/nginx/o/2021/04/09/13720213t1h1d0f.jpg)
On üheselt selge, et kapitalismi tingimustes on igaühel õigus kirjutada just selline raamat, nagu ta heaks arvab. Igal kirjanikul võib olla ka mingi oma spetsiifiline põhjus, miks ta mõnda teost kirjutada tahab ja alati ei pea see lugeja või kriitiku soovidega kattuma, sest kirjutatakse ju ikka lõpuks ka alati vähemalt veidi iseendale või enda projektsioonile lugejate hulgas.
Oliver Bergi romaan «Migratsioon» jaguneb suures lõikes kaheks osaks, millest esimene ja mahukam pool sarnaneb halva ja väsitava reisiraamatuga, kus peategelane liigub peamiselt Ida-Euroopas häälega ühest bensiinijaamast teise ja magab valdavalt kas kuskil kolkas telgis, lennujaama ootesaalis või netist leitud öömaja pakkuva inimese juures. Vahepeal põigatakse ka läänelikumatesse riikidesse, aga sellel pole mingit vahet, sest Bergi kummaline reisiraamat tutvustab meile ainult läbitud kohtade nn mitte-poolt ehk võrdlemisi universaalselt mannetut külge: bensukaid, hosteleid, kodusid, kus vaid vahest harva on kohata mõnda värvikamat persooni, äärelinnu ja nende masendavaid söögikohti.
Ilmselt on siin mingit tahtlikku mängu elu hallide varjunditega, sest korra mainitakse ka Kaurismäe kui niisuguse ärapööratud kultuuri iidoli nime (lk 90). Ometi ei ole selline ärapööratus ja pealiskaudne punktiirjoonelik liikumine vaimse maailma rusudel mingi kaurismäelik tahtejõuline rebell, möirgaval tiigril ratsutamine ja vastuhakk kõige kiuste, vaid pigem jõuetus, mis viib lõpuks ikka leplikult tanklaprügikastist leitud saiade söömiseni ja väsimusest kokkukukkumiseni kuskil plasttoolil odavat kohvi juues.
/nginx/o/2020/12/28/13551039t1h7771.jpg)