Armastuse tunnen ära valust

«Julia» Peterburi Suures Draamateatris. Viktor Kinjažev ja Musja Totibadze Foto: Stas Levšin/Bdt

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo tõid Peterburi Suures Draamateatris (Большой драма­тический театр) lavale «Julia» – loo Shakespeare’i näidendi proovist, mis võib lõppeda tragöödiaga. Tegelikult on kuulsa režissööripaari lavastus luulest, proosast, kaasaegsest tantsust, elavast muusikast, maskeraadist ning keerukaid trikke sooritavate ja pidevalt ampluaad vahetavate näitlejate säravatest osatäitmistest koosnev tulevärk.

See on etendus etenduses, kus teatri- ja argireaalsus ristuvad ja kattuvad, paljunevad ja muutuvad etenduse nii osaliste kui publiku jaoks pea eristamatuks. Esimeses vaatuses teevad tavalises tänapäevases riietuses näitlejad «Romeo ja Julia» (Pasternaki ja Mihhalovski tõlkes) proovi, lavastajat pole, tegelased katsetavad ise kuvandeid, sõrmitsevad kõikvõimalikke intonatsioone, eksperimenteerivad liikumisjoonisega, kontrollides keha vastupidavust – Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo püsiv kaasautor koreograaf Jüri Nael annab osatäitjatele alati võimatuna tunduvaid ülesandeid.

Näidendis on kaks Romeod: nr 1 (Gennadi Blinov) – Romeo praeguses reaalsuses, ta sai selle nime, kuna tema tüdruksõbrale (Musja Totibadze) pakuti Julia rolli. Ta on operaator, kes professionaalina filmib etendust. Ta elab oma armsamaga tillukeses konkus (see pisike ruum muutub õigel ajal Capuletti maja rõduks). Aga Romeo nr 2 (Ivan Fedoruk) mängib seda rolli etenduses ja Musja Totibadze tegelane armub temasse, ehkki mees armastab teist näitlejannat, kes mängib kaht rolli: sinjoora Capulettit ja amme (Varvara Pavlova).