Pallase galeriis avatakse Läti fotokunstnike ühisnäitus

Retreat. Foto: Kristīne Madjare

Reedest, 26. veebruarist on Kõrgema Kunstikooli Pallas galeriis Pallas avatud Läti fotokunstnike Evita Goze, Vika Eksta, Kristine Madjare ja Diana Tamane väljapanek «Nagu tema seda näeb». Koroonaviiruse levikuohu tõttu ei toimu galeriis näituse avamist.

Näitus «Nagu tema seda näeb» toob kokku nelja samast põlvkonnast Läti kunstniku teosed, mis kujutavad, õõnestavad ja taasesitavad maskuliinsust fotograafia ja filmimeediumi kaudu. Läbi kunsti- ja fotograafiaajaloo on peamiselt ainult ühel soopoolel olnud privileeg teist vaadelda ja kujutada. See näitus keerab aga objektiivi ümber ning annab hääle neljale naiskunstnikule: Vika Ekstale, Evita Gozele, Kristine Madjarele ja Diana Tamanele.

«Nagu tema seda näeb» vaatleb, kuidas maskuliinsust praegusel ajal sotsiaalselt konstrueeritakse, õpetatakse ja esitatakse, mõtestades seda kui voolavat, aja jooksul ning kultuuriti muutuvat ideed, mitte kui kindlat omaduste komplekti. Selline lähenemisviis võimaldab kunstnikel uurida maskuliinsust seisundeis nagu üksindus, abitus, õrnus, lähedus ja kehaline haprus, kuhu tavapärane ettekujutus mehelikkusest ei küüni.

Evita Goze fotoseeria «Valvel» (2015–2019) jälgib noori 10–21 aasta vanustele lastele ja noorukitele mõeldud vabatahtlikus noorteorganisatsioonis Jaunsardze, mida haldab Läti Vabariigi kaitseministeeriumi. Skautlust võib käsitleda kui tänapäevast vastet initsiatsiooniriitusele, kus poisist saab mees, samas täidab see ka romantilist ettekujutust looduses veedetud poisipõlvest. Valides oma tööde tegelasteks noorukid, kes alles õpivad, kuidas olla mees ja sõdur, osutab Goze maskuliinsuse performatiivsele küljele, mis vaatamata sellele, et on asetatud traditsiooniliselt «mehelikku» keskkonda, on rabe ja muutlik.

Vika Eksta «P» (2018–2019) on portree kunstniku magavast partnerist perioodil, kui too töötas öises vahetuses. Pildistamine muutus ajapikku ainsaks viisiks, kuidas endiselt tunda lähedust inimesega, kes parasjagu otseseks suhtluseks võimeline ei ole. Fotoseeria juurde kuulub kunstniku päevik, kuhu on kuivas stiilis üles tähendatud P töögraafik, koosveedetud aeg ja tülid, aga ka arutlused üldisematel teemadel nagu töötingimused ning see, kuidas üksikisiku heaolu sõltub suuresti tema päevarutiinist.

Kristine Madjare teoses «Varjupaik» (2015–2018) pöörab kunstnik oma pilgu  sõltuvustega sõdivatele keskealistele meestele, sotsiaalsele grupile, mis jääb enamasti kahe silma vahele. Madjare loob vaiksete portreede, läbipaistvate maastike ning kummaliste vaikelude abil psühholoogilise portree kohast ja meeleseisundist, seades vaataja silmitsi meeleheite, üleloomuliku pingutuse, lootuse ja lausa tajutava valuga, mis mehi nende tervenemisteekonnal saadab.

Diana Tamane on alates 2009. aastast on töötanud teosteseeriaga «Family Project» («Perekonnaprojekt»). Nagu nimigi viitab, on projektis osalejad Tamane enda pereliikmed, kuid sageli mitte ainult pildis, vaid ka aktiivsete kaasautoritena teoste loomisel. Videoteoses «Andris» (2021, 19 min) suunab Tamane kaamera taas oma perekonnale, seekord sooviga portreteerida isa. Kuigi Tamane isa varem loomi ei sallinud, võttis ta endale paari aasta eest hulkuva kassi ja pani sellele nimeks Masik. Proovides kaameraga tabada õrnusemomente isa ja ta lemmiklooma vahel, kutsub Tamane meid aega maha võtma ning tunnistama puhkehetki ja lihtsaid rituaale, kus pelgalt hingamisest on rohkem kui küll.

Evita Goze (1984) on kunstnik, kuraator ja kirjanik, kes elab ja töötab Riias. Loomingus huvitab teda ähmane ala lavastuse ja reaalsuse, isikliku ja poliitilise vahel, fookusega küsimustel identiteedist, kehast ja võimusuhetest üksikisiku ja riigi vahel. Ta on omandanud bakalaureusekraadi fotograafias Brightoni Ülikoolis Inglismaal ja magistrikraadi kommunikatsioonidisainis Läti Kunstiakadeemias. Tema teosed on olnud näitustel ja jõudnud trükki nii Lätis kui ka rahvusvahelisel kunstiskeenel, k.a. ISSP galeriis (Riia, 2019), kaasaegse kunsti festivalil «Survival Kit 11: Being Safe is Scary» (Riia, 2020) ja Läti Rahvuslikus Kunstimuuseumis (2020).

Vika Eksta (1987) on kunstnik ja õppejõud, kes kasutab oma töödes fotograafiat, liikuvat pilti ja audiovisuaalseid arhiive. Tema pikaajalistes projektides põimuvad omavahel dokumentatsioon ja väljamõeldis. Eksta on õppinud fotograafiat Andrejs Grantsi stuudios ja Madridi fotograafiakoolis EFTI ning kommunikatsioonidisaini Läti Kunstiakadeemias. Ta on tulnud võitjaks konkursil ADC YOUNG Guns, saanud esimese FK Portfolio preemia ning noore Balti fotograafi preemia Riia Fotograafiabiennaalil. Samuti on Eksta olnud üks Purvītise preemia nominentidest. 2014. aastast osaleb näitustel Lätis ja mujal, näiteks Läti Rahvuslikus Kunstimuuseumis (2020), Kaasaegse Kunsti Keskuses kim? (2019), Alma galeriis (2019), ISSP galeriis (2018) ja Kaunase Fotograafiagaleriis (2017). Tema teoseid on Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi ja Läti Fotograafiamuuseumi kogudes ning erakogudes.

Kristine Madjare (1987) on Riias elav ja töötav fotograaf, kes omandas erialased teadmised Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (praeguses Pallases). Ta töötab dokumentaalfotograafiaga, keskendudes enamasti introvertsetele kogukondadele. Madjare on esinenud mitme isiknäitusega, viimati «Varjupaigaga» festivalil TIFF (Tetno galerii, Wrocław, 2018) ja «Sisemaaga» Läti Fotograafiamuuseumis (2016). Madjare on ka edukas kommertsfotograaf, tehes moefotosid, portreid ning fotoseeriaid ajakirjadele. Tema klientideks on The Blinds, New York Times, models.com, Focus Magazine, Veto Magazine ja Jezga Magazine.

Diana Tamane (1986) on sündinud Riias ning elab ja töötab Tartus. Tema foto- ja videoteoste aluseks on isiklikud lood, mis kujunevad tasapisi ja mille tarvis ta kasutab nii enda kui ka oma pereliikmete argiseid kogemusi, muljeid, harjumusi ja meenutusi, neid kokku kogudes ja omavahel liites. Tamane on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli (BA, praeguse Pallase), LUCA Kunstikooli Brüsselis (MA) ja HISKi kaheaastase residentuuriprogrammi Belgias Gentis. Tema esimene kunstnikuraamat «Flower Smuggler», mille avaldas Art Paper Editions (Gent, 2020), nomineeriti Paris-Photo Aperture Foundationi fotoraamatu auhinnale ning pälvis autoriraamatu auhinna Les Rencontres d'Arles.

Viimastel aastatel on Tamane pälvinud mitmeid preemiaid ja residentuurivõimalusi nagu Kim? Residency Award (Riia / Tel Aviv, 2019), Riia Fotograafiabiennaali auhind (2018), Outset Eesti: Eesti Fotokunstimessi fond (2017), S.M.A.K.i sõprade preemia (Gent, 2016). 2012. aastast alates on ta esinenud näitustel nii kodu- kui välismaal. Diana Tamane teoseid on Winterthuri fotomuuseumi (Šveits) ja Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi kogudes ning erakogudes Euroopas ja Hiinas.