GALERIID ⟩ Linnateater: ümberehitus tähendab hüvastijättu Lavaauguga

«Nüüd, kus oleme ajutiselt oma armastatud Laia tänava majast välja kolinud, et valmida saaks uus, täiustatud teatrikompleks, on sobiv hetk teha lühike tagasivaade meie teatri tegemistele selles hoones,» kirjutas Linnateater oma blogis. 

22. detsembril andis Tallinna Linnateater oma 2020. aasta viimased etendused. 2021. aasta alguses algas Linnateatri Laia tänava kompleksi renoveerimine ning selle aasta esimesed etendused jõudsid lavale juba Salme kultuurikeskusest. 

Teater tegi oma blogis ülevaate Laia tänava tegemistel: 

«Noorsooteater, tänane Linnateater, sai Lai 23 maja enda kasutusse kontori- ja prooviruumideks koos teatri asutamisega 1965. aastal. Etendusi anti peamiselt Salme tänaval, aga mitmetes muudeski paikades, töökojad ja laod asusid mööda linna laiali. 1983. aastal sai teater toonase Tallinna Täitevkomitee otsusega enda valdusesse ka ülejäänud vanalinna IX kvartali hooned Lai 23 vahetus naabruses, eesmärgiga rajada kvartali siseõue Noorsooteatri uus maja. Pärast suure maja ehituse katkemist ja pikki keerdkäike avati Linnateatri renoveeritud kompleks oma praegusel kujul rahvusvaheliseks teatripäevaks 1999.

Äsja täitus 45 aastat meie kõige vanema Laia tänava mängupaiga kasutuselevõtust. 28. novembril 1975 avati Lai 23 teisel korrusel Väike saal Tõnu Tamme luulelavastusega «Aasal õitseb mahlakann». Kokku on Väikeses saalis toimunud 132 esietendust. Üheks pöördeliseks hetkeks Väikese saali ajaloos oli Elmo Nüganeni lavastus «Pianoola ehk Mehhaaniline klaver» 1995. aastal – tänu läbimurdele kõrvalmajja tekkis meeskonnal võimalus luua uudne, laiendatud lavaruum. Viimati esietendus Väikeses saalis «Enigma variatsioonid» külalislavastajalt Artjom Garejevilt.

Ka Dielet on kasutatud etenduste andmiseks. Väikese saaliga kahasse on seda kasutanud näiteks Kaarel Kilvet («Sonettide tõmmu daam», 1977) ja Peeter Tammearu («Onu Teodor, kass ja koer», 1998), oma esimese lavastuse Noorsooteatri peanäitejuhina lõi Dieles Elmo Nüganen, tuues publiku ette Shakespeare’i «Romeo ja Julia» (1992).

26. veebruaril 1983 avati keldris Kaminasaal Mati Undi lavastusega «Lilled Algernonile», mida mängiti üle saja korra. Kokku tuli Kaminasaalis välja kuus lavastust. Kaminasaalist kui mängupaigast loobuti siiski õige pea, sest ruum on väike ja madal.

Põrgulava, millest kujunes paljudeks aastateks Linnateatri keskne mängupaik, sündis juhuse ajel, tegemist oli ehitamata jäänud suure saali lavaaluse ruumiga. Põrgulava avati 22. novembril 1997. aastal Adolf Šapiro lavastusega Brechti «Kolmekrossiooperist». Viimane lavastus Põrgulaval tema praegusel kujul oli Elmo Nüganeni «Kommuun». Kokku valmis Põrgulaval 30 lavastust. Põrgulava on Linnateatri jaoks väga oluline mängukoht ka pärast ümberehitust, tulevikus on see oma 350 istekohaga kogu teatrikompleksi suurim saal.

22. oktoobril 1999 avati Kammersaal Eero Spriidi lavastusega «Hall mees», samuti on seal mängitud Priit Võigemasti diplomilavastust «Bastien ja Bastienne» (2001) ja aastatel 2010-2020 oli Kammersaal Mladen Kiselovi lavastuse «Kes kardab Virginia Woolfi?» päralt, mis oma 319 etendusega lõi meie teatri mängukordade rekordi.

Praegune Taevalava avati 18. detsembril 1999 Elmo Nüganeni lavaversiooniga Shakespeare’i «Hamletist». Mõned üksikud lavastused tehti seal siiski juba enne remonti (esimene neist Madis Kalmeti «Lollprints» 1992. aastal), kui ruum kandis Pööningusaali nime ja tänase moodsa teatrisaali asemel oli seal vaid prahist puhastatud katusealune. Samuti mängiti Pööningusaalis Elmo Nüganeni «Kolme musketäri» viimast vaatust ja Jaanus Rohumaa «Ainsa ja igavese elu» teist osa. Remonditud Taevalaval on esietendunud kokku 33 lavastust, kõige viimane neist Priit Piusi lavastajadebüüt, «Gorge Mastromase rituaalne tapmine».

Kui teatrimajast välja liikuda, siis ümberehitus tähendab Linnateatri jaoks hüvastijättu ka Lavaauguga tema praegusel kujul, kuigi Salto AB projekti järgi jääb Linnateatri kompleksile alles sisehoov koos uue suvelavaga tänava tasapinnal. Lavaauk, mis – üpriski sarnaselt Põrgulavaga – rajati pärast Noorsooteatri uue maja ehitustööde katkemist ehitajatest maha jäänud vundamendiauku, avati Elmo Nüganeni suurejoonelise suvelavastusega «Kolm musketäri» 1. juunil 1995. Kokku on Lavaaugus esietendunud 13 lavastust, viimane neist Kristjan Suitsu «Inimese hääl», ajastu mõjul hoopis uuelaadse kontseptsiooniga digitaalne monodraama.

Kokku on Linnateatri (ja tema eelkäija Noorsooteatri) 433 lavastusest veidi rohkem kui pooled esietendunud siin, Laia tänava teatrikompleksis. Aga nüüd on Linnateatril ees inspireerivad «rännuaastad», et saaksime mõne aasta pärast oma koduteatrisse naasta koos hulga heade ideedega, kuidas seda uuenenud teatrikompleksi loominguga täita.»