Vabaduse galeriis on avatud Silver Vahtre näitus

Silver Vahtre näitus «Elu tuba». Foto: Repro

Alates reedest, 12. veebruarist kuni 3. märtsini on Tallinnas Vabaduse galeriis avatud Silver Vahtre näitus «Elu tuba».

Disaineriharidusega Silver Vahtre tuli meie kunstiellu 1970. aastate lõpus fotokollaažidega, olid need siis vormistatud graafiliste lehtede või plakatina. Nii neis kui ka Vabaduse galerii «Elu toa» seerias käsitleb ta omal ajal päevakajalisi teemasid eelkõige ruumi ja selle mõju tähenduse kaudu.

Silver Vahtre teoste maailm on asetatud piiritletud ruumi, olgu see siis arhitektuuri, teatrilava või isegi kodu mõttes. Ruumilisust on ta ise rõhutanud ka väljapanekute pealkirjades, nagu näiteks «Nähtamatu ruum» (koos Ignar Fjukiga Tallinna Linnagaleriis 2010. aastal) või «Tantsud arhitektuuriga» (psühhedeelne interaktsioon Tallinna Kunstihoones 2014. aastal koos Tüüri ja Fjukiga) või praegune «Elu tuba». Kuid ruumiline piiritletus on vägagi tinglik, sest ka kõige isiklikumasse ruumi on ta tekitanud infoküllase kiiksuga maailma. Selle kirju tegelaskond koos neid ümbritseva asjade maailmaga viib vaataja korraga minevikku ja olevikku, neis võib hoomata isegi vihjeid  tuleviku kohta.

Pole ka ime, et Silver Vahtre vabakunsti maailm, tema massikultuuri kuvanditest läbi imbunud omamütoloogia sarnaneb tohutule teatrilavale – theatrum mundi’le, sest 1987. aastast peale on ta olnud seotud teatri- ja filmikujundustega, nende kõrval kujundanud näitusi, aga töötanud ka Tartu linnakunstniku ja Endla teatri peakunstnikuna.

Vabaduse galerii «Elu tuba» võib tinglikult vaadelda kahel tasandil: subjektiivselt jutustatud maailma(lähi)ajalugu ja kunstniku enda lugu 1970ndatest praegusesse aega. Tuntud tegelaste ja kultuuriliste vihjetega üleküllastatud maailm algab Marxiga, jõuab XX ja XXI sajandi totalitaarsete režiimide juhtideni (Lenin, Hitler või Putin), kuid sealt ei puudu rohujuure aktivistid (Greta Thunberg) ning seal on oma koht ka Eestil, olgu siis poliitikute (Kersti Kaljulaid) või kultuuritegelaste (Lapin, Liivrand, Komissarova, Härm) näol. Kunstniku oma lugu sisaldab loomulikult teda ennast oma naise ja lapsega oma toas, seltskonda töötoa uksel, ateljeed. Oma ajaloo ruumiline jaotus põrkab kokku ajalise arenguga, noore mehe särtsakus asendub keskealise mõtlikkuse ja kõrvalt vaataja hoiakuga.

Mõlema tasandi ühendavaks lüliks, projekti võtmeks, aga ka inspiratsiooniks on pildist pilti korduv popkunsti isa Richard Hamiltoni kõige kuulsama teose «Mis teeb tänapäeva kodu nii eriliseks, nii veetlevaks» reproduktsioon. Ehk maailmateatrile omane kriitilis-irooniline aspekt, Silver Vahtre puhul kindlasti ka enesekriitlis-irooniline aspekt.

Kunstiteadlane Harry Liivrand on Vahtre maailmateatri juures rõhutanud nii infokontsentratsiooni ehk siis eetilist aspekti, tõejärgse aja võimatust otsustada, mis on hea või halb, tõene või väär; aga ka esteetilist rõõmu väärtustavat kunstnikuhoiakut. Silver Vahtrest kui tõelisest esteedist kõneleb ka viis, kuidas ta on digitaalselt töödeldud fotomontaaži vormistanud: metallplaat ei ole vaid vastupidav alusmaterjal. Hõbedase tausta nüansirikkusega on ta suutnud ületada massikultuuri ühetaolisuse ja lameduse, vääristada nii tuntud tegelased kui ka nende klišeeliku väljaastumise. Silver Vahtre maailm on elamist väärt.