Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

«Kaks garaaži» tutvustab Läti noort teatrit

Agris Krapivnickis, Matiss Budovskis, Karl Robert Saaremäe ja Simeoni Sundja. FOTO: Matiss Budovskis

Vaba Lava Narvas esietendub laupäeval Läti juhtiva noore lavastaja Elmars Senkovsi esimene Eestis tehtud töö «Kaks garaaži», kus mängivad koos Simeoni Sundja ja Karl Robert Saaremäega ka kaks Läti sama põlvkonna näitlejat.

Esmapilgul räägiks «Kaks garaaži» nagu Nõukogude ajast, mil mehed põgenesid oma graažidesse – kel see oli –, aga Elmars Senkovs rõhutab, et tema lavastuse peateema pole «nõukanostalgia» ega ka selle ajastu kriitika.

Elmars Senkovs. FOTO: Matiss Budovskis

«Garaaži-kujund on N. Liidu ajast, aga eelkõige on see kui väikse ruumi sümbol, kus mehed saavad olla nemad ise. Metafoorina on garaaž kui pühakoda mehe jaoks,» seletab 1984. aastal sündinud lavastaja.

Viimased seitse aastat on Elmars Senkovs töötanud Läti Rahvusteatris, kus ta kontol on juba 13 lavastust. Ta on lavastanud ka Leedus ja Moskvas Gogol Tsentris, mida juhtis legendaarne Kirill Serebrennikov. Siiani on seal mängukavas Senkovsi kaks näidendit – mullu valminud Moliere`i «Misantroop», mille tõlke tegi Dmitri Bõkov, ja Lars Noréni (1944-2021) «Deemonid».

«Kui viimati Moskvas töötasin, oli Kirill koduarestis ja see mõjutas sedavõrd, et ma ei saanud teatri kunstilise juhiga kohtuda. Suhtlesime kirjade teel, mida tema jurist vahendas, mis oli keeruline kommunikatsioon,» meenutab Elmars Senkovs.

Palve peale iseloomustada oma lavastajakäekirja, ütleb Senkovs, et seda pole lihtne teha. «Kõik lavastused on väga erinevad. Armastan väga näitlejatega töötada, mulle on oluline, kuidas näitleja laval on, milline on tema olemus. Kui olen lavastanud  klassikalisi näidendeid, mida kõik teavad, olen üritanud neid loomulikult kaasaegses keeles teha,» räägib Senkovs.

Näiteks XVII sajandil kirjutatud «Misantroobi» asetas ta kaasaegsesse Moskva rikaste seltskonnaellu ja seal otsib üks «misantroop» tõde. «Muidugi see sobindus kuidagi ka Gogol Tsenteri enda ja seal toimuvaga, sest Gogol Tsenter ise on kui see «misantroop», kes üritab kunsti kaudu tõde leida. Kuidas saab tõeotsija kaasajal ellu jääda, kuidas töötab tsensuur – kõik need teemad mängisin «Misantroobis» läbi,» ütleb Senkovs.

Karl Robert Saaremäe on Senkovskit «Kahe garaaži» valmimise protsessis tundma õppinud. «Elmars on noor Läti lavastaja, kel on pragu oma väike teatrikompanii, kus ta toimetab. Matīss Budovskis ja Agris Krapivņickis, kellega nüüd koos mängime, on samuti sealt.»

Saaremäe möönab, et vahest ongi Elmars käekirja poolest nagu kameeleon – nagu vesi, mis võtab anuma kuju, kuhu ta valatakse. «Saan aru, et tal oli «Kahe garaaži» lavastamise eel paar impulssi. Esimene impulss oli tal rääkida oma isast ja teine see, et Eesti ja Läti saatused on olnud sarnased – samas me naljatame teineteise üle ja konkureerime. Oleme näidendiga olnud mitmes erinevas faasis. Mõnes faasis on olnud rohkem materjali millele toetuda, teisal pidime seda ise improvisatsiooni käigus pakkuma. Taoliste lavastuste puhul ongi ilmselt kõige olulisem, et see läheks ka näitlejatele endile korda. Praeguseks on lavastus juba kuju võtmas. Vahet pole, kas Elmarsil on materjal ees või pole – ta suudab töötada igas faasis. On tore näha, kuidas ta usaldab ja austab väga näitlejat ning austab tema pakkumisi. Ta näeb näitleja sisse – näeb peamist tüüpi või rolli ja suudab seda võimendada,» kirjeldab Karl Robert Saaremäe.

Rääkides praegusest olukorrast Läti teatrimaailmas, ütleb Elmars Senkovs, et suuresti annavad viimasel ajal tooni mitmed äsja loodud sõltumatud teatriplatvormid ja tegijad.

«Paljud noored teatriinimesed valivad pärast teatrikooli lõpetamist just sõltumatuse tee. Nende etendused on üha huvitavamad ja viimasel ajal vaatavad ka teatrikriitikud rohkem just ses suunas.

Traditsioonilistes teatrites toimub kõik nagu alati ja ilmselt sarnaselt Eesti teatritega. Ainuüksi Riias on viis riiklikku teatrit, aga kõneldes noormast põlvkonnast, kasutatakse terminit «uus laine».

Seoses pandeemiaga on kõik aga seiskunud, vaid suvel oli korraks võimalik etendustel käia ja me ei tea, mil see taas võimalikuks saab. Paljudes teatrites on valminud Covid-19 ajal lavastused, aga näidata neid pole võimalik. 

«Paljud teatrid on praegu nö suvepuhkusel, et suvel, kui võimalus antakse, aktiivselt tegutseda. Teatrites on osa abipersonalist – nagu garderoobitöötajad - juba kokkuhoiu eesmärgil koondatud, et kuidagigi ellu jääda. Riik subsideerib, et teatrid ei läheks pankrotti, aga kui see raha jagada kõikidele võrdselt, seda ei jätkuks – palju kulub varasemalt ostetud piletite hüvitamiseks,» ütleb Senkovs.

Tulles tagasi «Kahe garaaži» juurde ütleb lavastaja, et seda peaks vaatama kui poeemi, kui luuletust. «Annan ses luuletuses oma isale võimaluse näidata, kui äge ta selleson, mis tal käepärast on. Kahtlemata on lavastuses palju koomilist, sentimentaalset, paradoksaalset.

Mulle on isa kuvand kui kaasaegse klouni-oma – seda heas, huumorimõttes. Oma vanade instrumentidega, mis on garaažis, püüab ta moodsat maailma parandada. Neli noormeest, kes on garaažis on kannavad assotsiatsiooni minu isast. Läti ja Eesti vahelist konkurentsi me ei kujuta – nagu vahest alguses oli plaanis -, pealegi on mul tunne, et mu isa on veidi eestlane,» ütleb Senkovs.

Autori sõnul pole tema kaasaegne teater keeruline – see on arusaadav isegi siis, kui vaataja ei eesti ega läti keelt ei mõista (väike osa tekstist kantakse Läti näitlejate poolt ette ka nende emakeeles).

«Vaatajal soovitan olla kui laps ja vaadata etendust avatud meelega. See, mida laval tehakse, võib esmalt tunduda rumal või lihtsameelne, aga kui vaadata seda lapselikuma meelega, on see väga hästi mõistetav.

Me õpetame teile asju, mida saab päriselus kasutada – näiteks: mida saab teha tühja plastikpudeliga. Kui tahate teada, kuidas õigesti elada, saab etenduselt palju juhendeid,» lubab autor.

Tagasi üles
Back