Aja auk. Baudelaire – glamuurne gooti punk

Nadari pildistatud Baudelaire’i portree (1860). Foto: akg-images/Scanpix

Prantsuse «neetud poeet» Charles Baudelaire saanuks 9. aprillil 200. Millegipärast arvasin, et Baudelaire’i otsesed mõjud popmuusikas (popp, rock, alternatiiv jne) on suuremad. Kas pettusin? Oh ei. Mõjusid leidub, aga pigem kaudsemaid. Glam-, punk- ja gooti rock moodustavad üldiselt selle küllaltki ootuspärase kolmainsuse, kus Baudelaire’i jälg on vast tugevaim. On teda nimetatud nii punk-poeediks kui goth-ristiisaks. Metal mäletab teda mõneti ka.

Kõik on ju õige, meeldis Baudelaire’ile liikuda ühiskonna (linna) äärealadel ning armastas ta tumedat ja tajumoonduslikku. Kõik need spliinid ja vihavimma tõrred ja õhtu harmooniad ja sümpateetilised õudused. Saatana litaaniad. Surm. Maskid ja peeglid. Dekadents. Kunstlikud paradiisid. Vein ja hašiš.

Jim Morrisoni ja The Doorsi peetakse samuti gooti-rock’i esiisaks ja Baudelaire Morrisoni jaoks omal kohal oli. Rolling Stonesi mehed olid 60ndate lõpu ja 70ndate põhidändid, neil oli annet, raha, salapära, narkootikume ja soovi sulguda. Nende üks kuulsamaid lugusid «Sympathy for the Devil» (1968) olevat inspiratsiooni saanud ka Baudelaire’ilt. Selle idee tulnud poeedilt, kuid hiljem Baudelaire’i raamatuid üle vaadates ta seda ideed küll enam ei näinud, rääkis Mick Jagger. Need olid Rolling Stonesi jaoks imelikud ajad, silmad olid neil viltu ja üht-teist võis sisse paista ka okultistlikest kõrval- või pseudoruumidest, miks mitte sellistest nokturnaalsetest ühikutest, kus toimetavad öökullid, kel «sätendavad karmiinsed silmad peas» (tlk August Sang).