Loe kunderalikkuse eest eripreemia võitnud novelli

Milan Kundera Foto: Tyhn

Täna saab 92-aastaseks kultuskirjanik Milan Kundera. Tema tuntuim romaan on «Olemise talumatu kergus» ja see on ehk üks enim parafraseeritud pealkirju. Oma hääle leidis ta enda sõnul naljakate-veidrate armastuslugudega («Směšné lásky», 1963, e.k. «Naljakad armastuslood» 1965, «Veidrad armastuslood» 2011, 2020). Neis lugudes seguneb inimsuhete traagilisus ja koomika, põrkuvad kujutlus ja reaalus. Samuti on Kundera kaubamärgiks väga lihtne, aga ometi täpne stiil, mis muuda ta kergesti neelatavaks, aga samas tihti raskesti seeditavaks, tema loomingut iseloomustab vormi ülim kergus ja teemade ülim raskus. Möödunud suvel korraldas raamatupood Puänt novellikonkursi «Minu veider armastuslugu». Sellele laekus 128 eriilmelist kaastööd ja neist parimad ilmuvad peagi, loodetavasti juba maikuus, kogumikus pealkirjaga «Armastus pärast». Vanameistri sünnipäeva puhul anname Postimehe lugejatele võimaluse tutvuda kunderalikkuse eripreemia võitnud novelliga «Halastusseks», mille autoriks on Paul Vasing.

See lugu juhtus Tartus. Täpsemini algas. Ja see lugu on ebavõrdsusest. Armastuses on harva võrdsust.

Kui üldse.

Vaevalt saab olla sügavamat isetekkelist ebavõrdsust inimsuhetes kui ühepoolses armumises. Sellel, kellesse ollakse armunud, on armunu üle kohutav võim. See ülemvõim on paljude psühho- ja seksuaaltraumade kuivamatu allikas. Võimalik, et punastades pea kõrvale pööramine armunutelt on vähemasti osalt seotud pieteeditundega selle enesealanduse ees, milleks armunu on võimeline. Armumine on halastamatu.

*

Oliver ja Maret ei olnud armunud. Ei hetkekski, ei vähimalgi määral. Nende suhe – see sõna sobib siia ainult kõige laiemas tähenduses – oli algusest peale lausa läbinisti mitteromantiline. Ometi oli selle aluseks ebavõrdsus, mis on sama kõikehõlmav nagu ühepoolsel armumisel. Kummati see ebavõrdsus saab olla ka kahepoolne.

Oliver oli sündinud 1980ndate esimesel poolel ja ta õppis Tartu Ülikoolis humanitaarteadusi. Kellel on sotsioloogilist pilku, see võib ainuüksi selles faktiski näha tugevat soolise ebavõrdsuse eeldust. Vähemasti selles, mis puudutab armuelu. Nimelt oli Oliveri aastakäik suhteliselt arvukas, ta kuulus mõneti beebibuumivasse põlvkonda. See tähendab, et tal oli palju võimalikke partnereid, kelle vahel valida. Struktuurseid võimendajaid oli teisigi. Ta oli üliõpilane. Umbes kaks kolmandikku üliõpilastest oli siis ja on praegugi naissoost. Oliveri jaoks tähendas see, et kui ta magistrantuuri jõudis, oli Tartus umbes kümme tuhat naistudengit, kellele puhtmatemaatiliselt ei jätkunud partnerit. Vähemasti juhul, kui neiu lootis kaaslast leida üliõpilaste seast. Ja seda ikka loodeti.

*

Oliver oli humanitaartudeng, psühholoogiahuvidega ja kirjanduslembene, tema verbaalne võimekus ületas kindlasti keskmise. See tõstis ta turuhinda veelgi. Tütarlapsed oskavad verbaalset võimekust hinnata. On isegi evolutsioonibioloogiline hüpotees, et huumorisoon – mis kombineerituna sõnaosavusega on veel eriti köitev omadus – on signaalmarker võimekast ajust, headest geenidest.

Emalt oli ta pärinud paksud laines juuksed ja terved hambad – tihedas sirges säravvalges reas. Isalt oli ta pärinud laiad õlad ja sirge selja. Ta käis sörkimas ja tegi regulaarselt kätekõverdusi. Ainus, mis naisi tema juurest eemale peletas, oli oma konkurentsipositsiooni tajumisest tingitud lootusetustunne, mis võis haarata iga tütarlast, kui ta nägi Oliveri Pirogovi platsil end kitarri saatel poolsuletud silmadega õõtsutamas. Temast õhkus elureipust ja edupotentsiaali ning viimast on küll muigamisi, aga siiski õigusega nimetatud mehe kolmandaseks sugutunnuseks. Naised vaatavad meest ju ikka nagu vaatas Andres noorena Vargamäed.

*

Milline oli Oliveri elu romantiline pool? Esimestel kursustel oli tal üks kirglik armumine, mis lõppes suure südametekäristamisega, nii nagu seda nooruse tundekohmakuses ikka ette tuleb. Suhe – võib liialdamata öelda, et õnnelik kahepoolne armumine – oli purunenud seetõttu, et Oliver pettis purjus peaga oma tüdrukut ega suutnud seda endale andestada ning lõpetas suhte. Nuttes lõpetamisrituaali ajal nagu titt. Aastaid hiljem tundis ta selle pärast piinlikkust. Vähemasti neil harvadel kordadel, kui sellele mõtles. Piinlikkust mitte petmise või pisarate pärast, vaid oma tobeda romantilise printsipiaalsuse pärast, mis teda suhet lõpetama sundis. Psühholoogiliselt oli tal ehk isegi õigus, sest selles petmises puudus vähimgi reeturlikkus ja kõhklus nende suhte perspektiivis. Ja reetmise tuumaks romantilises vallas on ju ikka ühise tuleviku kahtluse alla seadmine, tinglikuks tegemine.

Oliver ei maganud teise naisega proovimaks, kas see on parem, kas ehk terendab kasumlikum kaup ja suhteperspektiiv, ei, oma hinges ja südames oli ta vankumatult truu ning see õnnetu seks oli alkoholiga harjumata keha puhtfüsioloogiline reaktsioon. Pärast üht Zavoodi-õhtut ärkas ta õuduse, ahastuse ja mäluauguga võõras voodis, võõra naise kõrval. Ometi oli armastus talle nii püha, et ta ei suutnud seda eksimust ei üles tunnistada – mis oleks tema tüdrukule kindlasti väga haiget teinud – ega ka suhet jätkata. Oma elu ainsat õnnelikku suhet pani teda katkestamata kõlbeline maksimalism, noore romantilise hinge idealistlikud nõuded suhtele. Palju proosalisemalt võinuks nentida, et ta oli inimtüüp, kes poleks tohtinud üldse juua. Aga ka see tõdemus olnuks pelk tagantjärele tarkus – absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu.

*

Lühimalt, selleks ajaks – Oliveri doktorantuuris tiksumise aastateks –, kui ta kohtas Maretit, oli tema hing täielikult rasvunud. Pea kümmekond aastat oli ta elanud tingimustes, kus pakkumine ületas mõõdutundetult nõudmise. Oli ta ilu ju ehtne, oli ta keeleline nõtkus ju ehtne, olid ju ehtsad ta säravad hambad ja juuksepahmakaski ning oli ju ehtne ka see, et tal ei olnud tüdrukut ja ehtne oli ka tema üksildusekurbus. See komplekt oli nagu feromoonidesse kastetud öölamp hämarikuliblikatele ning tema harjumus Tartu öödes konnata ja juua, pubides istuda ja ööklubides jõlkuda lõppes alatasa mõne äsja kohatud tudengineiu voodis. Võrgutavalt ja potentsiaalikalt mõjus ka tema akadeemiline staatus, mis oli ju samuti ehtne. Aastatega kujunes tal välja mõõdukas alkoholism.

*

Nii nagu Oliveri saatuse rajajooned tundeelu vallas olid määratud tema soolise atraktiivsuse ja demograafilise konjunktuuriga, oli see nõnda ka Maretiga. Mõttelaisk oleks öelda, et Mareti vastavad antused olid peegelsümmetrilised, sest sood ise ei ole peegelsümmeetrilised, aga tõsi on see, et Mareti sünniaasta oli kümmekond aastat hilisem kui Oliveril ja see tähendas, et temavanuseid tüdrukuid oli tervikuna kõvasti vähem kui Oliveri-vanuseid mehi. See oleks pidanud tema šansse tõstma, seda enam, et naised eelistavad nii staatuseliselt kui vanuseliselt valida mehi pigem üles. Aga säärane riigi üldist demograafilist hetkeseisu kajastav rahvastikupüramiid ei pakkunud Maretile mingit tuge.  Naistudengeid oli ikka pea kaks korda rohkem kui meestudengeid. Ja Maret nimelt oligi Tartu tudengineiu kahetuhandendate teise kümnendi alguses ja ta väljavaated seega kõike muud kui head. Ja ei maksa unustada põhilist, tunnust, mis on poliitiliselt nii ebakorrektne, et seda saab käsitleda ainult kunstis ja ilukirjanduses – Maret oli inetu. Tal olid väikesed silmad, kuidagi pundunud nägu ja paistes näoilme, hõredad läiketa juuksed, lai vöökoht, lame tagumik ja väikese jalamiga lõdvad rinnad justkui kaks sokki, kummaski peotäis riisi. Kuigi Maret oli naisolevusena lihtsalt saatuse poolt halbade kaartidega elu pokkerilauda saadetud, polnud ta siiski demograafiliselt väga eriline. Ebaatraktiivseid noori naisi, kes on sattunud ka sotsioloogiliselt ebasoodsatesse oludesse, on omajagu, seevastu Oliver oli märksa erilisem. Mehi, kelle puhul seksuaalne pakkumine ületab selles eas nõudluse, on tõesti vähe.

*

Kumb neist oli õnnelikum? Raske öelda. Kahtlemata oli Oliveri elus olnud ekstaatilisi hetki rohkem kui neid enamikule on antud. Igasugused ekstravagantsused ja noore organismi suutlikkus joovastuda (sealhulgas keemilise võimendusega) oli võimaldanud talle palju intensiivseid kogemusi, ta teadis ka, mida tähendab «elu äkktiheduse ilu», ometi kaldus ta aastate möödudes vaikemeeleolus üha enam depressiivsusele. Kiirelt oli ta  «maitsnud elu tülgastuvuseni» ja võitlus spliini ja tähendusetusega andis üha harvemini lahinguvõite, sõja enese perspektiiv oli tume.

Maretil polnud ühtegi vaenlast, aga oli palju sõpru. Ükski kursaõde ei näinud temas konkurenti ja ta oli neile alati heaks võrdlusaluseks, kellega koos end avalikult meestele eksponeerida. Teda kutsuti sageli pidudele ja kellegagi koos välja. Talle tunti tema välimuse pärast rohkem või vähem teadlikult kaasa ja temasse suhtuti sõbralikult. Kursavennad hoidsid teda küll kramplikult sõbratsoonis, aga noh, see tähendab ju sõprust, positiivset hoiakut.

Oliveri sümpaatsusekrediit aga hääbus ajas sirgjooneliselt. Kui ta gümnaasiumis ja ülikooli algusaastatel meeldis teistele loomulikult ja loomalikult nagu kõik «elu lemmiklapsed», siis aastate möödudes tekitas ta üha rohkem kadedust ja mürgist hoiakut. Ta oli maganud liiga paljude sookaaslaste tüdruksõpradega – olgu või kunagi ammu, aastate eest –, ning juba ainuüksi see teadmine tekitas vimma tema vastu. Piisas õigupoolest sellekohasest kahtlusest või aimdusestki. Mehed tajusid end tema kõrval alaväärtuslikena ja ebaausat bioloogilist konkurentsieelist ei andestatud kergesti. Pealegi oli Oliver jõudnud ikka, kus töökoht ja muud maised asjad olid järjest olulisemad ning nüüd hakkasid kunagised vallutused kaudselt kätte maksma. Oliveri olid loodus ja saatus nii pillavalt hellitanud, et liigikaaslased ei suutnud talle tavaoludes kaasa tunda, seevastu Maretit olid loodus ja saatus nii alatult kohelnud, et talle tunti kaasa ka siis, kui selleks polnud situatsioonilist põhjust. Kaugemalt vaadates võib siin näha spontaanse sotsiaalse õiglustunde avaldust, omamoodi iseorganiseeruvat kogukondlikku tasakaalumehhanismi.

*

Inimsaatused on kõigest eelnimetatust – muuhulgas atraktiivsus ja sünniaasta – mõjutatud, aga mitte määratud. Sama on eakaaslaste suhtumisega. See mõjutab, aga ei määra.

Orkaaniks paisuv liblika tiivalöök võib tulla kust tahes. Antud juhul oli selleks üks koketeeriv žest, mille tegi Genklubi hoovis üksi suitsetav Maret. Maret ei teinud seda Oliverile mõeldes. Ta ei teinud seda üldse kellelegi reaalsele mõeldes. Ta oli mõtetesse vajunud ja matkis ühte ilusat kursaõde, kellega ta koos oli klubisse tulnud ja kelle ta siis oli delikaatselt omapäi jätnud, sest kursaõe püügivõte oli olnud edukas. Ei tea sedagi, kas matkimise psühholoogiline ajend oli unistav samastumispüüd või viinamarjahapu parodeerimine, igatahes oli selles midagi kohmakat, naiivset, armast ja haledat. Ja igatahes nägi seda Oliver, kes oli taas oma rutiinsel joomatuuril ning astus juhuslikult just sel hetkel välja sirelipõõsast, kus ta kusel oli käinud. Tal hakkas Maretist hale. Intensiivselt ja sööstvalt. Umbes nagu asotsiaalil, kes hommikul peaparanduseks raha kerjab, võib meel murdosa sekundiga pisarateni härdaks minna. Pealegi oli sidur spontaansete kavatsusuidude ja teostuskatsete vahel alkoholi tõttu väga lühikeseks kahanenud.

Ta nõjatus Mareti kõrval seinale, süütas suitsu ja pakkus pudelist lonksu. See oli kolmanda veinipudeli põhi. «Mul on kodus veel veini,» ütles Oliver, ja see oli tõsi. Ta voodikapp oli alati täidetud mitme peatäie alkoholiga, kapisahtlis oli mitme nädala jagu kondoome ja kapi peal mitme kuu jagu pooleliolevaid raamatuid.

*

Oliver mängis iha, sündsalt ja taktitundeliselt. Ta tundis oma organismi ja oskas tekitada erektsiooni. Ta tundis ka naisekeha, sest oli seda aastate jooksul väga põhjalikult uurinud. Üldiselt keskendus ta alati naise naudingule. Kunagi oli seal oma roll tänulikkusel, et keegi laseb teda lähedale millelegi nii hunnitule ja narkootiliselt mõjuvale nagu soe ja lõhnav naisealastus. Mida kaugemale ta esmaste kogemuste kõikematvast ja enesekontrolli hävitavast erutusest triivis, seda rohkem pääses aga esile ta nartsissism ja sportlik sooritustahe. Ta nautis naise orgasmi nagu amatöörnäitleja aplausi ja lihvis kannatlikult oskusi seda esile kutsuda. Seepärast tahtsid naised teda ikka ja jälle. Kuid ka seda mustrit tumestas ajapikku paratamatult kuhjuv tüdimus, pideva kordumise kulutav toime.

Seks Maretiga oli talle endale suuresti füsioloogiline mehhaanika, ometi radikaalselt teistsugune kui see, mis kümmekonna aasta eest ta ainsale õnnelikule suhtele saatuslikuks sai. Siis oli alkoholist uimastunud teadvus kaugelt liiga nõrgaks vastaseks keha tundmata soppidest välja paiskuvale kireleegile, mis ta isiksuse täielikult lahustas, võiks isegi öelda, et Oliveri vaatepunktist ta toona vägistati, sest midagi välist sõitis ta tahtest jõuga üle. Aga ka nii öelda tähendaks siiski efektitsemise võitu tõetunde üle. Naine, kellega Oliver toona ühtis, oli samuti noor, kogenematu, purjus, ja käitus samuti lihtsalt spontaanselt ja vabalt, oma seesmistele impulssidele alludes. See oli olnud kahe aru kaotanud noorlooma füsioloogiline reaktsioon, mille juures üheselt moraliseerida saab vaid väga kalgist ja printsipiaalsest vaatekohast. Mingist konsensuslikkusest rääkida – olgu eitavalt või jaatavalt – oleks siin samuti fundamentaalne kategooriaviga. Need noored purjus loomakesed olid teispool head ja kurja.

Seevastu praegu oli Oliveril tema enda vaikseks meeleheiteks varuks täielik kontroll ja olematu erutus. Pidevast kasutamisest kulunud erutus ei suutnud enam isegi suure alkoholikoguse kaasabil Oliveri reflekteerivat teadvust välja lülitada. Ta võimles, sest tundis, et nii on kohane ja sünnis. Kui juba oled neil rööbastel, siis ole mees ja sõida, kui juba kutsusid tüdruku veini jooma ja ta tuli, siis on sinu kohus teda ka rahuldada! See muster ei pakkunud talle juba ammu seda erutust ja joovastust, mis tudengipõlve algusaastatel, aga ta ei osanud ka nõiaringist välja murda. Ta tajus end kõlbmatuna toimivateks suheteks, aga mingi väändunud lähedusvajadus oli samas säilinud. Need loendamatud üheöösuhted olid muutunud rõõmutuks rutiiniks, nüri sõltumiskäitumise üheks väljundiks.

*

Maret oli seevastu väga erutunud ja õhevil, kuigi ta erutuses oli seksuaalsusel mingis mõttes sekundaarne roll. Esiteks oli tema jaoks tegu millegi erakordsega. Teiseks olukord kõditas ta eneseteadvust ja identiteeti. Temaski oli romantikut, temagi uskus, et armastus päästab ta kunagi ja armastus on miski, kus välimus ei loe. Ta ei olnud naiivne, ta oli vaadanud peegli ees seistes oma alasti keha sellise meeleheite ja jälestusega, milleks vaid noored tüdrukud on võimelised, aga sama tugevalt istus temas romantiline unistus Armastusest. Ei, Oliveris ei näinud ta mitte viivukski potentsiaalset armastajakandidaati, aga ta adus, et siin kinnitatakse, et ta on ihaldusväärne, et temalgi on kutse «elu suurele peole», et tema ihu suudab mehes iha äratada ja nõnda selle allutada. Et temas on võrgutajavõime. Maret tundis, et just neil hetkedel graveeritakse ta intiimsesse CV-sse midagi olulist ja staatust tõstvat. Maret ei nautinud niivõrd akti, kuivõrd teadmist, et tema elulukku kirjutatakse parajasti seda, et midagi sellist on olnud.

*

Nagu öeldud, Oliver oli Maretist kümmekond aastat vanem. Maretile tundus seda soliidselt palju, ta tundis endas ära noore naise, täpsemalt kõige seksikamas ja ihaldusväärsemas eas naise. Tema iga oli objektiivne, paar aastat üle kahekümne. See oli vaidlustamatu fakt, mis ei hoolinud huulte kitsusest või rindade lõtvusest. Fakt oli ka see, et Oliver oli paar aastat üle kolmekümne, mis Mareti jaoks tähendas üheselt täiesti täiskasvanud meest. Mareti jaoks erines Oliver kvalitatiivselt Mareti kursavendadest ja ta tajus selles kontaktis alateadlikult oma naiseliku staatuse tõusu, midagi, mis ankurdus nähtamatut niiti pidi ühe lapsepõlveseiga külge, kus ta sõbranna, kellega ta ikka koolist koju oli jalutanud, hakkas ükskord kaheksandas klassis sama teed liikuma autos. Oma kuti autos. Ja tema jäi tee äärde.

*

Oliver tahtis kohustusliku kulminatsiooniga juba ühele poole saada, mistõttu ta tegutses pigem tõtakalt ja serveeris kärsitust kiresööstuna. Maret tõlgendaski seda Oliveri iha pidurdamatusena ja tema hinges valitses pidulikkus ja tähtsus. Oliver suudles ta kaela, sest suule suudlemiseks tal siiski enesesundi ei jagunud ning nõnda sai ta ühtlasi kiiresti rinnahoidja haagid lahti (ta suutis teha seda ühe käega – üks sportlik pädevus, mille üle ta sisimas väga uhke oli), ning riietas kiiresti mõlemad lahti. Mareti jalgevahe oli täielikult raseeritud. Oliveri see ei üllatunud. Ta oli jõudnud sellega harjuda, kuid selles harjumises ei puudunud resigneerumisnoot ja melanhoolia. Tema kunagisel pruudil – selline anakronistlik sõna sobib siia hästi – oli kõik olnud naturaalne. Oliver mäletas ühte õhtut – siis oli nende suhe olnud kehalik olnud umbes kuu – kui ta erutusvärinaga tüdruku püksikuid eemaldades märkas, et teda uimastav sammal veenusekingul on piiratud ettevaatlikult, aga siiski märgatavalt kandiliseks. See mõjus kummaliselt, kinnitas ühelt poolt, et tüdruk oli end tema jaoks kõige intiimsemalt sättinud, ja see tegi seest kuumaks, teiselt poolt oli seal mingi süütusekadu, mingi teadlikkus ja rafineeritus olid pühamusse trüginud. Ta oli jumaldanud nende suhte kahepoolset süütust, seda, et neil kummalgi polnud mingit minevikku ja nad olid mõlemad teineteisele väravaks uude põnevasse maailma.

Kui Oliver alustas liiderliku eluga, polnud internetiporno veel oma diskursust kehtestanud ja kubemekarvad olid enesestmõistetav norm. Kord oli Oliver oma pruudi – siis nad olid ihuliselt lävinud juba mitu kuud ja see on selles eas väga pikk aeg – duši all siledaks raseerinud, aga see oli nende mõlema jaoks ekstravagantne pöörasus, milles taas oli oma roll alkoholil, sel saatusi muutval tarbekemikaalil. See tundus ühise, erilise, sõnastamatu tabu piiril balansseeriva saladusena.

Mareti jalgevahe siledus oli samuti norm, see oli uus norm, mis oli kehtestunud umbes kümmekonna aastaga ja Oliver oli olnud selle tunnistaja. Talle ei meeldinud see – esimesed paar korda oli huvitav üllatus, aga siis enam ei meeldinud. Ta ei teadvustanud seda endale väga, aga mingi osa temast püüdis igas seksuaalvahekorras korrata õndsust, mida ta oli kogenud oma pruudiga, armununa, erutusest värisevana. See mälestuslik komponent, mida ta seksist otsis, jäi raseerimistrendi tuules üha väiksemaks ning katse kompenseerida seda kvantiteedi tõstmisega, aktide ja partnerite arvu suurendamisega, oli siiski pelgalt üks komponent teda liiderdama suunava jõu liitvektoris. Kogemuse suurenemisel olid ka muud kõrvalnähud, uudsuserutuse kadu ja reflekteeriva teadvuse tugevnemine. Refleksioon tükkis peale nagu uni ja tabas vahel päris ootamatult ja palju hiljem. Näiteks kunagi oli ta vaimustunud endast, et suutis ühe «abielunaise rajalt maha võtta», paar aastat hiljem muutus see mälestus võidurõõmuallikast künisminireks. Ta ei näinud seal enam enda vallutust – mida see tõtt-öelda polnudki – vaid kurba tõsiasja, et abielu kui selline ei garanteeri midagi ja kui naine pole rahul, võib ta hea meelega pruukida mõnd noort tudengit, nii et viimane sellest arugi ei saa. Aeg murendas ta lüürilist enesekesksust ja ta pilk selgines piisavalt, et mõista, et tema pole ainus agentne olevus oma erootilistes ekskurssides ja kui tüdruk temaga voodisse hüppab, siis ei pruugi tema külluslikel kvaliteetidel, tema nõtkel keelel ja välimusel sellega üldse midagi pistmist olla. Polnud sugugi võimatu, et ta oli lihtsalt sobival ajal sobivas kohas ja murtud hingega tüdruk, kelle ta oma arust vallutas, oleks sel õhtul maganud kellega tahes. Mitte ülevoolavast iharusest ja seksuaalsest emantsipatsioonist, vaid aetuna haavatud enesehinnangust, võimetusest mõjuda sellele, kellesse oli armunud. Oliver hakkas mõistma, kui tüüpiline on noorte naiste puhul enesehinnangu turgutamine nii meeleheitliku ja ebaadekvaatse õlekõrre abil, nagu seda on mehe umbisikuline ja kõikesööv iha. Või siis oli tüdruku poiss petmisega vahele jäänud ja järjekordne kättemaksu-enesehaletsuse-enesekinnituse mürgikarikas vajas kummutamist. Naiste haavatud enesehinnang või südamevalu oli niisama enesekeskne ja teisi vahendina kasutav aje nagu noorte meeste legendaarselt süüdimatu sugutung. Ja nii mõnigi oli Oliveri ära lohistanud lihtsalt selleks, et oma süütusest lahti saada, lõpuks «mees ära proovida» ja «saada naiseks». Oliveri noorusreibas ja loomterve enesekesksus kirjutas selle toona kõik oma vastupandamatu vallutusvõime arvele. Just ja ainult toona. Nüüdseks oli Oliveri seksi juba ammu settinud melanhooliat, resignatsiooni ja sellist laadi läbinägelikkust, mida läbinägelikkuseta inimesed küünilisuseks tavatsevad pidada, ning lihtsalt mehaanilist suutmatust sellest mustrist välja rabeleda. Arhailisemas sõnastuses: ta oli sügavalt patu küüsis.

*

Kui Maret kutsuvalt reied avas, siis keeras Oliver ta käpuli ja saatis seda manöövrit viisaka kireühmatusega, et mitte haavata Mareti tundeid. Oliveri ajendas tundeökonoomia, tal oli lihtsam, kui ei näinud kogu seda uueaegset raseeritust ja nägu, mille vaatamine seadis ta näitlejameisterlikkusele liiga suuri nõudmisi. Maretile pakutud positsioon meeldis ja ta ergutas oma fantaasiat veelgi, küsides mitmel moel, maakeelseid vägisõnu kasutades, kas on hea keppida nii noort tüdrukut. Oliver pööritas silmi, aga säilitas enesekontrolli ja vastas tunnustavalt. Pealegi – mõistuslikult ta tunnistas arusaama, et naise ja mehe seksuaalne suhe pole päris sümmeetriline, et naine annab rohkem, et mees peaks a priori tänulik olema, et munaraku ja seemneraku evolutsiooniline hinnaerinevus peegeldub vähemalt mingil määral soolises psühholoogias. Oma kunagises tulises idealismis oli ta seda ägedalt eitanud, kuigi ta toonasesse käitumisse sellised loosungid kunagi ei jõudnud. Siis jäi seesmine džentelmen ja romantik selgelt peale võrdsusideele, millest ta eakaaslastega tulihingeliselt vadistas. Hiljem, mõnel mürgisemal ja küünilisemal hetkel lubas ta teadvus aga kasutada progressiivseid loogikatehteid naiste kiindumislootuste summutamiseks: «Keha keha vastu, hing hinge vastu, vaim vaimu vastu. Hinge pole minul sinu jaoks ja vaimu pole sinul minu jaoks, õiglaseks tehinguks jääb keha keha vastu. Punkt.»

*

Aeg oli kõigest tosina aastaga mõned Oliveri kunagised psühholoogilised vaikeseaded pea vastandmärgiliseks kujundanud, samuti oli selles konkreetses aktis afektistruktuur sooliselt väga ebatüüpiline. Mees toimetas lähtudes tundmusest, et nii on kohane, ja naise oli erutus- ja fantaasiajoovastus kandnud õndsasse ebaadekvaatsusesse.

Hommikul lonksas Oliver esimese asjana paar ahnet sõõmu veini. See oli üks põhjus, miks tal kodus alati alkoholi oli. Ta vajas üha sagedamini peaparandust. Siis pesi ta hambad ja äratas Mareti ning kordas sõnu, mida oli väga palju harjutanud. «Lähme, ma saadan su kesklinna, mul on seal üks töine asjatoimetus!». Tegelikult mõistagi ei olnud, aga Oliver vajas üksindust ja peaparandust.

*

Iga kavatsetud suhtluse varjus peitub kavatsemata sõltuvus. Et üheöösuhted ei püsi hästi üheöösuhetena, seda oli Oliver täheldanud juba ammu. Seesugune intiimne kontakt jättis mingi ukse alati paratamatult lahti. Ja mida meeldivam oli olnud kogemus, seda suurem kordamisenõue selles peitus. Oliverile oli tekkinud rida «erootilisi sõpru». Ka siin oli ebasümmeetria, mõni tõmbas Oliveri rohkem kui tema omalt poolt ja mõnega oli vastupidi. Mingi kummaline sotsiaalne instinkt sisendas Oliverile, et äärmiselt ebaviisakas on ignoreerida sõbrakutseid sotsiaalmeedias inimeselt, kellega on oldud intiimses läheduses. Kuvarihelendusest võis igal hetkel ilmuda nägu, mis oli ikooniks kunagisele ühisele erootilisele unenäole reaalsuses, ning selles oli kordamisnõue. Meeldivad kogemused kummitasid ja painasid märksa rohkem kui ebameeldivad.

*

Oliver ei olnud Maretile Oliver. Oliver oli Maretile üldkategooria «mees» tähistaja, mees kui selline. Maret nautis, kui sai sõbrannadele hoolikalt välja peetud argisusega poetada, et lähen õhtul fuckbuddy juurde. Ja see oli aus, sest Maretil tõesti puudusid igasugused romantilised allusioonid ja vähimadki suhteootused Oliveri suhtes. Ta tahtis kogemusi, ta tahtis märkmeid oma biograafiasse, ta tahtis kinnitust, et temagi on seksuaalselt aktiivne, nagu kogu maailm näis interneti põhjal olevat. Oliver oli talle ideaalne vahend, sest Oliver ei esitanud talle mingeid omapoolseid nõudmisi, ei piiranud ta vabadust vähimalgi määral. Oliveril puudusid täielikult omamistungi või mis tahes armukadeduse ilmingud. Maret oli vaba ja tal oli fuckbuddy.

*

Tuli suvi. Oliveri lastetu vanaonu oli jälle hooldushaiglas ja Oliver tema poolpimedat koera hoidmas. Õnneks oli suvi ja Oliveril vabadus. Sest poolpime Murka oli Haapsalus. Vanaonu pidi selle maja Oliverile pärandama ja seepärast tundis Oliver kohustust vähemasti nii palju omalt poolt vastu tulla, sest mingit lähedust vanaonuga tal polnud. See ei olnud Oliveri süü, sest vanaonu oli põhjusega lastetu. Ta oli inimene, kes polnud lähedasteks suheteks inimestega võimeline. Seda olulisem oli talle koer.

Kuurortlinna päikselisel peatänaval jalutades põrkas Oliver kokku Maretiga. See oli selle loo teine liblikatiivalöök. Üsna kiirelt sai Maret teada, et Oliveri päralt on maja ning ta küsis üsnagi pealetükkivalt, kas võib õhtul tulla, tal läheks öömaja vaja. Oliveril ei olnud otsest põhjust keeldumiseks, pealegi oli tal kerge pohmelus.

*

Jalutades joodud õlu nagu ei mõjunudki ja Oliver ostis huvi pärast mustsõstraga maitsestatud «Riia palsamit» (võimalik, et see oli kolmas liblika tiivalöök). See ei olnud hea otsus. Mareti tulemise ajaks oli tal ebamäärane joove ja ta jõi kohvi, et end korraks turgutada. Maretil oli kaks siidrit kaasas. «Riia palsam» hakkas küll pähe, aga mustsõstra komponent tekitas iiveldust, mis jäi kuhugi diafragma alla loksuma. Okserefleks oli tal ammu kadunud. Ta võis oksendada, aga mitte enam juues, nagu alkoholismieelsetel aastatel liialdades ette tuli, vaid pärast pikemat tsüklit hommikuti. Mehhanism oli hoopis teine. See baasiiveldus oli ebasoodne stardipositsioon ees ootavale õhtule. Enesele ootamatult tundis ka Maret ebamugavust. Tartus ei olnud ta kuidagi Oliverist sõltunud, aga nüüd vajas ta öömaja. Kuigi majas oli mitu tuba, lisaks külalistevoodile veel vanaonu voodi ja diivan teleka ees, tundis Maret mingit tõrget Oliveriga magamise vastu. Teda häiris see, et pind polnud neutraalne, et erinevalt Tartust ta ei saanud igal hetkel koju jalutada. Just võimaluse puudumine ise häiris. Isegi kui selline määratlus on liialdav. Täpsem oleks öelda, tal puudus võimalus mugavalt, enesele tüli tegemata minema jalutada. Kuhu olnuks tal minna? Lihtsalt öistele tänavatele hulkuma või mõnda baari istuma, ootama varahommikust bussi. Tüütu ja ebamugav.

Oliver oleks tahtnud aga lihtsalt pudeli tühjaks juua ja magama keerata. Nende harv suhtlus Tartus oli alati olnud privilegeeritud oaasis, mida kumbki kuigi selgelt ei teadvustanud. Nad olid kohtunud oludes, kus kumbki teineteisest ei sõltunud, isegi kõige vähemalgi määral. Nad olid sellega nii harjunud, et nii tühine sõltuvusasümmeetria nagu praegu siin, tekitas mõlemale mingi alateadliku tõrke. Oliver oli kärsitum ja kohmakam kui tavaliselt, ta ei tundnud lausa üldse iha, pigem vastupidi, tavapärastele rööbastele suunas teda pelgalt olukorra mehhaanika. Nad polnud Tartus just palju kokku saanud, võib-olla kümmekond korda esmakohtumisest möödunud kümne kuu jooksul, aga alati ainult seksimiseks. Mõnel korral isegi Oliveri segasevõitu ja ülejoonud initsiatiivil, aga üldiselt Mareti. Nii sõitiski Oliveri käitumine tuttaval mustril. Tuttaval mustril sõitis ka Mareti käitumine. Ometi oli siin mingi aimamatu tõrge, allhoovustes vibreeriv negatiivsus. Ja kui maost korraks kurku hüppav kange mustsõstrabitter võimendas Oliveri vastikustunde korraks nii tugevaks, et see ilmus selgelt ta näoilmesse, siis lõi mingi sähvakas ka Mareti õrna minapilti. Ta nägi Oliveri vastumeelsusgrimassis mehe kui sellise vastumeelsusgrimassi tema alasti keha suhtes ja see resoneerus teravalt vastikustundega, mis teda oli vallanud neil väga paljudel kordadel, kui ta peegli ees oma alasti keha vaatas. Et Oliver polnud Maretile Oliver, vaid mees kui selline, mees kui looduslik kategooria, võib liialdamata öelda, et Mareti solvumine oli eksistentsiaalne, lausa teoloogiline. See oli solvumine looduse ja seksuaalse konkurentsi jõhkruse peale, mis kübetki ei hoolinud indiviidile osaks saavatest sattumustest, mida ta valida polnud saanud. Ta püüdis end kähku Oliveri alt välja keerata, aga Oliver mõistis seda kui poosivahetust. Maretile oli tagant poos meeldima hakanud, teadis Oliver viimastest kordadest. Ta lõpetas tüdinult, aga siiski viisakalt ja keeras siis samuti selili. Nad vaatasid lakke ega öelnud midagi. Oliver käis öö jooksul korduvalt peale joomas ja nad mõlemad magasid väga halvasti.

Hommikul jõid nad kohvi ja Oliver tegi võileibu, rääkisid püüdlikult tühjast-tähjast ning mõlemad tundsid suurt kergendust, kui uks Mareti selja taga sulgus.

*

Maret kõndis Oliveri vanaonu majast eemale ja tal oli vastik olla. Päike oli juba tundide eest tõusnud, sest oli ometi juuli algus Eestimaal, aga õhus oli veel veidi jahedust ja ta kleit õhuke. Ta tundis end kuidagi räpasena, rohkem seest kui väljast, ning ta oli kehvalt maganud. Hinges oli mingi ebamäärane veendumus, et juhtunud on midagi halba ja põhimõtteliselt väära. Ta oli maganud halvasti, aga siiski maganud. Unes olid olnud kummalised painajad, seal oli paks kiilas vanamehemürakas, kes tal peal aeles ja keda ta ei suutnud maha lükata. Oli WC-s käik, kus ta käed said roojaseks ja tal ei õnnestunud neid kuidagi puhtaks pesta. Ta hulkus hiiglaslikus majas, milles tundis ära kunagise algkooli ja ta ei leidnud kuskilt kraanikaussi. Ta eksles tühjades koridorides, tund käis, ta oli tulnud WC-st ja ta käed olid roojased. Ta otsis kraanikaussi, ta otsis vett, kell helises ja klassidest tormati välja, tal olid käed roojased. Ta ärkas ja ta rind oli higine. Ja vajus jälle rahutusse unne. Nii oli olnud hommikuni. Kohv leevendas vaid korraks, Oliveri juuresolu käis närvidele. Ta jälestas juba ette pikka bussisõitu.

*

Pärast Haapsalu suveööd nad ei kohtunud. Oli juba oktoober, kui Oliver sai Maretilt sõnumi, milles ta teatas, et neil on vaja kokku saada ja rääkida. «See on tähtis ja puudutab Haapsalus juhtunut.» Oliveri süda hakkas kloppima ja iiveldus kippus peale. See veel puuduks! Rase. Maret on rase. Ta oli alati kasutanud kondoomi, alati. Iga ta pintsaku, mantli, püksipaari taskus oli pakike kondoome, isegi rahakoti vahel. Tüüpilise mehena ta tahtis lapsi, aga... kunagi hiljem. Ta oli mõelnud, et kunagi jätab ta joomise ja liiderdamise maha ja saab lapse mõne ilusa, targa ja heas vormis naisega. Kuna ta neid mõtteid avalikult kuskil välja ei öelnud, siis oli ta oma mõtetes halastamatult eugeeniline. Tema lapse emal pidid olema võimalikult head geenid. Seksi osas oli ta samavõrd rangelt võrdõiguslik. Kui nõnda võib öelda tema püüde kohta maitsta naiselikkust kogu selle mitmekesisuses. «Pole vahet, millised geenid on naisel, kellega ma lapsi ei saa,» ütles seesama vaikne sisehääl küüniliselt. Ka neid mõtteid ei jaganud Oliver kellegagi, sest ta pidas neid ebasündsateks mis tahes avalikkuse jaoks, isegi joomasemude jaoks. Ei, ta ei pidanud neid mõtteid kuidagi eksklusiivselt eriliseks, aga ta tajus selgesti, et neid ei sobi välja öelda.

Nüüd tundis ta, et saatus on ta kätte saanud. Selles stsenaariumis oli lausa midagi kirjanduslikku, klišeelikku, lausa odavat moralismi. Ennasttäis ilueedi liiderdab ringi, kepib, keda tahab ja haub nartsissistlikke eugeenilisi mõtteid – täiesti paras on sellisele saada laps naisega, kelle loodus on vastavate hoiatusmärkidega üle külvanud. Laps, see on pöördumatu side, pöördumatu ja tagasivõtmatu. Oliver oli teinud kõik, et ta seiklused oleksid võimalikult tühistatavad, ta ei lubanud iial tundeid, suhtelubaduse virvendustki, ainult ja ainult keha. Ja nüüd siis selline saatuselöök.

*

Oliver lubas tulla sinna, kuhu aga Maret heaks arvab. Park «Atlantise» kõrval. Olgu, tulen. Oliver mõtles palavikuliselt, kuidas veenda Maretit aborti tegema. Loomulikult maksaks tema kõik kulud, selles pole küsimustki. Teda kummitas aga mõte, et Maret tahab last. See kõlaks loogiliselt. Geenid on Oliveril ju head. Kui Maret kainelt enda võimalusi vaagib – ja küllap vaagib, intelligentne inimene ikkagi –, siis Oliver oleks hea partii, keda ära kodustada. Rasedus annab naisele sellises olukorras totaalse ülemvõimu.

Oliver tegi hingamisharjutusi ja tõttas poodi pudeli järele. Ta magas sel ööl väga, väga halvasti.

*

Oliver istus veidi enne kokku lepitud aega pargipingil ja ootas. Ta polnud joonud, kuigi tal oli kerge pohmell ja jääknähud. Ta formuleeris mõttes kannatlikult sobivaid lauseid. Olemise talumatu kergus oli ühe SMS-iga muutunud olemise talumatuks raskuseks. Rasedus. Pöördumatus, katkestamatu seotus, suletud valents. Oliveri maailm oli kaoses ja ta püüdis sõnastada lauseid, mis veenaksid Maretit aborti tegema. Enamik ta jutust oleks siiras ja tõene. Ta ei taha seda last, ta pole isaduseks valmis, ta on vaene ja ta on alkoholiga kimpus. Olgu, geenid on tõesti head, aga kas ta suudaks maksta alimente? Kehvalt. Fakt on ka see, et ta ei hakka Maretiga kodu looma, ei, sellest keeldub ta otsustavalt.

Maret tuli, nägu surmtõsine ja otsustav, ning istus pingi teise otsa.

«Tere!»

«Tere!»

«Maret, ma tahan öelda, et ma ei põgene vastutuse eest. Ma pole heas seisus, aga annan omalt poolt kõik, mis saan. Mul pole ka eriti raha, aga vastavate protseduuride jaoks saan ikka kokku, selle pärast ei pea sa muretsema.»

«Me peame rääkima sellest, mis Haapsalus toimus.»

«Jah, ma saan aru. Ma ei saa aru, kuidas see juhtus. Ma ei olnud hooletu. Ma kasutan alati kondoomi. Isegi nii purjus olles.»

«Ma pole rase, aga sa vägistasid mu!» lõikas Maret Oliveri jutu läbi nagu noaga.

Oliveri hinges valitses hetkeks täielik mõistmatus ja siis jõudis kohale tunnistus, et Maret pole rase. See sõnum mõjus talle nagu suur pits jääkülma viina reede õhtul pärast sauna. Seest lõi soojaks ja järsku hakkas väga kerge. Oliveri suunurgad tõusid üles ja rinnust vallandus midagi kergendusohke taolist. Ta tundiski väga suurt kergendust. Ta silmade ümber tekkisid naerukurrud. Mareti sõnu ta enam ei jälginud, ta lihtsalt istus ja kuulas.

*

Maret oli oma teadvuses kaua lihvinud lauseid, mida ta kavatses Oliverile esitada. Ta pidas mõttes maha pikki kõnesid ja süüdistuskokkuvõtteid. Kui ta aga kõndis pargipingi poole, kus nägi Oliveri pea maas enesesse süüvinuna istumas, siis midagi temas takerdus. Ta ütles külmalt ja mehhaaniliselt tere ja istus pingiotsale ning kogus ennast väheke. Oliver hakkas katkendlikul ja tseremoniaalsel häälel mingit vabandav-alandlikku totrust suust välja ajama. «Ta mõtleb, et olen rase,» kihvatas Maretis äratundmine ja ta lõikas sellele soigumisele joonelt vahele: «Ma pole rase, aga sa vägistasid mu!»

Maret nägi, et Oliveri näole ilmub midagi irvelaadset ja sel hetkel sõnastus Maretis otsus: «Ma hävitan ta! Ma räägin kõigile, et ta on vägistaja ja hävitan ta! Temast saab paaria!» Ta hingas korra sisse, sulges mõttes kõrvad ja esitas mehhaniliselt kollaaži monoloogikatketest, mida oli oma teadvuses nii kaua viimistlenud. Nad kumbki ei kuulanud teineteist. Seal pargipingil oli kaks atomaarset paralleelisendit, kellel polnud mingit inimlikku kokkupuudet.

*

Maretis küpses kuude möödudes teadvustamata veendumus, et tema ainus tee suurusele on läbi tragöödia. Ta oli läbi imbunud ajastu reibastest üleskutsetest, et kõigile on kõik võimalik ja tal olid olnud suured eneseteostuslikud ambitsioonid, ta ei teadnud veel, kas need puudutavad akadeemilist tööd, ühiskondlikku aktivismi või mingit loovat ala, luulet või kunsti. Tema alateadvuses oli ebakindlus, igati põhjendatud – ehk isegi adekvaatne minapilt –, mis kinnitas, et ta ei suuda iial midagi suurt luua, aga ta saab olla osaline kohutavas ebaõigluses, saab olla kohutava kuritöö ohver. Seal on suurus, mis temale on avatud. Seal on tema ainus tee suuruse juurde – tragöödia. See öö Haapsalus oli õnnetus, oli õnnistus.

Seksist võib sündida midagi suurt. Võib-olla suurimat ja traagilisimat, mis kosmoses üldse võib eksisteerida – uus inimene. Sellest võib sündida ka Minevik, suur Saladus või Trauma, mis kumab selja tagant ja annab eksistentsile sügavuse. Maret tundis, et tema elulool on nüüdsest märksa rohkem kaalu – tema eksistents pole triviaalne. Ta on rängima eksistentsiaalse kuriteo – vägistamise – ohver. See mõjus talle meelitavalt, külgetõmbavalt. Selles oli suur romantiline potentsiaal. Sellest ööst sai tema identiteedi tuum, millest ta poleks mingi hinna eest loobunud. See oli allikas, millest sai lõpmatult joovastuseni juua. Minevik ei saa kunagi otsa, olnu on jääv. Mareti elu oli leidnud sihi.