AK ⟩ Naiselik, naissooline või feministlik?

Piret Bristol Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Piret Bristol on autor, kes ei kirjuta just väga tihti. See-eest tulemuslikult: mis tahes tema raamatut otsides annab arvuti ikka tulemuse: «Toode on läbi müüdud.» Meie autori looming seostub põhiliselt kahe märksõnaga: «naine» ja «üleminekuühiskond». Pole ju saladus, et Bristol on oma mõtetes 1991. aastas, mil vabariik sai taas uueks. See kajastub ka tema huvides: raamatus mainitud teiste kirjanike teosed seostuvad enamasti retroga, 90ndate aastatega.

Väljend «päikesepoolses toas» jõudis meie kultuuriruumi seoses Arne Oidi lauluga, mis algab nii: «Öö on imesoe ja paistab kuu. Pimedus on pargiteel.» Eesti kirjanikud ei ole seda sõnapaari pealkirjades kasutanud, seega on meie autor uudsuse taotleja.

Olemuselt on see raamat belletriseeritud mälestused ajast, mil ühiskondlik korraldus oli veel segane. Teine liin jookseb koroonaeelses ajas, kui olid juba nutitelefonid ja Facebook. Tegelikud nimed on asendatud varjunimedega, samades kategooriates tegutsevad ilmselt ka väljamõeldud tegelaskujud, kuid nende väljamõeldust on raske tuvastada. Seda tuleks võrrelda mehaanilise varjuteatriga, mida ülemöödunud sajandi lõpul Pariisis praktiseeris kabaree Must Kass: tantsijate mustad figuurid jooksevad kahel tasapinnal, kumbki omaette ringil. Kui kujud ringidel kohakuti satuvad, tekib mulje, nagu varjude käed ühineksid. Nii võtab ka selles raamatus väljamõeldu käest kinni tegelikul.

Teose olulisimad osad algavad samuti nõnda nagu 19. sajandi romaanis: noor ja naiivne kaunitar provintsist läheb suurde ülikoolilinna oma õnne otsima. Et peategelasel oli lööki, seda näitab järgmine lõik: «Gali­bald ajab mind pimedas toas taga, et talle anduksin. Kuidas mitte anduda, kui kaunis noormees sind suure leivanoaga ähvardab! Ta on neljandalt, kehakultuurlaste korruselt. On pime lumetu aastalõpp.»