AK ⟩ Dekadentide ja dändide kroonitud kuningas

Charles Baudelaire: «Dändi iseloomulik ilu seisneb eelkõige jahedas ilmes, mis tuleb kõigutamatust otsusest mitte härduda». Foto: Erakogu

Parim, mida kirjanik – ning iseäranis lüüriline luuletaja – saab oma loomingu heaks teha, on jätta see võimalikult kiiresti orvuks, koristada liha tekstide teelt. Seda enam, et tõeliste talentide puhul kipuvad nende iseloom ja käitumismaneer olema sageli suureks piduriks teoste levikule. Surm seevastu ümbritseb autori isiku märterliku pühapaistega, aitab tal ja tema loomingul ületada uudisekünnist, viib keskpärasuse ja kadeduse ringkaitsest läbi, avab südameid ja sütitab lugemishuvi, aktiveerib kirjandusteadlasi ja kirjastajaid, paneb jala ajaloo kõrgeimatele korrustele viiva lifti ukse vahele.

Prantsuse kirjanik Charles Baudelaire suri 1867. aastal 46-aastaselt. Mitte just nii noorelt, traagiliselt, omaalgatuslikult ja vaatemänguliselt kui laiem avalikkus ja kirjanduslugu sellise kaliibriga autori puhul üldiselt maitsekaks ja mõistlikuks peab, ent siiski piisavalt, et pälvida avaliku arvamuse kohaselt väärikas koht ebaõiglaselt vara lahkunud geeniuste gildis. 19. sajandi lõpus vallutasid Baudelaire’i luule ja isikumüüt maailma tormijooksuga ning pole tollal kättevõidetud positsioone siiani käest andnud. Baudelaire’ist kujunes moodsa linnapoeedi võrdkuju; temast alates loetakse tinglikult mitte üksnes modernse kirjanduse, vaid otsapidi ka modernse inimese algust. Ja seda hoolimata tõsiasjast, et ta oli ülimalt kriitiline ja skeptiline paljude modernsuse sotsiaalsete ilmingute suhtes.

Tema isiku traagiline lõhestatus ning loomingu revolutsiooniline värskus ja originaalsus tõukuvad ilmselt suuresti asjaolust, et ta elas ja kirjutas aegadel, mis olid murrangulised nii kultuuri kui ühiskonna jaoks. Aegadel, mis talle enesele eriti ei sobinud. Sellest ka haiglane tundlikkus kõige ümbritseva suhtes, iselaadne kodutus oma kaasajas. Ning katse end nii elus kui loomingus valitsevatest kaanonitest ja vaimuseisunditest peaaegu teatraalse manifestatiivsusega distantseerida.

Baudelaire’i värsilooming kujutab endast omalaadset ristteed, kuhu jooksevad kokku ning kust hargnevad romantism, sümbolism, dekadents ja modernism. Tagantjärele – ning seega mõningase anakronismina – on sellega ühendatud ka näiteks ekspressionism ja sürrealism. Kuna Baudelaire’i keerulise koodiga värsid ei allu eriti tõlkimisele, eeldab nende mõistmine ja nautimine korralikku prantsuse keele oskust. Ning ideaalis mõistagi ka keskmisest suuremaid teadmisi klassikalisest kreeka mütoloogiast ning Prantsusmaa tollasest sotsiaalsetest ja kultuurilistest oludest. Ehkki Baudelaire’i poeetiline pärand pole mingil moel monoliitne, ühetähenduslik ja vastuoludest vaba, käsitletakse seda väljaspool kirjandusteadlaste kitsast ringi siiski suhteliselt ühtsena.

Üheks kirjaniku olulisuse, originaalsuse ja kvaliteetsuse kriteeriumiks on tema isikust ning loomingust kirjutatud tekstide koguhulk. Baudelaire’i puhul on metakirjanduse kvantitatiivne suhe tema enda kirjutatusse ilmselt üks suurimaid kõigi ilukirjanike hulgas, jäädes tõenäoliselt alla üksnes Shakespeare’ile. Selle suhte kujunemises mängib kindlasti muuhulgas kaasa asjaolu, et Baudelaire ei jõudnud kirjutada eriti palju: eluajal avaldas ta artiklite, esseede ja tõlgete kõrval kõigest luulekogu «Les Fleurs du mal» (1857 eesti keelde tõlgitud kui «Kurja lilled» ja «Kurja õied»), postuumselt ilmus ka poeetilist lühiproosat sisaldav «Le Spleen de Paris» (1869, eesti keeles kui «Väikesed poeemid proosas»).

«Kurja lilled», millest ilmus autori eluajal veel üks täiendatud trükk (1861), on ilmselt maailma kõigi aegade tuntuim ja mõjukaim luulekogu. Eraldi imetlust ja tähelepanu väärib asjaolu, et seda on tõlgitud vist peaaegu kõikidesse kultuurkeeltesse ning sealjuures terviklikult (muidu on tõlkekogud reeglina valikkogud). Inimesi, kes on «Kurja lilli» korduvalt otsast lõpuni lugenud, pole ilmselt just kuigi palju ka kõigi nende lugematute hulgas, kel see raamatuna kodus riiulil seisab, ent seda saatev legend rokib siiani globaalselt. Kuulsusele pole kuidagi kahjuks tulnud ka kurikuulsus – asjaolu, et teose esimene trükk konfiskeeriti Prantsusmaal peale ilmumist kohtuotsusega ning kuus teksti keelati kui amoraalsed (see karistus tühistati ametlikult alles 1949. aastal).

Baudelaire’i loomingu vastuvõtust, läbiseedimisest ja edasiarendamisest on kujunenud peaaegu kõigile euroopaliku kõrgkultuuri gravitatsiooniväljas hulpivatele rahvuskultuuridele luule jaoks iselaadne modernsuse küpsuseksam, mida tuleb väiksematel, provintslikumatel ja kultuuriliselt «mahajäänumatel» – nagu nt Eesti omal – üha uuesti sooritada, keskeltläbi koos iga järjekordse kirjutajate põlvkonna esilekerkimisega. Baudelaire’i luule peamine sisuline ja vormiline väljakutse seisneb asjaolus, et see pole representatiivne nagu traditsioonilises realismis, vaid stiil, keelekasutus ja kujundiloome on siin täiesti iseseisvad ning semantiliselt autonoomsed kihistused (printsiip, mille viis hilisem sürrealism täiesti äärmusesse).