Läti lavastaja Elmars Senkovs: garaaž on mehele kui pühakoda

«Kahe garaaži» trupp: Agris Krapivnickis, Matiss Budovskis, Karl Robert Saaremäe ja Simeoni Sundja. Taustal lavastaja Elmars Senkovs. Foto: Matiss Budovskis

Narva Vabal Laval esietendus laupäeval Läti juhtiva noore lavastaja Elmars Senkovsi esimene Eestis tehtud töö «Kaks garaaži», kus mängivad koos Simeoni Sundja ja Karl Robert Saaremäega ka kaks Läti sama põlvkonna näitlejat.

Esmapilgul räägiks «Kaks garaaži» nagu nõukogude ajast, mil mehed põgenesid oma garaažidesse – kel see oli –, aga Elmars Senkovs rõhutab, et tema lavastuse peateema pole nõukanostalgia ega ka selle ajastu kriitika.

Ruum olla ise

«Garaaži kujund on N. Liidu ajast, aga eelkõige on see kui väikse ruumi sümbol, kus mehed saavad olla nemad ise. Metafoorina on garaaž mehe jaoks kui pühakoda,» seletab 1984. aastal sündinud lavastaja.

Viimased seitse aastat on Elmars Senkovs töötanud muu seas Läti Rahvusteatris, kus ta kontol on juba 13 lavastust. Ta on lavastanud ka Leedus ja Moskvas Gogol Tsentris, mida juhtis legendaarne Kirill Serebrennikov. Siiani on seal mängukavas Senkovsi kaks lavastust – mullu valminud Moliere’i «Misantroop», mille tõlke tegi Dmitri Bõkov, ja Lars Noréni (1944–2021) «Deemonid».

Palve peale iseloomustada oma lavastajakäekirja, ütleb Senkovs, et seda pole lihtne teha. «Kõik lavastused on väga erinevad. Armastan väga näitlejatega töötada, mulle on oluline, kuidas näitleja laval on, milline on tema olemus. Kui olen lavastanud klassikalisi näidendeid, mida kõik teavad, olen üritanud neid loomulikult kaasaegses keeles teha,» räägib Senkovs.

Näiteks XVII sajandil kirjutatud «Misantroobi» asetas ta kaasaegsesse Moskva rikaste seltskonnaellu ja seal otsib üks «misantroop» tõde. «Muidugi see sobitus kuidagi ka Gogol Tsenteri enda ja seal toimuvaga, sest Gogol Tsenter ise on kui see misantroop, kes üritab kunsti kaudu tõde leida. Kuidas saab tõeotsija kaasajal ellu jääda, kuidas töötab tsensuur – kõik need teemad mängisin «Misantroobis» läbi,» ütleb Senkovs.