brunn ja Üll, pidage samuti. Elagu Kopelevitš, sest tema on üks vinge säga! Achtung! Kuulake, kamraadid! Erna Vingisooni nimelise toa füüreri Kopelevitši dekreet number 1001-a. Mind edaspidi ainult Kopelevitšiks kutsuda. Kes ütleb mulle kuidagi teisiti, sellele avaldan valju noomituse koos arvestuskaardile kandmisega. Kes teist korda ütleb kuidagi teisiti, selle viskan ma punanoorte ühingust välja. Sieg heil!”

Kommunistlikud noored oli Koppel tembeldanud Kopelevitš punanoorteks, tema - imede ime! - nende hulka ei kuulunud, peaaegu ehk ainukesena terves Ajaloo-Keeleteaduskonnas. Ta oli vestlusel sisseastumisaasta augustis, veel enne sisseastumiseksameid teaduskonna prodekaanile Emmeline Ahvenile-Ahvenale lubanud, et astub komsomoli kohe esimesel kursusel, aga tutkit, ta polnud seda teinud. Tõmbasin preili Afi tillist, kiitis ta ennast. Prodekaan jälle võrdsustas ülikooli pürgija Sompa-päritolu komnoore staatusega ning nii ta siis metsikuna sisseastumiseksamitele erandkorras lubatigi.

Brunot oli Af pinninud välismaaga.

„Seltsimees Võeras, kas teil on sugulasi välimaal?“ küsis prodekaan dekaanis noorurilt, kellele kõik ülikooliga seotu oli helge ja püha.

„Ei, ei ole, seltsimees prodekaan,“ vastas poiss.

„Kas kohe mitte ühtegi?“ jätkas prodekaan.

„Mitte ühtegi!“ kinnitas Bruno, kes teadis, et räägib tõtt.

„Võibolla olete saanud välismaalt postkaarte? Näiteks detsembrikuu lõpus,“ uuris Af edasi. „Nemad nimetavad seda jõuludeks.“

„Ei ole saanud, ei ole,“ kinnitas Bruno. „Enda teada ei ole,“ parandas ta ennast, et olla jäägitult aus.

„No näete,“ rõõmustas prodekaan. „Juba teie nimi ütleb, et teil peab olema sugulasi välismaal. Palun informeerige mind igast suhtlemisest nendega. Kas lubate? Ja kui kuulete, kui saate teada, et keegi teine suhtleb teistega, siis palun informeerige ka sellest. Kas lubate?“

Bruno lubas – selleks, et ülikoolist mitte välja jääda. Kaua mõtles poiss, kumb nimi tal vihjab välismaale? Kas ees- või perekonnanimi? Ja mõtles niikaua, kuni jäigi natuke uskuma, et mõni sugulane tal välismaal ikkagi on. Jäi temalt ootama jõulupostkaartigi, samas teadis, et sugulast ei ole ja kaarti ei tule. Ent ootas ikkagi.

“Partei ja Lenin,” kostis Arak tookord laisalt kella all.

„Poisid, mis te nüüd, äkki keegi näeb,” jahutas Koplit Üllar.

Üllar Kooliste lelle Vambola Kooliste olid metsavennad kui Vastseliina valla partorgi ja küüditaja 1941.aasta juulis üles poonud, nüüd Kopelevitšiks hakanud Koppel oli kommenteerinud seda nii: valesti tegid, oleks pidanud jalgu pidi riputama! Ja repliik ei vähendanud suurt sõprust nende vahel, kuna see oli nii suur. Üllari vanaisa olid aga kuperjanovlased visanud 1919. aastal kaevu, kuulatanud siis, kõrv kikkis, üleval, mil all mulksumine lõppeb.

Üllari isavenna maja seinal Vastseliina linnuse kõrval seisis graniittahvel “Siin elasid aastatel 1895 - 1919 ja 1918 - 1941 väljapaistev revolutsionäärid Bogdan Koliste ja Boriss Koliste, kes langesid kodanlike timukate käe läbi võitluses Nõukogude võimu eest.” Olgugi, et summas kokku oli kaks o’d puudu (kokkuhoid, kokkuhoid!), oli Üllar komsomoli astunud seitsmendas klassis juba neljateistkümne aastasena, kohe, kui vanus võimaldas. Nüüd oli ta ülikooli pooldissidentliku komsomolikomitee liige. Kus ta polnud! Rahvusvaheliste suhete ringis, intrinõukogus, looduskaitseseltsis, ALMAVÜs ja Punases Ristis, võitles ägedalt üliõpilaste omavalitsuse poolt – elu nagu lasteaias, võiks ometi kord kooli astuda. Stipi määramine meie kätte! Ühiselamud meie kätte! Loengute külastamine vabaks! Õppeplaanid koostame ise!, nõudis Üllar. Loetelu tema tegevustest oli kaugel pikem. Varahommikuti käis Üllar Raadi surnuaial koos kursuse tüdrukutega linnulaulu määramas, kuulus isegi Vanemuise stuudiossegi, vedas Brunogi sinna kuulama poolpõrandaaluse õpetlase Roland Sulase keeleloenguid. Müttas ringi igal pool, ise kondibukett. Aga kõige tähtsam, õpingutestki tähtsam oli Üllarile bänditegemine ülikooli klubis Tähe tänaval. Bänd nimega Apoka-Lüps mängis biitleid. Tõsi, ilma oma ebajumala John Lennoni loata. Nii et oldi nagu kahekordselt põranda all - ühelt poolt varjati oma repertuaari valvsate kultuuriametnike eest – ei lubatud nootigi mandunud Läänest -, teiselt poolt ei tohtinud kõik kostuda John Lennoni kõrvugi, muidu oleks hakanud too nõudma hiigelsummasid autoritasu.