Me peame rääkima «Troonide mängust»!

Maisie Williams, Isaac Hempstead Wright ja Sophie Turner «Troonide mängu» viimases osas. Foto: / AP

Ükskord ammu-ammu oli televisioon hoopis midagi muud. Polnud Netflixi, oli vaid tipp­ajal näidatav kvaliteettelevisioon, pärastlõunased seebiooperid, õhtused uudised ja südaöine erootika. Ja siis tuli «Troonide mäng».

Raske on rääkida televisioonist 21. sajandil ilma «Troonide mänguta». Ühest küljest seetõttu, et televisioon ei ole kaugeltki enam selline, nagu see oli kümne aasta eest – me ei saa enam rääkida «ajastatud televisioonist», kus vaatajad peavad igal nädalal ja määratud kellaajal pühalikult teleka ette koonduma, muidu ähvardab oht ilma jääda –, sest «televisiooni» valitsevad voogedastusplatvormid nagu Netflix, Amazon Prime ja Hulu, kus kõik on ööpäev läbi vaatajale kättesaadav. Teisalt seetõttu, et «Troonide mäng» on paratamatult andnud televisioonile seninägematud mõõtmed.

Kui veel sajandi esimesel kümnendil domineerisid televisioonis lineaarselt kulgevad draama- ja komöödiaseriaalid, mille tegevus leidis aset meile tuttavas maailmas, tegelased olid inimlikud kaaslased, kellele oli lihtne kaasa elada, ning mis kõige tähtsam – nad olid ilma loomanahksete keepide ja mõõkadeta. Olid seriaalid nagu «Teadmata kadunud», «Sopranod», «Traat» ja «Halvale teele» ning komöödiad nagu «Kuidas ma kohtasin teie ema» ja «Arestitud arendus», mille maksumus osa kohta varieerus ühest miljonist Ameerika dollarist paari miljonini.

«Troonide mäng» vilistas sellele kõigele. Sellest sai seriaal, mille komplekssus ja mastaap seadis uue standardi sellele, kuidas me mõistame kaasaegset televisiooni, selle võimalusi ja vabadusi. Esimest korda ajaloos ei olnud seriaal lihtsalt väikesele ekraanile mahutatud odav ekvivalent kinos näidatavatele kütkestavatele linateostele, kus üleelusuuruses võitlusstseenid, eriefektid ja kaasahaaravad lood meid argimaailmast eemale kannavad. See oli täiesti uudne maailm, kus ühe osa hind ületab keskmise B-kategooria filmi eelarve mitu korda.