Loo peategelane on pikkade patsidega tüdruk, kes kuuleb lillede keskel jalutades appihüüet. Ta tõttab hädasolijaid aitama, hoolimata sellest, et nende hääled kostavad hirmuäratavast pimedusest. Üksteise järel korjab ta abivajajad üles, kuid neid tuleb aina juurde ning ka tema ümbrus muutub üha õudsemaks. Tüdruku koorem muudkui kasvab, kuid ta rühib edasi, pimedusest välja, kuni prantsatab lõpuks jõuetuna maha. Siis tullakse talle endale appi.
Raamatu illustratsioonid on joonistatud musta pliiatsiga, piltide taustad lisatud arvutis. Koloriit on tagasihoidlik, lisaks mustale kasutab kunstnik taustal vaid helesinist ja helekollast, detailid on värvitud helelillaga. Lõppmulje mõjub kontrastselt. Mustad pliiatsijooned on tõmmatud kiirete tugevate kriipsudena. Neist õhkub ärevust ja rahutust, mis muutub nii intensiivseks, et eelkõige väiksemal lugejal võib tekkida oht loo fookus ära kaotada. Närvilist kiirustamise tunnet annab edasi ka see, et lugu hakkab raamatukaant avades kohe pihta ning ka viimane stseen on kujutatud tagakaane siseküljel.